(Kõrvaloleval pildil van Goghi tuntud maal " Päevalilled")Ma olen ikka vaese inimese kombel reisinud bussiga reisifirmade kaudu, aga sel aastal tundus küll pärast lõputuid bussisõidupäevi, et enam ei taha - ei taha sõita marsruudil Läti-Leedu-Poola-Saksa ja tagasi. Vahelduse mõttes peaks vallutama Põhjamaid - Norra, Island. Nn soojadele maadele mind üldse ei kisu.
Samas on bussiga omamoodi vahva ja mugav. Kõik tehakse su eest ära - viiakse kohale, pannakse magama, antakse süüa, pissitatakse... Usaldad end täielikult giidi hoole alla. Tore, kui tekib selline usalduslik-sõbralik suhe.
Meil oli sama giid, kes eelmisel aastal Poolas. (linki ei pane, aga kirjutasin sellest) Ei hakka kedagi nimepidi ütlema, inimesed on nii tundlikud ja blogisid loetakse rohkem, kui me arvata oskame.
Giid oli huumorimeelne (väga oluline!), sõbralik ka "vanade" vastu, ei pidanud paljuks igaühele eraldi seletada näiteks teed bussi juurde.
Kui üks "tädi" kukkus ja õla ära põrutas, käis ta temaga igasuguste arstide juures (saan aru, et see on ta kohustus), aga meile tundus ta siiralt osavõtlik. Tartus lahkudes kallistasime südamest.
Bussijuhid on ka üldiselt väga tähtsad. Nii naljakas oli, kuidas GPS-seade õpetusi jagas.
Muide, meil oli üks bussijuhtidest naine - väga äge juht,
plaksutasim
e talle mitu korda! Naisbussijuhid on üldse tõusev trend - nägime neid mitmel korral.Reisiseltskond koosnes üldiselt vanematest inimestest - need on kannatlikud, rahulikud, ei hiline, ei virise, ei joo end täis, ei tee häbi. Oli ka kaks last vanaemaga ja paar nooremat paari. Ette oli teada, et enamik on raamatukogutöötajad.
Tänapäeval ju ei tutvustata ennast. Selle tegi kunagi selgeks minu lemmikgiid Tõnis Kallejärv - inimesed ei taha, et keegi teaks nende ametit, perekonnaseisu, elukohta. Ja kui keegi tahab, tutvub omal käel.
Mulle see sobib väga - ma sain teada ainult mõne kaasreisija nime ja koordinaadid. Aadresse ei vahetanud. Mulle meeldib reisida inkognito. See muidugi ei tähenda, et me teistega ei räägigi - ikka räägime. Eestlased on minu arvates siiski introvertne rahvas oma põhiloomult.
Olime muidugi sõbrannaga kahekesi, päris üksi ikka ei tahaks. On vähemalt, kellega vahepeal nagistada, õhtul napsu võtta ja ühist toidukotti jagada. Oleme koos palju reisinud.
Pildid on kõik võetud Internetist. Mul oma pilte veel pole, õigemini tegi pilte sõbranna, kes võttis mind üles vaatamisväärsuste taustal. Ta pole mulle neid veel andnud.
Üldkokkuvõttes oli tore reis, algas suurte kõhklustega, aga lõppes õnnelikult.
tore lugeda Sinu nägemust hollandist. mina armastan hollandit. elu kuidagi iseenesest muudkui viib ja viib mind ikka ja jälle sinna riiki tagasi. :)
ReplyDeletebussireisid mulle vanasti päris meeldisid. nüüd tunnene, et enam ei tahaks seda pikka otsa sõita (just see mida sinagikirjutasid). sel aastal tundsin ka lennukis, et nüüd mulle aitab natukeseks ajaks, kodus on ka hea olla. :)
ilusaid viimaseid puhkusepäevi!
Su reisil oli hea seltskond. See on ju tõsi, et päris üksi inimeste seas on kõle ja keegi, kellega on ikka mitu reisi läbi tehtud on hea turvaline valik.
ReplyDeleteHea valge kadedus on mul kallal.
Vabandust, vale noot kõlas.
ReplyDeleteAlgarv, Sinu kommentaari ma kohe üldse ei oska lahti mõtestada. Äkki annad mõne vihje?
ReplyDeleteMa ei tea enam isegi,kas ma siis nägin unes, et ma kirjutasin päeval siia kommentaari. Arvasin, et võib-olla sina kui õpetaja kustutasid selle ära. Sest ma küsisin kanepi kohta.
ReplyDeleteHakkasin juba otsima, et äkki sai see mõne teise osa alla. Mul oli selles ka lause, et miks see reis algas kõhklustega ? See kõhkluste osa oli ikka selles postituses.
(üks variant on, et meil hakkas tööl internet jukerdama ja võib-olla just siis, kui see kommentaar salvestus).
Küsi uuesti kanepi kohta! Seda kommentaari pole siin olnud.
ReplyDeleteAga kõhkluste kohta nii palju, et ma kartsin, et ei saa reisile minna või seal hakkama, sest jalgadega oli probleeme.
Samalaadne lugu on mulgi juhtunud: kirjutasin - ei mäleta küll kellele- pika kommentaari ja lausa nägin selle ilmumist, kuid hiljem ei olnud jutust jälgegi.... samuti on mu oma blogist vähemalt kaks korda kommentaar kadunud ja siis taas ilmunud. Kotermann ilmselt, müstiline interneti kotermann.
ReplyDeleteTegelikult tahtsin ka ise teada: mis kanep? Köiekanep, linnukanep või seeeeeeee kanep? Ja kuidas see legaalne on?
Millal sina, Helle anonüümusi kartma hakkasid?
ReplyDeleteVõi pole asi selles. Minul oli eile (täna nagu selgus, enam mitte) ületamatult raske bloggerile selgeks teha, et mina, algarv ei ole anonüümne kommija. Et minu kommentaari võiks ikka vastu võtta. Nagu omal ajal (hallil) pidid kõrtsi sveitserile ukse taga korduvalt koputama ja paluma, et ikka tahaks sisse saada. Vastus on kogu aeg sama st. sulle ei vastatud midagi ja uks jäi kinni. Ja siis, ei tea miks, täiesti ootamatult, tehakse uks lahti ja mina (elik praegu minu kommentaar) saabki sisse!
Ja et tegelikult mina ei tahagi muud kui küsida, et kuidas siis kanepiga ikka oli? Kas võis kohvikus suitsetada ja kas paistis, et on hullem kui õlu? Sina ja teised ontlikud inimesed ometi ei proovinud?
Algarv, mina ei karda mingit anonüümsust.Ise anonüümsena ei kommentaari. Või mida Sa mõtlesid?
ReplyDeleteKanepist ei tea midagi tegelikult.
Liiga vana, et proovida. Mine tea, äkki hakkab meeldima;)
Õlu ja teised meelemürgid on ikka kindlamad pruukida:)
Olin kolm päeva kodust ära,seepärast vastan alles nüüd.
Sinu blogi ütleb, kui kommenteerima hakata, et anonüümsed kommentaarid ei ole lubatud. Minu meelest seda teadet varem ei olnud. Kusagil settingutes oled ehk muutnud selle ära. Igatahes proovisin tookord (ikka oma nime all) kommentaari saata vähemalt 5 korda, enne kui läbi läks. Proovisin nüüd esineda anonüümsena, ei läinud läbi. Nüüd logisin sisse ja sain küll.
ReplyDeleteSeda võin küll kinnitada, et ma ei tea sellest midagi. Kust neid üldse sätitakse?
ReplyDeleteHope you can read this. Awesome windmill images!
ReplyDelete