Tean-tean, ilusal suvepäeval on patt istuda arvutis. Kohe lähen ... tuttava juurde vaarikale (pidi olema hiigelsaak) või kirsse korjama, kui just linnud eile puud päris tühjaks ei teinud.
Aga lugedes Nirti programmilist sissekannet blogimise mõttest, tekkis ka mõni (mõtteke).
*Arvan ka, et peaks kirjutama eelkõige iseendast ja nii avameelselt, kui soovid või julged. Aga mitte ainult - liigne enesekesksus on ka kurjast. Märksõna parajuslus.
* Pereliikmed ja töökaaslased jätta rahule, eriti kui nende käest pole nõusolekut küsitud. Samas mingi tausta loomiseks on ikka neid vaja ju kas või impersonaalselt.
*Mind isiklikult huvitab alati blogija isik nii võrd kui võrd see avalikuks tuleb läbi blogi või muul moel. Eesti on peopesasuurune ja peaaegu kindel on, et mingid seosed on iga blogijaga. Alati pole neid vajagi otsida - ise jooksevad kätte. Kusjuures isikuandmed pole esmatähtsad.
*Õelus, tigedus, labasus, lollus on minu jaoks täielikult aut, ma ei loe kunagi selliseid blogisid üle ühe korra.
* Mõni blogija on nii vaimukas ja vahva, et isegi koerasitast oskab toredasti kirjutada. Minu jaoks on oluline hea keel ja stiil ja mõõdutunne.
*Arvan, et blogimine on harrastus, mis õigesti doseerituna ei tee kellelegi halba, isegi mitte blogijale endale. Sestap imestasin Daki artikli sõnumi üle, aga olgu peale! Veel olen veendunud, et blogimist on vaja eelkõige blogijale endale.
*Kui kellegi jaoks on tähtis olla blogipuu tipus ja hästi populaarne, siis tehku selleks ponnistusi, mis on ausad ja eetilised.
* Kui arvatakse, et piltide ülespanemine, eriti süütute lapsukeste omad, on seotud isiksuse vabaduse piiramise või isegi pornograafiaga, siis ...ma ei räägi kaasa, ei tea lihtsalt.
* Kui enamus blogisid pannakse parooli alla, siis mina loobun nende lugemisest. Ma ei suuda kõiki paroole pähe jätta, loen siis neid, mis on mõeldud kõikidele.
* Ma ei tea, kas blogimine hakkab moest ära minema või on lihtsalt suvel teemade puudus, et võetakse üles nö varia ehk blogimine ise.
* Kui ma kunagi küsin enda käest, kas blogimisel on üldse mingit mõtet, siis, ma arvan, on aeg see ära lõpetada. See võib juhtuda päevapealt, nagu kõik asjad juhtuvad elus päevapealt.
Soovin kõikidele tublidele blogarditele häid mõtteid. SEE SUVI on nüüd vist kätte jõudnud?
Foto Tiiu oma.
Blogid ei tee kunagi omanikule mingit impersonaalset ja nende oma vabast tahtest tulenevat kurja. Ikka blogiomanik on see kes mõõdutunde kaotab, oma prioriteete ei oska paika panna... ning siis hiljem blogi ja lugejate peale pahur on, kui endal elu üle pea kasvab ja valed eelistused tagasilöögi annavad. Aga tegelikult ikka eneseregulatsiooni puudujäägid on need, mis augu kaevavad. Mitte blogi kui asi iseeneses.
ReplyDeleteJa kui Daki oleks pööranud rohkem tähelepanu oma kallimale ning vähem blogilugejate meele lahutamisele, poleks tema abieluga mingit sellist ämbrit aset leidnud. Ikka ise kaevame endale augud ja täiesti ise kukume sinna sisse ka. Aga noh, ta noor veel, ei see äpardus teda murra ning järgmise kallimaga ehk enam sama viga ei tee, et oma isikliku karjääri kõrval partneri teisejärguliseks jätab. Ja nagu aru saan, on tema asjad hetkel jälle kenasti õilmitsemas - ning edu talle! Ehk on nüüd õppetund saadud ja rohkem elult vitsu tarvis ei lähe. Tähtsusjärjekord peaks ikka olema nõnda et elamine enne ja blogimine selle selja taga.
Hea Helle! Eile tekkis mul sinu postitust lugedes tahtmine sulle vastu vaielda. Mis krd-i reeglitest me räägime! Igaüks vaatab ise, mida räägib. Siis tekkis tahtmine oma reeglid välja mõelda. Ja tänaseks on see maandunud selleni, et on, nagu on. Igaüks kas teab või ei tea, miks ta siin on. Ja kui palju endast välja paneb. Noored alles avastavad iseennast ja suhet teiste inimestega. Meie, kes enam nii noored ei ole, peaks ju teadma. Aga blogindus on uus asi ka meie jaoks.
ReplyDeleteSeega, olen nõus sinuga, et paroolidega me õnnelikuks ei saa. Ja ka mitte sellega, et me mittekuimidagi endast välja ei räägi. Miks ma siis peaksingi lugema seda, millest ma elamust ega emotsiooni ei saa. Minu kogemus näitab küll pigem seda, et ei viitsita süveneda, kui et otsitakse pingsalt sinu tegelikku olemust ja katsutakse sulle ära teha. Sellist suhtumist olen näinud ainult I2 puhul ja neid ei maksa üldistada. Pealegi võtavad nad ette need, keda on lihtne identifitseerida. Mina, kui enda arvates suht anonüümne tegelane, selliseid muresid nagu Epppp või Daki muretsema ei pea.
Niisiis, kogu selle arutelu tagajärg oli see, et ma panin "sitemeter"´i logo oma blogisse, et saada teada, kui paljud minu blogi siis ikkagi loevad. Ühest küljest sattusin ka mina elevusse, kui parimatel päevadel olin blog.tr.ee nimekirjas 20 hulgas. Siis tegin eelkõige huvitavaid pealkirju, et lugejaid köita. Ja seejärel mõtlesin, et milleks ma pingutan. Mind huvitab ju tegelikult see, et mind loeksid jätkuvalt need inimesed, kes mulle meeldivad.
Niisiis, loodan, et bloginduse lastehaiguse ehk tähelepanust elevile minemise olen läbi elanud ja kuna siiani (veel!) halba tagasisidet kohanud ei ole, siis jätkan endisel kursil.
Hea Algarv!
ReplyDeleteNeed ei ole reeglid kellegi jaoks, need on lihtsalt ühe päeva mõtted. Mõnel teisel ajal võivad teistsugused mõtted tulla - elu ju muutub pidevalt.
Eks ma räägin rohkem iseenda mätta otsast - ma ei viitsi isegi oma blogi uuendada, sitemeetrit panna, statistikat uurida. Ausõna, ma ei eputa. Minu jaoks ei ole blogimine edevuse asi, võib-olla kunagi natuke oli, nüüd ei ole.
Kirjutan, kui mõni mõte tuleb. Suvel suurt ei tule.
Mulle meeldib, kui mõni viitsib kommentaari kirjutada.
Tõsiselt meeldib. Tänan.
Suvi on üldse niisugune aeg, et aju ka suvitab, ja teda üldse ei huvita, mis on maailmas uut.
Kõike head!
See kommentaar pole nüüd lihtsalt kommentaari pärast, et Sulle head tunnet tekitada... Kuigi, kui nii tühine asi kellegile head meelt teeb (mulle ka meeldib kommentaare saada), siis miks mitte.
ReplyDeleteTegelikult. Tahtsin öelda, et mul on ka suured probleemid paroolide meeldejätmisega.
Internetivälise näitena. Viimastel aastatel on tulnud nii harva kellelegi oma telefoninumbrit anda. Nüüd mõnes ametiasutuses küsitakse:
"Teie telefoninumber, palun."
"Üks moment," vastan ja hakkan nagu idioot taskutest paberitükki otsima, kus mu number kirjas.
Mul ei ole peas ühtki mobiili nr, ka iseenda omas pole kindel. Kui peaks telefon ära kaduma, siis on kööga, dubleeritud ka pole.
ReplyDeleteOma isikukoodi pidin meelde jätma, kui e-kooli logisin päevas sada korda.
Ma tõsiselt ei taha oma mälu koormata veel paroolidega.
Ära Sina, Hundiulg, lukku mine, eks!
Blogide lukustamine või lukku panemata jätmine tundub hetkel kuum teema olevat, eks üks põhjuseid on kindlasti mõne räpasonkija leidlikkus teistele läbi avaliku blogi haiget teha. Kurb. Lukus blogidele parooli küsimine on mulle sama võõras kui padja alla peidetud päeviku lugemine, kui ikka kirjutatakse kinnisesse blogisse, siis olgu nii!
ReplyDeleteIgaühel on selleks omad põhjused ja kuna ma siinseid virtuaaltuttavaid siiski päris näost-näkku ei tunne, siis üritan mitte liiga uudishimulik olla.
Samas loodan muidugi, et mu lemmikud jäävad enesele kindlaks ja ei sulge seda pisikest blogiakent läbi mille ma saan nende rikast elu ja häid mõtteid endasse ahmida. Eks igaüks peab oma piire ise teadma ja eks endalgi võib juhtuda libastumisi. Sellised asjad on kui avalikus kohas komistamised: ebaviisakas inimene näitab näpuga, osatab ja naerab, viisakas võõras toetab korraks küünarnukist, et tasakaal päriselt ei kaoks ja siis läheb oma teed.
Kulla kaamos!
ReplyDeleteMa lausa ootasin, millal Sa sealt Hiiumaalt naased. Paistab, et pika kommentaari klubi on ühel meelel, et blogisid parooli alla ei pane ja osutame viisakalt puudustele, ei hakka kohe solvama ja mõnitama.
Ütleks minagi sõnakese sekka. Olen sjigellega sama meelt - kui blogi pannakse parooli alla, pole see blogi minu jaoks. Ma olen isegi nii mõelnud, et kui mina blogi autori püsilugeja ja kommentaatorina pean küsima luba blogi edasiseks lugemiseks, siis pole mind lihtsalt aktsepteeritud, usaldatud. Kui keegi, keda ma meelsasti loen, tahab mind lugejaks, siis olen selline nipskakas küll, et ootaksin kutset. Ja isegi siis pole kindel, et kinnisel territooriumil olla tahaksin.
ReplyDeleteOlen netis mõned kutsed saanud, kuid lõpuks ikkagi keeldunud. No lihtsalt ei lähe peale see "valitute värk". :-)
A mis paroolide pähe tuupimisse puutub, siis mina neid ei tuubi, mul kõik kenasti märkmikus kirjas.
Ja mis counterisse puutub, siis see on siiski elementaarse tagasisidena
vajalik.
Minul on praegu üks kindel blogi, kust minu blogisse kiigatakse - see on sjigelle blogi kaudu. Kes kiikab, seda ma muidugi ei tea, võin aimata. Memmekese blogist ka kiigatakse, aga mul pole tallegi midagi praegu lisaks pakkuda, vahel ka keegi Tartumaalt vaatab. Ülejaanud 1-2-3 on võõrastelt IP-delt.
Selle counteri positiivsus on selles, et ma lihtsalt teaksin, kas ma tõesti kirjutan vaid tühja eetrisse või loodab ükski inimene minu blogist kasvõi vanast harjumusest midagi uut leida.
Ilusat päikesesuve jätku kõigile, eriti aga sjigellele!
Ingrid, Sa oled alati oodatud mu avalikku blogi lugema.
ReplyDeleteMa kas lõpetan blogimise üldse või annan võimaluse lugeda kõigile, kes tahavad.
Aga ega mul ka mingeid saladusi ja luukeresid pole(ja kui ongi, siis ei ütle ka suletud blogis);)
Seekord oli mu jutt üldine, teemasse n.ö.
ReplyDeleteLoen ikka su sissekandeid, aga olen praegu mingis eri-passiivses seisundis, võtan väga harva kusagil sõna ja üldse...