Unetus

On laupäev. Varahommik. Uni läks ära poole kuuest. Kuu paistis aknast sisse ... voodisse. Suur kuu, vist ainult n-a-a-tu-ke väiksem kui täiskuu. Ma usun küll nendesse "pahadesse päevadesse", mis kuidagi kuu ja muuga seotud on.
Lootsin, et uni tuleb tagasi, aga ei tulnud. Siiski pool tunnikest pigistasin veel välja. Siis tõusin üles ja läksin kööki kohvi keetma. Inimestel on söömisega seotud väga erinevaid harjumusi. Minul näiteks see, et ükskõik, mis kell ma ka ei tõuseks, pean kohe kohvi saama. Ega ma päeva peale rohkem kohvi joogi kui see hommikune.

Nüüd on kell juba 7 läbi. Argipäeval olen selleks ajaks valmis tööle minema, silmad peas ja püksid jalas.
Laupäeval on tõeliselt tobe nii vara tõusta. Kogu maja on vaikne, naaberkortermajadki magavad alles.
Lehed netist loetud, blogid üle vaadatud, istun arvutis ja toksin nupukest tühjast-tähjast, mis kedagi ei huvita.
Pean minagi tõdema, et mul on loominguline ... või mõni muu ... kriis. Lisaks sellele, et unetus on nagunii.

Päike on tõusnud. Alanud on loodetavasti ilus sügispäev.

Pilt, mis on täitsa iseenesest tekkinud mu digikasse, mina küll sellist pole teinud:)

Teemade puudus

Blogiks, aga millestki blogida pole. Valitseb totaalne teemade puudus.

Poliitika? Pähh!
Majandusraskused, kriis, lõputu kärpimine, maksude lisandumine? Midagi head pole ja halba ei taha torkida.

Homod, pedofiilid, perverdid? Tänan, ei. Pole minu teema.

Uus gripp igasuguste variatsioonidega? Lugesin netist, et isegi küüslaugu ja C-vitamiini manustamine ei aita. Küüslauk peletab heal juhul eemale ainult kaaskodanikke;)

Jõulud? Ei midagi erilist ega erutavat. Tuleks natuke lundki, siis veel ... Või leiaks mõne päkapiku silmarõõmuks. Paneks soki sisse aknalauale magama.

Kodu remont? Liigub teosammul. On lootus, et jõuluks saab unistuste vannituba valmis.
Aktiva-poolele võiks veel lisada arvutikoolituse läbimise. Jälle üks tähtis paber käes.

Kuulutaks välja jõulupuhkuse, aga see annaks valesignaali, nagu oleks mul kole kiire.
Kiiiret (veel!?) pole, on lihtsalt teemade puudus.
Lähen parem linnaringile...

Pildi autorit ja asukohta ei tea, sain selle oma postkasti. Armas, eks!?

Aktsioon "Prügi"

Eile toodi meie õuele suur konteiner. Tublimad hakkasid sinna kohe prügi viima (selleks oli mõeldudki). Ikka kolks ja kolks. Kartsin juba, et enne saab täis, kui mina jaole jõuan.
Hommikul vara siirdusin keldrisse. Käsk oli, et keldrite üldkasutatavad pinnad tuleb puhtaks teha. Oli ropp ja raske töö. Suuremad tükid võeti mitmekesi ette.
Praeguseks on konteiner juba kuhja peale saanud, aga lõppu ei paista tulevat. Prügil nimelt. Mõtlesin, et hiljem viin toast ka üht-teist, aga jääb vist ära.
Inimene on ikka kole elukas küll. Milleks meile kogu seda kola vaja on olnud!?

Kuidas ilm mõjutab meeleolu

Ma tean täpselt, et ka sel aastal oli kalendrisuvi, aga mul on raske seda meenutada.
Juba jaanipäeva paiku (jaanipäeval nagunii) sadas. Siis tuli jahe juuli. Üks nädal siiski oli soe!?
Suured lootused olid pandud augustile - suvi ju peab ükskord tulema!
9-päevasel reisil oli täpselt üks kaunis suvepäev, ülejäänutel sadas poole või terve päeva kaupa.
Ühte päeva mäletan veel - 17. august, selle suve soojarekord, tegelikult lämbe ja lõppes äikesega. Siiski-siiski - sel päeval käisin suve ainukese korra meres, sedagi teiste sundimisel, et saaks linnukese kirja.

Nüüd on mul küsimus suurele ringile.

Kas see ongi ülemaailmne kliimasoojenemine?

September on juba sügisekuu.
Oi, ka mulle meeldib kuldne sügis, kui ta ükskord pärale jõuab. Tulgu või vananaistesuvi!

Kedagi pole süüdistada, isegi mitte vanajumalat. Meeleolu on vilets, esmaspäeval algav uus õppeaasta tundub kui must koll. Pelga kohe teist, kuni sa ta ära taltsutad .

Ja isegi blogida pole millestki muust kui ainult halvast ilmast... Täielik tühjus ...või pettumus ... või tüdimus või... igatsus?

Koosolek kestis ligi 5 tundi! Kolme suvise juubelisünnipäeva järeltähistus möödus kiires kõhutäitmises. Kõik põgenesid majast...


Ma olen terve suvi otsinud endale punast vihmavarju, aga pole leidnud.

NB! Üks ilus asi siiski täna on, see on kuupäev - 28.08.2008!
(Tegelikult lahenes üks suur mure minu jaoks positiivselt ja ma saan rahuliku südamega magama minna.)

Õpetus

Üht tähtsat paberit otsides leidsin selle ehk kuidas kirjutada teksti?

• Lisa teksti ebaolulisi, Sinu jutuga mitte seotud olevaid asju.

• Väljenda ennast võimalikult ebatäpselt, pateetiliselt, tuimalt ja magedalt.
  

• Unusta ära, kelle vaatepunktist lugu kirjutad, vaheta jutustajat võimalikult sageli ja segaselt.

• Kasuta mõttetuid lauseid, näiteks Töömehe sõrmede vahele ei jäänud muud kui siilipojad.

• Kasuta stiili, mis parasjagu ei sobi. Ole võimalikult ametlik, et Sinu omapärast midagi järele ei jääks.

• Kui kirjutad luuletusi, ole võimalikult luuleline, kasuta tuttavaid riime, ai! ja oi!- hüüatusi, õhka möödunud aegade järele ja pane niisama sõnu ritta.

• Ära valmis teksti enam paranda ega ümber kirjuta.
  

• Loe teisi tekste võimalikult vähe, kiiresti ja ülepeakaela ning mõtle juba lugema hakates, et see on kehv.

• Pea meeles, et lugeja on rumalam kui Sina.

Mina pole seda kirjutanud, ainult kohendasin veidi.

Motivatsioonikirja kirjutamist vaata siit.

Poodlemas/ostlemas, et mitte öelda šoppamas

Käisime täna tütrega Viljandis poodlemas. Tegelikult ma mingi suur ostleja ei ole. Meil siin maakohas polegi eriti võimalusi. Pärast Konsumi avamist surid väikesed poed välja.
Oli aeg, kui meil oli 6 väikest toidupoodi. Igaüks neist püüdis elus püsida, aga mis võimatu, see võimatu. Nüüd lõpetas eksisteerimise ka Tarbe pood, mis kauples majapidamisasjade, kosmeetika ja muusikakaupadega. Konsum neelas kõik alla, kusjuures seesama suur pood eriti tubli pole. Kui oled üksi turul, siis võid ilmselt mugav olla.

Mina tahtsin endale ammu mustade pükste jaoks riiet. Juba teisest kangapoest leidsin sobiva. Algul pani hind küll kahtlema (195 kr /m), aga siis mõtlesin, et korraliku asja eest võib ju maksta ka. Ega ma pükse ühekordseks kasutamiseks tee! ( Mida ma siin üldse tuututan: toidu eest tuleb käia kas või iga kord sellise summa välja!!! See masendabki.)

Tütrele soovitasin üht sinepikollast jopet, kapuutsiga, millel jänesenahkne serv (850 kr ainult!?). Ostiski, kuigi lapsena ta üldse kollast värvi ei sallinud. Mina aina toppisin talle seda, aga tema punnis vastu.

Turult ostsime hapukapsast ja värsket liha. Nüüd keedan hapukapsasuppi ja kõrvale teen kartuliputru, mis on meie suguvõsa lemmikkombinatsioon. (suppi ja kartuliputru süüakse koos!)
Viljandis on jälle avatud mitu suurt toidupoodi. Imestan, et igasse jagub ostjaid.
--------

Ilm on hall ja lumest pole enam õhkagi järel... Hea, et on laupäev.
Triin sõitis Pärnusse tagasi. Käib kodus nagu tuld toomas.
--------

P.S. See blogi sissekanne on just parasjagu nii tühine (kui muust pole kirjutada, siis võib ilmast, söögist ja asjadest alati !), et võiks ta ka ära kustutada. Aga ei kustuta, sest see on minu blogi, olgu nii tühine kui tahes. Kelle asi!
Mulle tundub viimasel ajal, et blogimises on saabunud kriis - mitte üksnes minul, vaid ka mõnel teisel veel. Igapäevaelu ei paku teemasid ( kaua võib prügist ja värdjatest ?) ja endast päris viimast ka ei taha välja rääkida /hingestriptiisi teha/.
Õigem oleks vist loomingulisele puhkusele minna... Blogimise mõttes. Tööl peab nagunii käima, oled siis vormis (loomingulises!) või mitte. Tunnen kõikide meeltega, et ma pole veel käima läinudki sel aastal. Vastik-vastik!
Keegi ütles kusagil: aasta algus sünnitab koletisi. Et mis mõttes siis?
-------
Lisatud 13. jaanuaril 2008 - pühapäeval.
-------
Muide, 14. jaanuaril on taliharjapäev - nii et kui harjal ära käidud, tuleb varsti KEVAD, ilmad lähevad veel soojemaks ja rohi kohe täitsa roheliseks. Päeva pikenemist on küll juba märgata.

tere tali

Täna räägiti hommikul koolis, et kusagil oli sadanud maha ligi 2 m (!!??) lund. Arutasid siis kõik tõsimeeli, kes oleks saanud selliste hangede tagant majast välja ja kes mitte. Ma oleksin rõdult otse alla astunud. Siin on küll keskmiselt 2 cm lund maas, aga asi seegi.
Pärast uut aastat alustamine on umbes sama ränk kui pärast suve. Ja kui mõelda, mis veel kõik ees on, siis...pael kaela.
Umbes paar nädalat läheb, kuni tekib rutiin.

Tulin töölt koju ja viskasin esimese asjana kuuse välja. Oli natuke kahju, sest polnud väikseke veel isegi okkaid maha puistanud. Mis tast nüüd edasi saab? Oleks võib-olla tahtnud veel kasvada metsas. Inimesed on ikka egod küll, mis siin rääkida.

Rebane on kaval loom

Eks see koolielu üks igavene rutiin ja vaimunärimine ole. Liiati tulid lapsevanemad ja õpilased ja vist ka õpetajad(!?) hiljuti välja ühismõttega, et eesti kool on üks rõõmutu paik, haridus faktikeskne, loovusevaene ja veel mitu punkti. Omalt poolt lisan, et õpetajad on vanad ja sisemuselt tohletanud, kes lapsi ei mõista ja ainult virisevad, et palka on vähe. Mis palka? Malka on neile vaja!

Ei hakka üheski punktis vastu vaidlema.

Rõõmu kooliellu toovad muud asjad kui õppimine. Näiteks rebasteks löömine ehk rebaste rets. Ei mäleta, millal see komme koolidesse tuli. Väga ammu.
Oma põhiolemuselt on see üks ärapanemine põhjendusega"meile tehti ka nii". Akadeemilisust ja vaimsust pole ses ürituses karvavõrdki. Ei anta Wiedemanni sõnaraamatuga pähe, et tuubi nüüd, sa rumal loom. Selle asemel mäkerdatakse riided ja nägu värvidega kokku, lüüakse paar muna pähe puruks, teibitakse käed-jalad kinni, sunnitakse kinnisilmi tundmatus kohas roomama, seotakse trepi käsipuu külge, söödetakse sisse mingit miksi, mis õnneks ei tapa. Ilusad tüdrukud saavad eriti ära piinatud.

Traditsioon on nii kõvasti juurdunud, et ei aita siin katsed ja veenmised üritusele mingit inimlikku mõõdet külge pookida.

Hea on, kui kõik ellu jäävad. "Rebased" saavad väärtusliku kogemuse eluks, õpivad nii vajalikku ärapanemiskunsti. Aga saavad ka teadmise, et pole see koolilapse elu mingi meelakkumine. Ja et kõige vajalikum omadus on kavalus.

Pilte rebastest võib vaadata Aili blogist.

Pannkoogihommik

Minuga juhtus täna hommikul see, et ma tahtsin äkki pannkooki saada. Täna on pannkoogipäev (jumal hoidku, loodan, et mitte ülemaailmne!). Lisaks veel kolletamise päev ja Norra päev ja pühapäev nagunii.

Pannkookidega on nagu mõne teisegi toiduga, et igaüks teeb neid isemoodi ja maitse on ka igal erinev.
Juba meil kodus oli kaks koolkonda- isa pannkoogid ja ema pannkoogid. Isa tahtis õhukesi, hästi krõbedaid, rohkes rasvaines küpsetatud kooke. Ema tegi selliseid paksukesi, ümmargusi, mitte liiga pruuniks ja väheses rasvas praetud kooke. Pere jagunes ka kaheks. Mina oli isa kookide poolt.

Pannkoogid olid viimased asjad, mida isa insuldihaigena veel tegi, sest mina ju ei osanud selliseid teha, kui tema tahtis. Lõpuks ma kartsin ohutustehnika pärast ja ei lubanud tal ise küpsetada. Ükskord pani ta kuuma panni põrandale.

Muidugi on pannkoogiretsepte tohutult. On piimast või hapukoorest või eelmise päeva piimasupist või pannkoogijahust ja veest tehtavad. Mina teen kõige tavalisemaid ja söön rohke moosiga. Täna näiteks õunamoosiga, sest kartsin, et see kaua ei seisa. Oligi viimane aeg.

Loodetavasti ajab see jutt ka teile pannkoogiisu peale.

Kas unenägudel on tähendus?

Tavaliselt ma ei mäleta hommikul, mida unes nägin. Või kui mõni detail ongi meeles, siis ei pea seda oluliseks. Täna öösel aga nägin und, mis veel siiani kummitab. Oli tühermaa, seal suur prügihunnik. Mina üksi, otsisin kassi, aga see polnud minu oma. Kassi leidsin üles, selline valge kassipoeg oli. Midagi oli vist veel, aga nii täpselt pole enam meeles.
Rääkisin sõbrannale oma unenäost(tema jutustab mulle kogu aeg oma jagusid).
"Prügihunnik tähendab halba," ütles ta. "Ja kassid pole ka midagi head."
No pidin ma talle üldse rääkima!
Mida halba mul oodata on? Elan suhteliselt stabiilset elu, käin tööl, tervis on korras, sugulastel läheb ka hästi, sügis on imeilus, katus on peakohal, leib laual, võlgu ei ole. Ei hakka mina praegu muretsema hinnatõusu ja inflatsiooni pärast. Või ülemaailmse kliima soojenemise pärast.

Targem on vist unenägusid mitte uskuda. Pole vaja endale kunstlikult probleeme tekitada.

Maja, kus ma elan...

...on 3-kordne, 24 korteriga, ehitatud vene aja lõpus 1986. aastal. Esimestest elanikest on alles veel 7 (peret). Viimastel aastatel on kolitud oma majja või väiksemasse korterisse. Või ära surdud. Alati on asemele tuldud.

Algul oli siin palju lapsi. Üks 7- ja üks 8-lapseline pere. 4- ja 3-lapselisi peresid. Kokku umbes 30 last.
Nüüd on see esimene põlvkond lapsi siit läinud - kooli lõpetanud, täiskasvanuks saanud, suuremasse linna kolinud, oma pere loonud.

Lähedal on samuti suured kortermajad.
Ühe aknast hüütakse:"Lii-ii-dia!"
Vaikus. "Mi-i-s -sa-a ta-a-had?"vastab hele lapsehääl.
"Tule söö-öö-ma!"
Vaikus. Mõne aja pärast jälle:"Liiidia!"
"Ma-aa tuu-len juu-ba!"
Süda läheb soojaks.

Meie maja ees seisavad kahes reas autod. Muru arvel tehti teed laiemaks, et autod saaksid parkida. Neid on vähemalt 30.

Ka praegu on majas väikseid lapsi, aga lastekiiged on lagunenud, liivakast lohuks vajunud, mänguplats muruga kaetud. Inimesed on rikkamaks saanud.

Korteriühistu tegutseb - plaanitakse laenu võtta, et koridorid ära remontida, uksed vahetada, uus katus panna. Umbes pooltel meie maja korteritest on aknad vahetatud pakettakende vastu. Mina pole seda teinud. Mitmel põhjusel: ma ikka veel plaanin korterivahetust (väiksema ja odavama vastu), mulle ei meeldi hermeetiline korter, raha kulutan pigem reisimise peale, vanad aknad käivad veel küll.

Fotol suvaline maja.

Algas vananaistesuvi

Paar aastat tagasi oli põhikooli lõpueksamil küsimus, mis on vananaistesuvi. Umbes 60 lapsest teadis ainult üks poiss õiget vastust. Tema on üles kasvanud kodus vanaema seltsis. Lasteaias pole käinud ükski nende pere neljast lapsest. Kõik nad on väga targad, tasakaalukad, hästi kasvatatud, lausa kompud.
Kas Sina, blogilugeja, tead täpselt öelda, mis on vananaistesuvi?
Igal juhul nüüd ta algas!

SEE pilt on võetud Tiiu blogist. Ma olen nagu kratt, kes käib teiste blogides pilte krahmamas. Aga see on NII ilus ja meeleolukas pilt. Suurenda seda ja sa näed.
Ja Tiiu kirjutas luuletuse ka juurde.

Kuidas ma haige olen

Ma jäin haigeks täiesti ootamatult. Lihtsalt tõusis palavik, nina hakkas tilkuma ja kurk kratsima, mis omakorda põhjustab köhahoogusid. Esialgu mõtlesin, et saan päevaga terveks, aga vist mitte. Helistasin hommikul perearstile ja tööle, et nii on...haige olen.
Tegelikult poleks üldse aega haige olla.
Täna ma olen natuke "ebahaige". Loodan, et tööandaja ei loe seda blogit.
Püüan pikali olla, ära tüütab. Istun arvutis, kaua ei jaksa. Katsun lugeda, mõte hajub. Söön natuke, isu pole. Joon sidruni-mee vett. Kraadin jälle, ikka palavik(aga vähem). Pea on paks ja kõrvus kumiseb.

Tiiu kirjutas ilusa luuletuse, kuidas kurbus on põue kodu pununud. Selline põhjendamatu kurbus, mis tabab ootamatult. Selle (kurbuse) pärast ma vist jäingi haigeks...

Täna on kaduneljapäev

- Parim päev putukate ja näriliste tõrjeks, suurpuhastuseks, pesu pesemiseks, halbadest harjumustest loobumiseks, dieedi alustamiseks või paastumiseks, soovimatust karvakasvust vabanemiseks, ülearuste asjade äraviskamiseks, sahvri ja keldri koristamiseks, mittetoimivate suhete lõpetamiseks, haiguste(nagu kae ja konnasilmad) ärasaatmiseks.(rahvakalendrist)

- Peaks vist koristusbrigaadi peale võtma!

Töist kaduneljapäeva kõigile!

Järgmine kaduneljapäev on 4. oktoobril.

Kes mida või keda kardab

- "Ma ei taha kooli minna!" nutab poeg. "Õpetajad on õelad ja õpilased kiusavad."
"Sa pead, pojake! Kuidas muidu! Sa oled ju kooli direktor!" lohutab ema.

- Õpetajad kardavad direktorit, direktor kardab lapsevanemaid, lapsevanemad kardavad lapsi, ainult lapsed ei karda kedagi!!

- Saatsin täna oma klassi lastele sõnumi, et homme algab kool ja et nad on abituriendid. Juhuks, kui nad on ära unustanud.

Tränikoguja(d)

Nägin ühel päeval dokfilmi "Tränikogujad". Midagi nii patoloogilist pole ammu näinud!
Midagi selles filmis pani mind mõtlema...

Täna viskasin minema kaks kilekotitäit jalanõusid - kingi, botaseid, saapaid. Ega ma sajajalgne ole!
Üks elutõde ütleb, et kui sa pole kandnud mõnda kingapaari vähemalt 2-3 aastat, siis sa oled need sisuliselt juba hüljanud. Liiati kuivavad vanad kingad kokku ja võivad ootamatult villi hõõruda.
Minuga nii juhtus- lühikese ajaga tuli vill ja läks lõhki.
Häda, kui on palju panipaiku (mul on). Kingakapp sai palju ruumi juurde.
Samasuguse inventuuri peaks tegema ka riidekapis.

Ega suvi taeva jää

Lugesin kord ühest blogist, et ei tohiks avameelselt kirjutada, et oled kodust ära pikemat aega, sest kurikaelad loevad ka blogisid. Ma siis ei kirjuta.
Igal juhul on kätte jõudnud suvi.
Kaks päeva Pärnus on jume peale teinud, kuigi päevitamine ei olevat moes, vähemalt selline tugev kolhoosniku päevitus. Imelik, et isegi augustikuus võib pilvealune päike võtta nii et vähe pole.
Järgmised üritused kannavad üldnimetust "kursuse kokkutulekud". Neid on kaks ja nad on lokaalsed - üks Setumaal ja teine Saaremaal.
Ja ma ei ütle, kuhu ma praegu lähen. Teate küll, mispärast.
Veel nädal ongi jäänud puhkust. Kahju muidugi.

Halb suusailm

Ilma kohta on levinud palju ütlusi, mida sobival kohal tsiteeritakse. Üks on see: "Eestimaa suvi pole muud kui kolm kuud halba suusailma."
Teine, veidi optimistlikum, kõlab nii:"Pole olemas halba ilma, on ainult ebasobiv riietus."
Või umbes nii.
Ega ilma vastu saa keegi. On, nagu on. Tuleb lihtsalt sobivad riided või siis vihmase ilma tegevused valida. Võib internetis ringi kolada, raamatut lugeda, sudoku kallal nokitseda, muusikat kuulata, niisama logelda. Sest kui sul on puhkus, siis sa lihtsalt võid puhata kümnel erineval moel. Keegi ei keela ega käsi...
Halvem on kui vihmaperiood langeb kokku turismireisiga või valla suvepäevadega või sugulaste hõbepulmadega või kursuse kokkutulekuga või...
Kahju, et sel aastal pole saanudki Pärnu randa ega jalasääri pruuniks.

Ja ongi kevad läbi

Veel eile õhtul istusime Vanaõues ja sõime kala valge veini kõrvale. Ilm oli soe ja tuju hea. Hommikul ei uskunud oma silmi ja teisi meeli, kui aknast välja vaatasin. Tuul lõõtsub ja tahab pead otsast ära kiskuda.

Täna said lapsed, kel selleks õigus, suvevaheajale. Eksamid muidugi veel käivad. Kuidagi tühi on.
Õhtuks tulevad siia Epp, Justin ja Marta. Epp lubas mulle kinkida oma esikteose Ameerikamaast.
Katsun elamist kraamida, külalistetoa korda teha, tolmud võtta. Küll oleks vahel hädasti vaja koduabilist!

Maikuu möödus nii märkamatult, isegi sireliõnne polnud aega otsida. Jaanipäevani käin veel tööl, aga see on köki-möki põhitöö kõrval.