Kui lahkud kodust, sõidad kaugemale ära, siis vanasti öeldi, et kõige tähtsam on kaasa võtta rahakott ja dokumendid, muu on asendatav. Nüüd lisandub kindlasti ka mobiiltelefon, sest ilma sa oled kui käsitu. Kuidas varem toime tuldi, ei saa aru.Tänapäeval on mobiil ka "vanaemal" ja ta ei imesta enam ammu, "kuidas nad oskasid sulle siia maale helistada?".
Mobiil on logistiliselt ikka täiesti asendamatu.
Varasemast ajast on mul meeles kaks õpetlikku juhtumist.
1. Sel ajal olid mobiilid alles snoobidel ja noortel.
Triin: " Kas sa annad mulle öömaja? Ma tulen hilja, jäta tagauks lahti, ära üleval passi!"
Epp: " Teen sulle voodi valmis. Tule, millal tuled siis."
Triin jõuab Randveresse pimedas. Koer on ketis, maja pime. Tagauks on lahti.
Sisse saab, aga kedagi pole kodus. Voodi pole üles tehtud.
"Imelik!" mõtleb Triin.
Epp ärkab hommikul Tähtveres ja märkab, et Triin pole tulnudki.
"Imelik!" mõtleb ta. "Kas midagi juhtus?"
Alles hiljem selgub, et üks oli Tallinnas, teine Tartus.
2. Jõuan bussijaama ja helistan Kristale:
"Kas oled kodus? Ma tulen sinu juurest läbi. Pakud ehk tassi kohvi?!"
Krista: "Olen küll kodus. Aga oota, mis linnast me üldse räägime?"
Naerame mõlemad, sest täpsustamata jäi, kas tegevus toimub Tallinnas või Viljandis.
Üks põhitõde: kõige enne ütle, kus sa parajasti oled.
Mobiil tagab operatiivsuse ja aitab kiiresti ümber orienteeruda.
3. Reisil.Telefon heliseb. Ei kuule, mida küsitakse, aga vastus on:
"Ma olen praegu Alpides. Helista mulle järgmisel nädalal, siis ma olen kodus."
4. Bussis.Telefon heliseb.
"Kus sa praegu oled?"
"Bussis."
"Ei mitte seda. Mis sa aknast näed?"
"Käbiküla silt läks mööda."
"Tule Pääskülas maha, ma olen seal vastas."
Mobiil on reisil asendamatu. Kuidas ma muidu oleks saanud teatada, et buss hilines Tartusse kolmveerand tundi ja ma jäin järgmisest bussist maha?
Need mõtted tulid pähe, kui nägin Puurmanis väljumas bussist üht vanapaari, mõlemil mobiil paelaga kaelas.
Noortel on nüüd hoopis iPhoneid.
Kas mobiiltelefoni leiutaja on ka nii kuulus ja rikas kui Bill Gates?
Pilt siit
Üks väike elust võetud kild, millest on näha, KUI mobiilsed me oleme: vanaema helistab lapselapsele lauatelefonile (ka neid on veel:)) ja küsib toru võtjalt täiesti siiralt: "Kus sa praegu oled?"
ReplyDeleteVäga hea!
ReplyDeleteVanema põlvkonna mobiliseerumine on imekspandav!
Uksi vist tänapäeval ka nii sõbralikult võimalike külaliste ootuses lahti ei jäeta..
ReplyDeleteEsimene mobiil maksis 11 tuhat ja kaalus umbes sama palju, aku oli raamatusuurune ja kestis mõne minuti;)
ReplyDeleteOlen saatnud enda mälu usaldades ja mitte viitsides telefoniraamatut avada saaja jaoks veidraid sõnumeid veel veidramate korraldustega. Tagasi pole keegi sõnumdanud ega helistanud;) Eriti soojade ja sõbralike suhete puhul ikka kontrollin enne saatmist numbri üle.
Minu abikaasa võitis kord loteriiga sihukese natuke üle keskmise võidu, kui mobiili sõnum tuli, et võit laekus, tabas õnneseent selline eufooriahoog, et ta jagas oma rõõmu läbi 22 sõnumi oma tuttavate ja vähemtuttavate ja suisa võõrastega. Lühidalt : saatis sõnumit "laekumine kontole XXX krooni, selgitus: loteriivõit" vasakule ja paremale. Enamik, kes sellise sõnumi said, tõttasid oma pangaarvet kontrollima:äkki ikka...:-D
ReplyDeleteAhsoo: kogemata saatis seda sõnumit, muide!
ReplyDeleteMobiili "tohututest võimalustest" kasutan mina ainult kaht: helistan-võtan kõnesid vastu ja saadan-loen sõnumeid.
ReplyDeleteMuud funktsioonid olgu minu pärast olemata!
Praktilise külje pealt on hädavajalik ka mälu ehk siis telefoniraamat. Ma ei kujuta ette, kui sellega midagi juhtuks!(ptüi 3X)
Minul on käesolev kolmas mobiil ja olen truiks jäänud Nokiale.
Oi, ma naersin. Oli jah selline lugu meil Triinuga, täiesti oli meelest läinud. Ja me olime kogemata Tallinna majast lahkunud, tagaukse lukust lahti jätnud!
ReplyDeleteTädi Salmel on nüüd ka mobiil, vanaema kutsub seda "Salme haigla telefon", ma ei tea, kas see tal muul ajal ka sees on, aga kuna ta on viimase aasta jooksul palju haiglas olnud, siis mamma saab teda sel ajal "haigla telefonilt" kätte.