Üks maa, üks rahvas

Ma arvan, et eile oli küll eestlaste jaoks ilus päev. Ka kõige tuimem tükk tundis vähemalt korraks uhkust, et Kanter (ei, meie!) sai kulla. Tore poiss ju, pole sigadustega hakkama saanud ega marki täis teinud.
Ja õhtul veel see öölaulupidu.
Sättisin ennast ka teleka ette vaatama, ehkki eelhäälestus (mõnede blogide põhjal) oli pessimistlik, et vaevalt sinna palju rahvast kokku tuleb, et rahva meelsus on pigem selline "ah, mis oma riik, igaüks vaatab, kuidas teki iseendale peale saab krabatud".
Aga läks nii, et vaatasin kogu peo algusest lõpuni ära. Võib-olla oli neid suulisi vahetekste, nn ajaloolisi ülevaateid ja muid klippe liiga palju, aga võib-olla oli neid just vaja, et noorem põlvkond ka teaks ja vanemad meelde tuletaks. Sest kui ruttu läheb kõik meelest - nii hea kui halb, mäletad ainult valikuliselt seda, mis otseselt sinu elu puudutab.
Meeldis, et välja oli tulnud kogu raske kahurvägi, vanad tegijad, enamus laule lauldi nö retro-stiilis, mitte moderniseeritult, nagu tänapäeval moes on.
Mattiiseni-Leesmendi viit isamaalist laulu originaalesituses ja järjest pole vist küll kümmekond aastat lauldud, v.a mõned neist laulupeol. Ma arvasin, et "eestlane olen ja eestlaseks jään, kui mind on eestlaseks loodud, eestlane olla on uhke ja hää, jah just nii vaarisade moodi" on küll nii devalveerunud, et hakkab piinlik isegi kuulata. Õnneks mitte.

Kui Ivo Linna laulis Alo Mattiiseni ( 1961- 1996) mälestuseks " Sind surmani", siis tuli mul pisar silma. Meenus, kuidas tulin töölt ja minu haige isa oli kohutavalt endast väljas ja püüdis mulle öelda "on surnud". Mul käis sekundi jooksul peast läbi igasuguseid hulle mõtteid. Alo Mattiiseni surm oli rahvuslik tragöödia.

Veel mõtlesin eile, et võib-olla on üks eestluse elujõu allikas just võime kokku tulla ja laulda ...isamaast, kodust, lootusest ja koidust, mis saabub.... nagunii? See vägi ja tunne, mis lauldes tekib, on aidanud püsida. Peotäis nagu meid on. Mahub ühele lauluväljakule ära (no olgu, kolmele).
Sama fenomen toimib ju igal laulupeol. Laulev eestlane on ilus ja väärikas.
Oli neid siis seal lauluväljakul rohkem või vähem kui 100 tuhat ja teleka ees ülejäänud, tundsime vist kõik üht - see on üks maa ja üks rahvas, meie oma, ja me ei anna teda enam ära. Aga Looja peaks ikka ka silma peal hoidma...
Ilusat päeva Sulle!

Pilt siit.