Leidsin oma külmkapist, sealt tagantpoolt ühe activa-jogurti ja hakkasin hooga sööma. Siis mõtlesin vaadata kuupäeva. "Parim enne" oli möödas juba juunikuust. Kuigi mulle tundus, et maitseomadused on säilinud, ei tihanud siiski edasi süüa. Mine tea- ajab äkki kõhu valutama!
Et keegi valesti aru ei saaks: mitte pood ei müünud mulle vana toitu, vaid olin ise kunagi ostnud ja unustanud.
Mõtlesin, et teen pannkooke. Pannkoogijahu leidus väike nutsakas, aga oh õnnetust - parim enne möödas. See mõni kuu midagi ei tee, otsustasin riskida. Hästi läks!
Vaatasin veidi kriitilisema pilguga ringi oma sahvris. Kui majandussurutis peaks mind otseselt pigistama tulema, siis tarbin oma tagavarasid. Loodetavasti pole kuivained ussitama läinud. Meepurke on veel aastate varu, kuigi tarvitan mett iga päev. Teesid on ka igasuguseid - kümneid erinevaid sorte. Mul lihtsalt pole teejoomise harjumust. Tuleb harjutada.
Leidsin veel kiirtoidu pakikesi - erinevatelt reisidelt tagasi toodud. Teate küll, sellised, millele valad kuuma vett peale ja ootad siis 3 minti.
Mõned ilmselt vananenud, tähtaja ületanud asjad viskasin minema. Näiteks rukkinäkileivad, mille best before oli juba 2005.
Tunnen viimasel ajal ka enda peal, et "parim enne" on juba ammu möödunud. Aga...
Hehh, Sjgelle, mina ja nii mõnigi minu kaasaegne tunneb seda "parim enne möödunud" tunnet.
ReplyDeleteAga õnneks on toiduainete tarbimisharjumused ja inimeste elujooned kardinaalselt erinevad.
Juhtusin eile, üht tööasja lõpetades, "Meie Euroopas" saadet nägema. Rääkis üks kunstnik, kes Hispaanias kanda kinnitanud. Tema mõtted oli nii pagana sisendusjõulised ja õiged, et - kindlasti vaatan saate kordust. Ta nime kahjuks ei mäleta. Vähemalt mina sain häid vastuseid teatud küsimustele...
Tasapisi küll, ent ikkagi usun, et neid paremaid päevi tuleb veel ja veel. Ainult, et... mõtlemist ja suhtumist pean muutma.
Kõige paremat Sulle, kulla Blogihaldjas!;-)
Monica del Norte - kunstnikunimi. Vaatasin ka. Tahtsin meelde jätta tema mõtteid, aga vanainimese! mälu on nii lühike, mis teha!
ReplyDeleteÜks mõiste oli "vaesusmentaliteet" - see on siis, kui ühegi asjaga rahul ei ole!
Mul vist on see!!
Ei tea, mis see blogihaldjas peaks tähendama!???:)
Monica del Norte on seesama Deivi Org, kes hea hulk aastaid tagasi oma pööraste kampsunmantlitega laineid lõi. Ma ei vaadanud saadet, seepärast ei tea ka, kas seda teleris miniti ka? Väga võimas kuduja oli, hästi jõuline ja julge ning samas ka ilus stiil.
ReplyDeleteAga teeks õige nii, et võrdleks end pigem mitte "parim enne möödas" roogadega vaid mõne hea veiniga: mida enam aastaid, seda väärtuslikum?
Ja oled jah blogihaldjas, kogu aeg oma rahulikul moel kusagil siinsamas, olen just ise ka sama mõelnud!
Saates mainiti seda nime ka, samuti räägiti kampsunitest, et on kootud looduslikult värvitud lõngadest.
ReplyDeleteNüüd maalib. Sain aru, et ta naaseb Eestisse Räpina kanti, hispaanlasest mees suri jõulude ajal. Käsitöö on ikka hinges.
Huvitav ja ilus naine!
Kaamos!
Ära meelita! Hea vein on muidugi väga hää:)Ei ütleks kunagi ära!
Minul on lapsepõlvest pärit mingisugune tõrge toiduainete äraviskamise suhtes. Tol ajal ju säilimistähtaegu kuhugi trükitud polnud. Nuusutasid ja maitsesid, et kas kõlbab veel. Nii olen ma sellele siiani truuks jäänud. Mis iganes kuupäev seal pakendil "parim enne" kohal ka ei oleks, mina lähtun oma ninast ja keelest. Mul mees on ka kole murelik, aga mina ei lase ennast häirida. Solgisurma pole keegi surnud või mis?
ReplyDeleteAlgarv!
ReplyDeleteEga minagi suur toiduäraloopija pole. Pigem pugin kõik ülejäägid sisse. Leiba ja munakoori kogun tuttavatele kanadele, et nad ikka suuri mune muneks.
Jogurt on aga selline toiduaine, mille kõlbulikkuse kohta ei oska midagi arvata.
Sama on niisuguste produktidega, mille säilivusaeg on piiritu. Kui neid E-sid on väga palju, siis vist kõlbab igavesti?:) Ja ei lagune ka hauas!!
http://www.eestinaine.ee/artikkel.php?id=8457
ReplyDeleteAitäh artikli eest - leidsin sealt ilusa loo Deivi Orust ehk Monica del Artest. Teema, mis siin kommentaarides esile kerkis.
ReplyDelete