Täna sai nädal sellest, kui ma kukkusin ja oma parema põlve meniskit rebestasin. Miks see kukkumine vajalik oli, teab jumal taevas, sest ma ju ei komistanud, ei kaotanud tasakaalu. Lihtsalt kukkusin.
Ma kinnitan teile, et on hoopis kaks iseasja, kas oled vabatahtlikult või sunnitult toas vangis, kuigi aega võid jaotada oma äranägemise järgi ühtviisi.
Õieti ongi mul kolm tegevust, mida siis vaheldumisi teen. Loen. Vaatan telekat. Istun arvutis.
Vahepeal harjutan natuke põlvesirutust ja -kõverdust. Ei saa aru, kus on optimaalne piir "säästva režiimi" ja "liikuvust taastava võimlemise" vahel.
Aeg on maha võetud. Minust sõltumata.
Lugemine. Pooled ööd olen lugenud, sest ma ei väsi päeval piisavalt ära ja kannatan unetuse käes.
Lõpetasin Käbi Laretei "Otsekui tõlkes: teema variatsioonidega" (kirjastus Tänapäev, 2005).
Mulle meeldivad autobiograafiad, mälestused, elulood. Mind huvitab INIMENE, tema hing ja unikaalsus, tema mõttemaailm. Mitte niivõrd see, mis ja millal midagi juhtus, vaid kuidas TA sellest räägib ja mõtleb, kuidas olukorda analüüsib. Olgu, et tänapäeval võib igaüks endast kirjutada raamatu ja kõik pole sugugi puu mahavõtmist väärt.
Inimeste saatused avaldavad mulle sügavat mõju.
Aga Käbist ikka. 86aastane, ikka veel nii ilus ja naiselik, nii hea analüüsivõimega, nii värske, nii andekas, hea intuitsiooniga. Kuigi eesti keelt kõnes valdav, on ta oma teosed kirjutanud rootsi keeles, samas muretsenud, kui palju jääb arusaamatuks ja ebatäpseks tõlke läbi.
Alljärgnev katkend on aga Käbist kaks aastat vanema õe Maimu kirjast (kirjutatud siis, kui Käbi oli oma esimesest mehest Gunnarist lahku läinud ja parajasti kahtles, kas Ingmariga ikka leiab uue õnne):
"Tuleb võidelda vajadusega oma isiksust ja oma soove elukaaslasega arutada. See on ohtlik ja sageli isegi katastroofiline, pea meeles! Küps naine hoidub oma hingeelu lõputust arutamisest, ta saab aru, et naine ja mees ei räägi kunagi üht ja sama keelt. Mehe bioloogiline, füüsiline ja hingeline ehitus on naise omast nii erinev, et isegi siis, kui ta arvab mõistvat, interpreteerib ta seda omamoodi." (Otsekui tõlkes, lk 112)
Miskipärast tundus mulle see mõte nii tähenduslik.
Pilt ja teose tutvustus siit
Loodan, et su jalg ei valuta....
ReplyDeleteMis raamat oli Käbi Lareteil see, kus ta hästi kurvameelselt natuke kirjeldas talve Egiptuses (või oli see äkki Tuneesias?). Tume raamat, väsinud, ent heledate triipudega: minevik.
Eks selle inimestevahelise täieliku avameelsusega on igas suhtes - abielus, sõpruses või kasvõi põgusas tutvuses nii, et enese täielik lettiladumine tapab suhte. Kui ikka teise juures enam mitte midagi enam salapärast pole on järgmine tunne tühjus.
Või kuidas...?
Isa lõpetasin just jälle "Toledo juuditari" Vist mingi kümnes kord juba. Ei ole aastatega küll saanud. Teine selline raamat mda aina kordan on "Düün".
Head koivasirutusharjutuste jaksu!
Kulla Kaamos!
ReplyDeleteMa ei tea, mis raamatut Sa siin mõtled. Olen lugenud Käbi Lareteid küll, aga need on olnud põhiliselt tema mälestused ("Peotäis mulda, lapike maad" jms, ilmusid kunagi Loomingu Raamatukogus).
See võis olla kas "Mineviku heli" või "Tulbipuu".
Jalg paraneb, kuigi päris sirgeks põlve veel ei saa. Hoian vaistlikult ja ei taha endale haiget teha.
Ma tegin nooruses paar korda sellise vea, et kirjutasin ennastalastikiskuva kirja, mida hiljem sügavalt kahetsesin. Ükski nendest kirjadest ei päästnud midagi. Vahel naiste seltskonnas teatud konditsioonis viibides võib ju avameelitseda, aga see läheb meelest ja ei ole nii tõsiselt võetav.
Alati on kasulik säilitada teatud salapära suhetes. Olen Sinuga, Kaamos, täiesti nõus.
Peame vastu!!
Seesama Käbi Laretei raamat mu öökapil ootab lugemist, aga blogindus on lugemise aja endale röövinud. Kas raamat sulle tervikuna jättis mulje? Uurin selleks puhuks, et kui raamatukogu mul enam tähtaega ei pikenda, siis tean, kas üritan teine kord uuesti.
ReplyDeleteAlgarvule
ReplyDeleteKui oled Käbi teisi mälestuste raamatuid ja intervjuusid lugenud, siis võid seda lugeda kohati, lehitsemisi, sest on paljututtavat. Nagu pealkirjaski - "teema variatsioonidega".
Viimane teos - kirjad Bergmannile ja Käbi päevik - on mul lugemata. Pealkiri on paljuütlev - "Kuhu jäi kõik see armastus?"
Kuna Käbi pole eriti tugev fabuleerija, siis on tal kogu aeg üks ja sama lugu - oma elu lugu. Aga köitvalt kirjutab.
Ma arvan, et see "talv Egiptuses" oli raamatus "Tulbipuu".
ReplyDeleteVäike täpsustus: raamatu pealkiri on "Kuhu kadus kõik see armastus". Väike sõnadevahe, aga tähendus natuke muutub. "Otsekui tõlkes" on võibolla Käbi Laretei parim raamat, aga sealt ta jättis mõned asjad välja, ehkki kokkuleppel Bergmaniga on temast seal palju juttu. Aga see viimane on väga intiimne, lähedane. Ja saab ruttu läbi. Kuivõrd ta leidis oma kirjad üles, siis on loota ehk veel ühte raamatut. Või midagi.
Aitäh, Luize, paranduse ja täpsustuse eest. Arvan, et loen Käbi selle viimase raamatu ka läbi.
ReplyDeleteOlen kuidagi iseenesest su oponendiks saanud: tänaõhtune sissekanne on sisuliselt vastulause Lareteile.
ReplyDelete