Täna lasin end tööle kirjutada. Olen hästi paranenud - käin ilma kepi ja karguta. Ainus mure on, et kolme nädalaga on füüsilist võhma nii väheks jäänud, et tavaline poering koos intensiivse suhtlemisega mitmel tasandil võttis täitsa läbi.
On ilus talveilm- lumi, päikesepaiste ja heinamaa (härmas kõrrekesed lumevaibas püsti).
Mõnikord on ju haige hea olla, eriti siis, kui võid olla nö "ametlikult haige" (lugesin Marta blogist!) ja kui keegi su eest hellalt hoolitseb. Selline priviligeeritud seisund võib kesta paar-kolm päeva, mitte mitu nädalat ega- oh õudust!- aastaid.
Olla terve ja saada iseendaga hakkama! See on elujõu allikas ja suur õnn.
Lugesin siin vahepeal igasuguseid pingeridu ja analüüse (meditsiini vallast)- üldiselt ma vihkan neid- , millest jäi meelde, et tähtis pole mitte keskmine eluiga või üldse elatud aastad kokku, vaid aastad üle 50, mis ollakse terved. Noh näiteks elan 75aastaseks, aga olen sellest 15 aastat krooniliselt haige. Pähh, mis teema!! Lõpetan.
Loen väljavõtet oma haigusloost ja ei mõista sest suurt midagi. Pole isegi ladina keeles. Lausekatked "suprapatellaarne sünoviaalne hõljum, patella kõhr, kiilunud kondüüli vahele" ei ütle mulle midagi. See-eest "ACL terve, olulist kõhrekahjustust pole" kõlab väga hästi, eks ju!
Arvan nüüd rohkem kui kunagi varem, et inimene on sotsiaalne olend ja et ta psühhopaadistub(!!!) väga kiiresti, kui ta kontaktid välismaailmaga jäävad harvaks ehk lihtsalt väljendudes - kui ta on kodus haige. Ja mis kõige koledam - ühel päeval tekib tunne, et ei tahakski enam tööle minna!!?
foto Henn Soodla
Et ei taha, on veel ok, aga kui kardad tööle minna, mina kes ma aktiivselt ronin või "pükstest välja" töö leidmiseks, tegelikult kardan, et kui saangi, kas ma üldse hakkama saan. Ja see on juba palju halvem lugu.
ReplyDeleteJõudu!
ReplyDeleteSee katkend haigusloost on lausa lüürilise kõlaga :)