Mis minuga juhtus

No olgu, kirjutan siis, mis minuga juhtus. Tavaliselt ei juhtu ju minuga midagi - elu on nii rutiini täis - , et vahel hakkab lausa igav.

Alustan nagu Agu Sihvka algusest peale.
Esiku pirn põles läbi, aga see on strateegiliselt tähtis pirn. Ma ju ei näe muidu endale silmi pähe joonistada. Asusin hommikul pool 7 pirni vahetama. Lihtne töö - roni tooli peale, keera kuppel laes maha, võta vana pirn välja, pane uus asemele, keera kuppel tagasi.
Kui toolilt maha astusin, langesin kui niidet selili. Oigasin ja toibusin, siis sain aru, et luud on terved, aga paremat jalga enam põlvest sirgu ei saanud. Selle nimi on vist meditsiiniliselt väljendudes blokk, haigusloos "sirutuse defitsiit". Ma taipasin, et asi on hull - helistasin tööle ja siis perearstile.
Nüüd jätan mõned etapid vahele (kesse viitsib pikka lugu lugeda!), näiteks selle, et kiirabi saatis röntgenisse, kus tehti vajalikud ülesvõtted, ja seejärel teatati, et operatsioon on vältimatu. Kohe järgmisel päeval.

Nii ma sattusin haiglasse kirurgia osakonda. Esimesel päeval siiski ei opereeritud. Tehti hädavajalikud proovid ja mul oli aega haiglaellu sisse elada. Palatikaaslasteks olid üks 80aastane äärmiselt vitaalne vanaproua ja 97aastane lamav haige, kes oli mingil müstilisel moel saanud lahtise jalaluumurru.
Ma tunnen paljusid vanu inimesi, kelle tervis on räbaldunud ja kes on kaotanud seeläbi igasuguse elurõõmu. Aga vat see 80aastane proua oli nii imeks pandavalt ja kadedaks tegevalt optimistlik ja lõbus, kuigi oli tänaval kokku kukkunud, oma näo ja põlved ära äestanud. Tal olevat oma elus olnud juba 16 operatsiooni (mul mitte ühtki). Kui ta käima sai, näitas mõned oma uued ja vanad haavad ja armid ette. Mobiil helises tal vahetpidamata, ja ma kuulsin kümnes erinevas variatsioonis tema kukkumise lugu.
No oli vahva mutt!! Kodust lasi järele tuua lilla siidpesu ja kulmupliiatsi, et äkki saadetakse röntgenisse...või kuhugi. Mina aga jätsin hommikul isegi meigi tegemata, et võib-olla ei sobi.
Ilmaasjata, ütles ta, kirurgid on enamasti mehed!!

Kuigi meniski operatsioon pidavat olema kergemate killast (kaks auku põlve sisse jne), oli minu jaoks kõik uus ja hirmus. Operatsioon toimus spinaalanesteesias ( kes ei tea - see on tuimestus allapoole naba, süst selgroosse) ja kestis umbes tund. Toibumine võttis aega neli tundi ja õhtuks olin juba oma kodus.
Nüüd hüppan ühel jalal ja ootan, et mulle toodaks kargud. Öösel haav valutas kui pöörane. Kaua paranemine aega võtab, ei tea.

Pilt netist. Need pole kargud:), aga paremaid ei leidnud.