Lahe lugemine

Õues on ikka veel nii lämmi, õhku pole ja tahtmist kusagile minna ka pole.
Tõin endale raamatukogust lugemist. Ma ei tea, kas see on ealistest iseärasustest või hoopis pealiskaudsusest tingitud, aga ei viitsi tõsiseid ja mõttetööd nõudvaid raamatuid enam lugeda. Eks neid ole elus loetud ka juba omajagu.
Võtsin siis Eino Baskini eluloo "Naer läbi pisarate" (kirja pannud Piret Tali). Eelmist Baskini raamatut "Raudse eesriide taga" olen ka lugenud, aga ei mäleta sest enam tuhkagi. Seal oli vist põhiline see poliitiline värk, võitlus võimudega ellujäämise nimel?

Baskin pole mu kõige suurem lemmik kunagi olnud, aga noh naljamehena päris vahva omal ajal ja see "Mees, naine ja kontsert", kus nad Ita Everiga mängisid, meeldis(b) mulle kah, igal juhul rohkem kui see uuem lavastus (Tõnu Kilkaga peaosas).

Mind üllatas Baskini avameelsus ja ausus oma elu intiimseimate ja eraeluliste seikade valgustamisel. Naisi võlus ta poisikesest peale ja on mehe eest väljas ka vanamehena, nagu ta ise mainib. Vaevalt ta muidu oleks endast 28 aastat noorema naisega abiellunud.
Itat on ta kõvasti kiitnud ja ülistanud näitleja ja inimesena. Üldse pole ta naistest välja arvatud üks erand (oli üks hull Olga Rudenko, kes ta peale julgeolekusse, parteisse ja ei tea kuhu veel kaebas, nii et Baskin sai kaela süüdistuse pornograafia levitamises ja liiderdamises, mille tõttu istus 60ndatel vangis ja oli aastaid Eestist eemal) pahasti rääkinud ega mõelnud. Isegi üheöösuhted ja väikesed flirdid on ära mainitud, kui nad talle meelde on jäänud. (Aga mälu on vanameistril siiani briljantne!!)

Keeruline elukäik juutidele omase anderikkuse ja läbilöögivõimega. Ja milline elujõud ja visadus! Juba see, et ta pärast 47päevast koomat tuli tagasi ja tegi veel oma teise ja kolmandagi elutöö.
Raamatus oli palju pilte, mis mulle ka meeldis väga:)

Lisatud. Kui illustratsiooniks pilti otsisin, leidsin Hundi ulu postituse. Olen täitsa sama meelt. Piret Tali on teinud suurepärase raamatu. Ja töö maht on olnud tohutu. Usun, et tänapäeval tehakse selliseid raamatuid nii, et isik jutustab diktofonile või vastab suunavatele küsimustele, mis tuleb siis autoril maha kirjutada ja ilusaks toimetada...sest suuline ja kirjalik kõne erinevad üksteisest oluliselt.

Urmas Kibuspuu

Lugesin nädalavahetusel Urmas Kibuspuu elulugu* (Rait Avestik, 2009). Kuigi olin "Kuulsuse narre" juba sada korda näinud, vaatasin selle ka üle ( ETVs).
Korralikult koostatud raamat, korjatud kokku Kibuspuu kaasaegsete ja lähedaste mälestused ja etenduste arvustused. Palju pilte. Ühtki skandaali pole paljastatud ja intiimseid eluseiku ka mitte.
Ses mõttes korrektne.
Kibuspuu elusaatus läks mulle väga hinge.
On veidi ebatavaline, et eluloo ülevaadet alustatakse surmast. Kibuspuul avastati umbes sipelgamuna suurune väikeaju kasvaja, mille tõttu tõusis peas rõhk ja tekkisid põrgulikud peavalud.
Legendaarne VII lend, Panso viimane, on oma isikkoosseisust palju kaotanud. Tiit Berg oli esimene, Urmas Kibuspuu järgmine, siis läksid Sulev Luik, Aare Laanemets, Jüri Krjukov. Teised tegutsevad veel maistel teatrilavadel edasi, ainult Toomas Otsast ja Kadri Tambergist pole ma midagi kuulnud.
Kibuspuu ehk Kips oli intelligentne, jumaliku andega näitleja ja inimesena väga kütkestav. Ta "võrgutas" oma isiksusega nii mehi kui naisi.
Pidevalt on rõhutatud tema ilusaid tundlikke pikkade sõrmedega käsi ja loomupärast huumorit, mis kunagi ei olnud tige ega õelutsev. Sissepoole elav natuur, hea kasvatusega, usklikust perest.
Naistemees polnud. Tal oli lühiajalisi suhteid, tal on poeg.

Kõige paremini võttis tema saatuse kokku Elle Kull: "Loodus oli teinud Kibuspuule suure kingituse - andnud ande ja headuse koos.--- Aga tundub, et lühikese saatuse ere sõnum oli temas kogu aeg sees."

* Tegemist on väga traditsioonilise elulooraamatuga. Sellisega, kus peategelane on juba ammu ära ja mahajääjad meenutavad teda. Abiks on ka Urmase kirjad õele, mis liigutavad oma erakordse vennaarmastusega. UK surmast möödub suvel 25 aastat.

Sunnitud hädavajalik puhkus

Täna sai nädal sellest, kui ma kukkusin ja oma parema põlve meniskit rebestasin. Miks see kukkumine vajalik oli, teab jumal taevas, sest ma ju ei komistanud, ei kaotanud tasakaalu. Lihtsalt kukkusin.
Ma kinnitan teile, et on hoopis kaks iseasja, kas oled vabatahtlikult või sunnitult toas vangis, kuigi aega võid jaotada oma äranägemise järgi ühtviisi.
Õieti ongi mul kolm tegevust, mida siis vaheldumisi teen. Loen. Vaatan telekat. Istun arvutis.
Vahepeal harjutan natuke põlvesirutust ja -kõverdust. Ei saa aru, kus on optimaalne piir "säästva režiimi" ja "liikuvust taastava võimlemise" vahel.
Aeg on maha võetud. Minust sõltumata.

Lugemine. Pooled ööd olen lugenud, sest ma ei väsi päeval piisavalt ära ja kannatan unetuse käes.
Lõpetasin Käbi Laretei "Otsekui tõlkes: teema variatsioonidega" (kirjastus Tänapäev, 2005).

Mulle meeldivad autobiograafiad, mälestused, elulood. Mind huvitab INIMENE, tema hing ja unikaalsus, tema mõttemaailm. Mitte niivõrd see, mis ja millal midagi juhtus, vaid kuidas TA sellest räägib ja mõtleb, kuidas olukorda analüüsib. Olgu, et tänapäeval võib igaüks endast kirjutada raamatu ja kõik pole sugugi puu mahavõtmist väärt.
Inimeste saatused avaldavad mulle sügavat mõju.

Aga Käbist ikka. 86aastane, ikka veel nii ilus ja naiselik, nii hea analüüsivõimega, nii värske, nii andekas, hea intuitsiooniga. Kuigi eesti keelt kõnes valdav, on ta oma teosed kirjutanud rootsi keeles, samas muretsenud, kui palju jääb arusaamatuks ja ebatäpseks tõlke läbi.

Alljärgnev katkend on aga Käbist kaks aastat vanema õe Maimu kirjast (kirjutatud siis, kui Käbi oli oma esimesest mehest Gunnarist lahku läinud ja parajasti kahtles, kas Ingmariga ikka leiab uue õnne):

"Tuleb võidelda vajadusega oma isiksust ja oma soove elukaaslasega arutada. See on ohtlik ja sageli isegi katastroofiline, pea meeles! Küps naine hoidub oma hingeelu lõputust arutamisest, ta saab aru, et naine ja mees ei räägi kunagi üht ja sama keelt. Mehe bioloogiline, füüsiline ja hingeline ehitus on naise omast nii erinev, et isegi siis, kui ta arvab mõistvat, interpreteerib ta seda omamoodi." (Otsekui tõlkes, lk 112)

Miskipärast tundus mulle see mõte nii tähenduslik.

Pilt ja teose tutvustus siit