Jalgrattamaa Holland, 1

Jõudsin tagasi pikalt reisilt. Vaatasin blogides ringi - ainult rindeuudised. Mine veel korraks kodust välja, kohe sõda lahti. Õnneks mitte meie õuel!
Siin on nii rahulik, keegi ei rutta, ei taha sind alla ajada. Vaateväljas ainult kaks last kiikumas ja üks poisike jalgrattaga...

Aga meie käisime Hollandis. Eks me ole ju ennegi kuulnud, et Holland asub allpool merepinda ja et seal on tuulikud, puukingad, kanalid ja kogu elanikkond sõidab jalgratastega. Juust on ka seal eriti hea ja lilledega varustavad nad poolt maakera. Ma võin tunnistada, et kõik on õige.
Paljalt nende teadmiste pärast polnukski vaja nii kaugele sõita. Liiati võib Internetist juurde uurida, nagu mina kavatsen teha. Ma ei käi ju reisil, pliiats ja paber peos, et iga giidi sõna üles märkida ja tähtsamaid fakte paluda korrata.

Ma vahin pea laiali ringi ja ei suuda meelde jätta isegi kohanimesid, kui need just enne pole selged olnud. Ma ahmin muljeid.

Imelik on see maa küll. Kõik on tasane nagu lauaga löödud. Raske on ette kujutada, et "see on merelt võidetud maa". See käib umbes nii, et algul eraldatakse osa merest nii, et tekib järv. See muutub magedaks, siis ehitatakse tammid, drenažeeritakse, kuivatatud osas hakkab midagi kasvama, lõpuks saab sellest maa. Kanalid ja tammid asuvad maapinnast kõrgemal. Kõikjal on lehmad, lambad, hobused, kitsed - palju karju.
Linnad on kanalite peal, tiheda asustusega, ühtki cm kasutamata pinda pole.

Amsterdam on nii elav, kiire rahvarohke linn, ometi öeldi, et hollandlased ise sõidavad puhkuse ajal soojadele maadele suvitama. No vaevalt, et jalgratastega kihutavad nii osavalt turistid!? Aga eks jalakäijaid ja autodega sõitjaid oli kah küll.

Giid ei hoiatanud meid mitte trammi, auto või trolli alla jäämise eest, vaid just jalgrataste eest.
"Jalgratas tuleb!" karjusime üksteisele.
Neil on seal igaühel jalgratas, millega kimavad uskumatu osavuse ja kiirusega. Vahet pole, kas ülikonnas ametnik, kõpskingadega neiu, imikuga ema või lihtne linnakodanik. Jalgrattad on neil peente kummidega, näevad välja kui sõjaeelsed või - järgsed. Giid ütles, et seal toodetaksegi kohe selliseid vanu, et oleks stiilne. No ei tea, ta ajas vahel pada kah.
Hiljem kuulsime, et igas peres on vähemalt kolm jalgratast - ühega käiakse tööl, teisega sõidetakse pühapäeval ja kolmas on laste või pakkide vedamiseks. Ei olnud puud, silda või posti, kuhu poldud jalgrattaid pargitud. Mõned tundusid seal olevat juba sajandeid (või millal üldse jalgratas leiutati?). Mõtlesin oma kahele veneaegsele jalgrattale kodus...

Puukingi ma küll kellelgi jalas ei näinud.

Kirjutan hiljem mõnest muust aspektist. Kui ikka sobib kujunenud poliitilises olukorras kirjutada apoliitilistest asjadest.