Oo Itaalia, imeline maa!

Praegu ei oskagi öelda, kus see täpselt võetud on - Itaalias noh!

Roomas ja Firenzes olid sellised suured skulptuurid. Praegu jääb lisamata, kus/mis see täpsemalt on.

Pompeji linna varemed - üks vapustavamaid reisielamusi. Iidsed kivimüürid, Vesuuvi tulikuum tuhk, ergav lõunapäike.

Piletikassa Vesuuvi jalamil. Jalgsimatka sooritamiseks Vesuuvi kraatrile tuli osta 8eurone pilet. Putka oli just selline, ilmselt arvestusega, et kui vulkaan jälle purskama hakkab, on ju kama, mis laava alla jääb.

Ilma mütsita ei tihanud keegi olla!

Vesi Capri saarel oli sinisest sinisem, kaljud ja koopad väga ilusad!

Vatikani muuseumi lagi. Mitte Michelangelo maalitud Sixtuse kabel, kus pilti teha ei lubatud ja kus oli äärmiselt põnev. Kahjuks ei lastud seal kaua vahtida, sest rahvas pidi liikumises olema. Turiste oli väga-väga palju ja kabel ise väike.


Vatikani kiriku torn, mille "vallutamine" oli üks meie esimesi katsumusi. Ära tegime - liftiga pool maad ja jalgsi edasi üle 300 trepiastme üles-alla.

Roomas võlusid mind vanad akveduktid, mis töötavad tänapäevani. Üks selliseid oli meie esimeses ööbimise kohas - Montecatini Termese hotelli juures. Taamal paistab meie buss.

Selliseid elavaid monumente ja igasuguseid kujusid oli palju. Nad teenisid niimoodi endale raha. Panid sente - võisid pildistada lasta ennast koos kujuga! Kõrvalt tuleb mööda meie reisijuht Merje.

****
Mida päevi edasi, seda uskumatum tundub kõik - mina käisin Itaalias! Turismireis kestis kokku 8 päeva - neljapäevast neljapäevani. Lennusõit on ikka jube ajavõit- ainult 2,5 tundi ja kohal me olimegi Trieste lennujaamas, mis tundub palju väiksem kui Tallinna oma.
Kohalikud otsad tegime muidugi Germalo bussiga. Mõned vahemaad olid ikka päris pikad - nii ca 500 km. Aga bussis on ju tänapäeval mõnus - konditsioneer tagab normaalse äraolemise. Hea tukkuda või mõtteid mõlgutada omaette. Kiirteed.

Reis oli kallis- ligi 12 tuh krooni ehk üle 800 euro pluss lisakulud (lõunasöögid, piletite hinnad, kohaliku giidi ja broneerimise tasud jms) Ma ei armasta numbreid sedavõrd, et teha täpsem kokkuvõte. Laias laastus läks sel moel juurde veel 200-250 eurot, nii et kokkuvõttes 1000eurone reis.
Midagi erilist ma ei ostnud, v. a suveniire, mis konkreetse kohaga seotud. Eriline magnet oli külmkapimagnet-suveniir! Naised ostsid ka käekotte ja korallidest ehteid. Kübaratest rääkimata:)
Kõik ostsid Limoncellot - sidrunilikööri. Mina ka. Liiati, kui giidi kaudu saime pudelid kohale tellida hotelli. 1l - 11 eurot.

Vaatamisväärsustest hiljem ja siis juba põhiblogis.

Ilusa kuupäeva postitus - 20.09.2009

Täna on pühapäev, vapustavalt ilus sügisilm, maagiline kuupäev.
Mulle meeldib sügis jah - varasügis, kuni selle ajani, kui kõik lehed on maha langenud ja lilled ära närtsinud ja linnud lõunamaale lennanud ( mitte just kõik!).


Eelmisel sügisel olime sel ajal Lapimaal... Iga kell läheks sinna veel tagasi!

* * *
Vaatasin öösel ei tea mitmendat korda filmi "Naise lõhn" (USA 1992). Mitte et Al Pacino mu suurim lemmik oleks, aga pimeda erukoloneli osa teeb ta küll vapustavalt. Kui filmi sisu on hästi meeles, siis võib alati süveneda muusse - detailidesse, žestidesse, näoilmetesse, näitlejate mängusse, dialoogi esitamise meisterlikkusse. Siis jääb aega mõelda ka omi mõtteid sinna juurde.
Ja isegi jääb aega tukkuda pikkade reklaamipauside ajal (miks seda reklaami küll öösel peab näitama!? niigi pikk film)

Selle raskemeelse kibestunud mehe ja verisulis noormehe suhted on nii meisterlikult välja mängitud. Pime, kes tegelikult "näeb" murekoormat poisi südamel, kes oskab kõik välja pinnida, kes leiab poisis endale poja, keda tal pole olnud, ja poiss, kes imepärasel kombel omab nii suurt empaatiavõimet, et kiindub hullusse pimedasse mehesse, kes äärepealt oleks ta surnuks sõitnud ja maha kõmmutanud.
Ma oleks võinud vaatamise ka varem ära lõpetada, aga tahtsin just lõppu näha. Seda, kuidas leitnant(või kolonel?) Charlie kaitseks distsiplinaarkoosolekul koolis sõna võtab ja nendele sitapeadele ütleb, et "teie minge ka persse".
Miks mitte kordagi ei öeldud, et tõusku need püsti, kes süüdi on??
On jah elus tihtipeale nii, et süüdi jääb hoopis süütu, sest ta on liiga tagasihoidlik ja liiga idealistlik, et iseenda eest võidelda. Võidavad aga need, kes valetavad, vassivad ehk on lihtsalt ühed variserid ja sitapead.
Sama asi toimub ka poliitikas.
Väga hea film.

Nüüd tulid meile külalised. Epp ja Justin lastega.
Täitsa uued punased kummikud.

Saaremaal spaatamas, vol 2

Kuna suvi oli selline keskmine ja vette pole üle kahe korra saanud, siis mõtlesin - miks mitte veidi spaatada enne tööle naasmist. Uurisin internetist hindasid ja leidsin, et on taskukohased. Näiteks Rüütli-spas on lõõgastuspakett (2+1) 210 krooni (ilma ööbimise ja söögita loomulikult).
Tegin oma arust hea valiku: üks veeprotseduur, üks relaksivärk ja üks massaaž. Lisaks veel veekeskus, mis oli nö pealekauba ehk tasuta.
Esimest korda elus võtsin seda nn Abeli dušši (filmist "Mehed ei nuta") ehk peenemalt väljendudes Charcot´dušši. Ei tea, kas olen mina liiga peps, aga kogu see 20 min hoidsin hambaid risti, et mitte valust oiata. (hiljem selgus, et survet oleks saanud vähendada, kui oleks soovinud!) Tunne oli, nagu oleks kumminuiaga täiest jõust tümitatud.
Õnneks järgnes relaksatsioon ehk eesti keeli lihaslõõgastus. Teised said pärast naerda, kui jutustasin oma elamustest. R-kamber oli suur, seal oli vähemalt 10 voodit ja ma võisin valida, kuhu heita. Kõrvaklapid pandi pähe, meetri kaugusel oli väga suur ekraan, millel vaheldusid kõrbepildid (valdav element liiv). Muusika oli selline uinutav, aga uinuda ei saanud, sest monotoonse häälega "tädi" õpetas sisse- ja väljahingamist ning lõdvestumist lihaste kaupa.
Siis aga helises mobiil (minu oma). No kesse tülitab seansi ajal! Aga kuna helistaja oli väga järjekindel ega mõelnudki järele jätta, võtsin kõrvaklapid peast. Tallinna sõbranna teatas, et tervis pole hea ja ta ei tule Saaremaale. Ja on veelgi muresid. Kui kõne lõppes, oli läbi ka minu seanss. Nii ei saanudki ma kõiki lihasgruppe lõdvestada.
Veekeskus valmistas pettumuse. Olen uhkemaid ja suuremaid näinud. Rahvast peaaegu polnudki, ainult mõned inimesed (soomlased).
Protseduuride vahel uudistasin maja. Kui see veel ei ole pankrot, siis eelne seisund küll. Nad ei saa ju töötada üksnes minu ja paari soomlase pärast!!
Kuuldavasti olevat Kuressaares seitse spad. Võib-olla teistel läheb paremini. Ajad on tõepolest viletsad.
Niimoodi 2 päeva relaksinud, tunnen, et võin tööle asuda küll. Lisaks sain ka kõvasti naeruteraapiat ja head Saaremaa toitu (lestad ja pannileib!). Karv täitsa läigib!

Pildid: vaade Rüütli Spa eest merele, teised - sama spa interjöör

Saaremaal relaksimas, vol 1

Minu kodust saab Saaremaale 6 tunniga. Bussiga ja praamiga.
Ma olen Saaremaal käinud vähemalt n +1 korda. (Aga Hiiumaal näiteks null korda.)
Eksursioonidest ma ei räägi.
Eredalt on meeles ülikooli ajal Saaremaale hääletamine - 2 korda.
Näiteks sõbranna pulma läksime häälega. Napilt jõudsime. Enne pidulikku paaripanemist pesime linnasaunas maanteetolmu maha. Tagasi saime ühe teise sõbranna autoga - sapakas oli, kuhu mahtus ... ei mäleta, mitu inimest, aga seda tean, et mina olin tagumises reas teiste põlvedel pikali asendis!!
Lennukiga olen ka käinud - see oli vist mu esimene lendamine üldse.
Liinibussiga on muidu mugav, kui nii igav ei oleks.
Kuna mul sel suvel pikka reisi ei olnud, tegin mõne lühikese. Kokku teeb sama välja!? Emotsionaalses mõttes.
Palju muljeid on. Ühe korraga ei jõuagi kõike kirja panna.
Näiteks lõõgastuspakett Rüütli spas jääb vist teiseks korraks.

Väike trip

Eestis pole puudu millestki, mida peaks kaugetelt maadelt otsima.


Mõned päevad tagasi kohtasin abielupaari, kellest teadsin, et nad on emigreerunud Ameerikasse tütre juurde.
Olidki, aga tulid tagasi. Polnud aastatki ära. Võib-olla ei räägitud kõikidest tagamaadest, aga lühidalt oli nii.
Floridas on liiga palav. Aprillis juba selline kuumus, et ei talu. Keelt ei oska. Ainuke, kellega emakeeles suhelda, on tütar. Aga tütar käib pikad päevad tööl. Lapselaps, keda nii kaua oodati, on küll armas, aga lapsehoidmistöö pole kerge. Ameerikamaa seaduste järgi saab ema puhkust pärast sünnitust ainult 4 nädalat. Edasi vaata, kuidas saad.
Naine jäi haigeks. Mida sa teed võõral maal, kui arstiga suhelda ei oska.
Ja üldse ... need ameeriklased...!!? TäPe!
Selline meelemuutus oli natuke üllatav, aga mõistan - ise ei läheks ma kuhugi oma kodust. Kui, siis ainult mõneks ajaks.

Käisin neli päeva kodust ära. Külas on tore olla! Eriti nii, et lähed, oled natuke oodatud külaline, ja siis jälle "head aega", "nägemiseni" järgmise korrani.
Sest oma kodus on kõige parem!!

Tahaksin pihlapuu rüppe (laulge kaasa!)

Tahaksin pihlapuu rüppe,
Okstesse varjata pea.
Tahaksin pihlapuu rüppe,
Puhata oleks seal hea.

Pesevad vihmad ta marju,
Nendele vajutan suu.
Võta mind lehtede varju
Lõkendav sügise puu!

Sinule laulan ja sina saad aru,
Oled nii lihtne ja hea.
Sinule laulan ja sina saad aru
Toetan su tüvele pea.
(Viivi Luik, Urmas Alender)

****
Taas punab pihlakaid*

Taas punab päiksekiirtes pihlapuu
ja kase kuldses kuues mängib tuul
ning kõrgel taevavõlvil õhtu eel
on kureparved kaugel teel

Taas tihti vihmast märg on rannaliiv
ja hallauttu hääbub silmapiir
kus oled nüüd mu väike viirelind
ei otsida ma oska sind

Refr:
Nii hell ja hea, kõik oli siis
suurt õnne tundis mu meel
külm sügistuul sind kaasa viis
jäid ainult unelmad veel

Taas punab päiksekiirtes pihlapuu
ja kase kuldses kuues mängib tuul
kuid suvi soe ei iial meelest läe
ta südamesse alles jääb.
(laulab Ivo Linna. Autor Kustas Kikerpuu/sõnad-viis)

* mehi langeb nagu lehti puult - Kustas Kikerpuu (19. okt 1937 - 20. okt 2008)

Pildid: Lapimaa, pihlad ja Riina

Unustamatu Lapimaa

Virmaliste maja juurde!
Erilist elevust tekitas põhja polaarjoone ületamine. Kõik oleks kohe tahtnud polaaröö saabumist näha! Aga aega veel on. Jõuludki naa kaugel, kuigi toimetamised käivad Rovaniemis aasta läbi.
Tankavaara küla - kõige põhjapoolsem koht, kus olime. See on kullauhtjate küla. Ei tulnud meiegi sealt ilma tagasi! Olime seal kaks ööd ja päeva. Ei tahtnudki ära tulla!
All on uhtjale ( või uhtijale?) püstitatud monument.

Kas võib üldse midagi ilusamat välja mõelda!! Looduslik kuld - lapinkulta.
Alumisel pildil tundra ja vikerkaar.

Terviserajal hommikul vara. Loodus ja ka meie veel unised, poolenisti ärkamata.
All - pärlid, tuhandeid pärle...

Sügis ei koonerda värvidega!! Tegelikult võib sellist kooslust ka meil siin märgata!

Fotod Riina tehtud (see on valik u 400st pildist)

Sügise saabumine

Lõin sisse pealkirja ja tuli välja, et olen sama juba kasutanud. Mis siis ikka! Sügis tulebki ju igal aastal, ei me pääse. Ega kuldse, selle varasügise ilu suhtes pole ju keegi immuunne. Ka kõige tuimem mõistab märgata, et varasügisel on rohkem värve ja seda kummalist kustumise ilu kui näiteks südasuvel.

Ma ei hakka siin rääkimagi, milline on Lapi sügis. Te ei usuks!! Ma isegi ei usu, et olen seda näinud.

Nagu laps rõõmustasin polaarjoone (napapiiri) üle, kuigi see on ju paljalt kujuteldav, üksnes asfaldile maalitud valge jutt!? Kui öeldi, et sellest peab kinnisilmi üle astuma ja midagi soovima, siis tegin natuke sohki ja astusin mitu korda. Täna küsisin geograafiaõpetaja käest, kas kohe joone tagant algabki novembris ligi kaks kuud kestev polaaröö.

Terve bussitäis tegi "ooo", nähes järveveel (tuhandeid järvi!) peegeldumas teist metsa, reaalse metsaga identset. Kuldkollased, kollased ja veel rohelised kased ühes pundis. Luiged, Soome rahvuslinnud. Porodest rääkimata, keda Lapimaal karjadena kohtasime. Mäed, mis olid paljad kui pead, ja nii kaugel, kui silm ulatus, ainult avarus. Kaunispää!

Tundrat kirjeldada ei oskagi. Selline ... justkui äbarik ilu. Väikesed õnnetud kõverad puud. Domineerib punane. Ruska, või kuidas nad seda nimetavadki?

Täna algas sügis. Täna on päev ja öö ühepikkused. Edasi läheb juba pimedamaks...

Pilt

Lapimaale

Räägitakse, et Lapimaal on piiritu avarus, puhas õhk, puutumatu loodus, vabalt ringi jalutavad põhjapõdrad, jõuluvana kodu, virmalised, polaarjoon, laplased (või saamlased).
Räägitakse, et eriti kaunis on seal sügisel - palju värve ja kirkust (loodetavasti praegusel ajal mitte enam sääski!)
Eks ma siis pärast ütlen, kas oli ja mida/keda me seal kohtasime või ei kohanud.
Ega siingi pole midagi teha - rõske, sajune ja depressiivne.

Holland: reisiseltskond, 4

(Kõrvaloleval pildil van Goghi tuntud maal " Päevalilled")
Ma olen ikka vaese inimese kombel reisinud bussiga reisifirmade kaudu, aga sel aastal tundus küll pärast lõputuid bussisõidupäevi, et enam ei taha - ei taha sõita marsruudil Läti-Leedu-Poola-Saksa ja tagasi. Vahelduse mõttes peaks vallutama Põhjamaid - Norra, Island. Nn soojadele maadele mind üldse ei kisu.
Samas on bussiga omamoodi vahva ja mugav. Kõik tehakse su eest ära - viiakse kohale, pannakse magama, antakse süüa, pissitatakse... Usaldad end täielikult giidi hoole alla. Tore, kui tekib selline usalduslik-sõbralik suhe.
Meil oli sama giid, kes eelmisel aastal Poolas. (linki ei pane, aga kirjutasin sellest) Ei hakka kedagi nimepidi ütlema, inimesed on nii tundlikud ja blogisid loetakse rohkem, kui me arvata oskame.
Giid oli huumorimeelne (väga oluline!), sõbralik ka "vanade" vastu, ei pidanud paljuks igaühele eraldi seletada näiteks teed bussi juurde.

Kui üks "tädi" kukkus ja õla ära põrutas, käis ta temaga igasuguste arstide juures (saan aru, et see on ta kohustus), aga meile tundus ta siiralt osavõtlik. Tartus lahkudes kallistasime südamest.

Bussijuhid on ka üldiselt väga tähtsad. Nii naljakas oli, kuidas GPS-seade õpetusi jagas.
Muide, meil oli üks bussijuhtidest naine - väga äge juht,
plaksutasime talle mitu korda! Naisbussijuhid on üldse tõusev trend - nägime neid mitmel korral.

Reisiseltskond koosnes üldiselt vanematest inimestest - need on kannatlikud, rahulikud, ei hiline, ei virise, ei joo end täis, ei tee häbi. Oli ka kaks last vanaemaga ja paar nooremat paari. Ette oli teada, et enamik on raamatukogutöötajad.

Tänapäeval ju ei tutvustata ennast. Selle tegi kunagi selgeks minu lemmikgiid Tõnis Kallejärv - inimesed ei taha, et keegi teaks nende ametit, perekonnaseisu, elukohta. Ja kui keegi tahab, tutvub omal käel.
Mulle see sobib väga - ma sain teada ainult mõne kaasreisija nime ja koordinaadid. Aadresse ei vahetanud. Mulle meeldib reisida inkognito. See muidugi ei tähenda, et me teistega ei räägigi - ikka räägime. Eestlased on minu arvates siiski introvertne rahvas oma põhiloomult.

Olime muidugi sõbrannaga kahekesi, päris üksi ikka ei tahaks. On vähemalt, kellega vahepeal nagistada, õhtul napsu võtta ja ühist toidukotti jagada. Oleme koos palju reisinud.

Pildid on kõik võetud Internetist. Mul oma pilte veel pole, õigemini tegi pilte sõbranna, kes võttis mind üles vaatamisväärsuste taustal. Ta pole mulle neid veel andnud.

Üldkokkuvõttes oli tore reis, algas suurte kõhklustega, aga lõppes õnnelikult.

Holland: inimesed, 3

Holland on teatavasti Eestist väiksem (wikipedia andmeil 36 900 km 2), aga elanikke on üle 16 miljoni. Selle teadmise taustal imestad lõputult, kus nad kõik on, sest läbi Hollandi sõites näed ainult kanalitega tükeldatud tasast maad, kus söövad rohtu lehmad ja lambad, hobused ja kitsed.
Giidi jutu järgi on Hollandis väga hästi toimiv ja suurt tähtsust omav põllumajandus. Kuna maa on nii kallis, siis igasuguseid katsetajaid-susserdajaid põllumeesteks ei lastagi. Palju oli maisipõlde. Muidugi kasvatatakse juurikaid eelkõige ekspordiks.
Kuna lillekasvatajatega üldse kokku ei puutunud (see polnud SEE reis), siis ei oska antud teemal midagi öelda. Pole ka asjatundja lillede alal.
See torkas küll silma, et linnad, majad, rõdud lilledesse ei uppunud nagu näiteks Šveitsis. Maja ees olevad aiakesed olid nii minimalistlikud, et kui giid poleks öelnud, poleks taibanudki vaadata.
Muidugi käisime ka Amsterdamis lilleturul (mina ei ostnud tulbi- ega muid sibulaid), aga Hollandi lilli on ju Eestigi täis. Miks ei võiks Eesti olla nii nutikas ja kasvatada näiteks ekspordiks lilli ja -sibulaid? Ja saada rikkaks?
Meil on ju NII palju maad!!
Päevalilled tundusid olevat lemmikud, sest nendest( väiksemat kasvu, mitte üle pea) oli tehtud bukette ja lilleklumpe.
Amsterdamis oli väga-väga palju mustanahalisi.
Loomulikult viis giid meid ka punaste laternate tänavale. Enne oli hoiatatud, et pildistada ja imestada ei tohi - peab täiesti ükskõikse näoga mööda kõndima. Oli liiga varajane aeg (pärastlõuna), tundus, et midagi erilist ei toimu. Teenindajad istusid või seisid klaasukse taga ja ootasid kliente. Meil olid kaasas liiga vanad mehed, need polnud vist huvitatud;) Muidugi olid neil naised ka ühes võetud! :-)

Üks episood hämmastas küll.
Tänava ääres seisis selline kabiin, mis tavaliselt randades on(varjab ülakeha, jalgu mitte). Seal urineeris üks mees või tegi midagi muud. Ei tahtnud väga lähedale minna, pritsis...

Hollandi inimesed on kirjanduse andmeil maailma tolerantseim rahvas. Pole põhjust kahelda. Sõimavaid ja karjuvaid inimesi ei märganud. Muutusime ise ka seal väga kenaks ja naeratavaks...

Hollandi juust, 2

Juust kui toiduaine ei jäta kedagi ükskõikseks. Ma tean oma tutvusringkonnast mitut, kes ei võta piima suu sissegi, aga juustu söövad küll.
Et ennast natuke harida, uurisin netist KÕIKE, mis puutub juustusse.
Juust on vanem kui ajalugu, õigemini ajaloo talletamine. Legendi järgi olevat üks araabia kaupmees juustu leiutanud umbes 8000 aastat tagasi, kui läks kaameliga kõrbesse, toiduks kaasas lambamaost paun piimaga. Kuumuse ja loksutamise tagajärjel eraldus piimast vadak ja tahke kohupiim, mis mõlemad osutusid söödavaks, isegi maitsvaks. Nii tekkis juust...

Juustu saab teha ükskõik missuguse looma piimast. Mina eelistan lehmapiima.

Kui ma ekslikult mõtlesin, et Holland on juustu tootmise alal juhtival kohal maailmas, siis selgus, et hoopis Šveits. Kõige rohkem juustusorte toodetakse aga Prantsusmaal ja Itaalias (üle 350).
See juust, mida Eestis toodetakse Hollandi juustu nime all, on jama. (Parema puudumisel muidugi kõlbab kah)

AGA Holland on maailma suurim juustueksportija - hollandlased pigem müüksid seda, kui raatsiksid süüa( ütlevad õelad inimesed).
Alkmaar on selle linna nimi, kus korraldatakse juba mitmeid sajandeid juustuoksjone (müüke ekspordiks).
Vat sellel kuulsal juustuturul ja - etendusel( toimub igal reedel kevadest sügiseni) me olimegi. Sõitsime juba varakult kohale, et saaksime enne vaatemängu oma juustuostud ära teha.
Võimatu on sõnades kirjeldada turgu, kus müüakse ainult juustu ja kus tohutu valik võtab mõistuse peast. Maitsesime igasuguseid, millest paljud olid kindlasti kitse- või lambapiimast tehtud.
Mina kui äärmiselt konservatiivse (juustu)maitsega inimene valisin lõpuks ikkagi juustu, mille juures oli silt "normal". Ostad palju ostad juustu kokku, kodus selgub ikka, et vähe.

See väike ajalooline linnake Alkmaar oli väga armas. Seal ma elaksin ja toituksin juustust.
Juust on ju ka õlle ja veini kõrvale hea, paljalt ka pistaksin, kuigi juust on väga rammus ja võib seeläbi tekitada probleeme kehakaalu ja kolesterooliga, nagu me kõik teame.

Jalgrattamaa Holland, 1

Jõudsin tagasi pikalt reisilt. Vaatasin blogides ringi - ainult rindeuudised. Mine veel korraks kodust välja, kohe sõda lahti. Õnneks mitte meie õuel!
Siin on nii rahulik, keegi ei rutta, ei taha sind alla ajada. Vaateväljas ainult kaks last kiikumas ja üks poisike jalgrattaga...

Aga meie käisime Hollandis. Eks me ole ju ennegi kuulnud, et Holland asub allpool merepinda ja et seal on tuulikud, puukingad, kanalid ja kogu elanikkond sõidab jalgratastega. Juust on ka seal eriti hea ja lilledega varustavad nad poolt maakera. Ma võin tunnistada, et kõik on õige.
Paljalt nende teadmiste pärast polnukski vaja nii kaugele sõita. Liiati võib Internetist juurde uurida, nagu mina kavatsen teha. Ma ei käi ju reisil, pliiats ja paber peos, et iga giidi sõna üles märkida ja tähtsamaid fakte paluda korrata.

Ma vahin pea laiali ringi ja ei suuda meelde jätta isegi kohanimesid, kui need just enne pole selged olnud. Ma ahmin muljeid.

Imelik on see maa küll. Kõik on tasane nagu lauaga löödud. Raske on ette kujutada, et "see on merelt võidetud maa". See käib umbes nii, et algul eraldatakse osa merest nii, et tekib järv. See muutub magedaks, siis ehitatakse tammid, drenažeeritakse, kuivatatud osas hakkab midagi kasvama, lõpuks saab sellest maa. Kanalid ja tammid asuvad maapinnast kõrgemal. Kõikjal on lehmad, lambad, hobused, kitsed - palju karju.
Linnad on kanalite peal, tiheda asustusega, ühtki cm kasutamata pinda pole.

Amsterdam on nii elav, kiire rahvarohke linn, ometi öeldi, et hollandlased ise sõidavad puhkuse ajal soojadele maadele suvitama. No vaevalt, et jalgratastega kihutavad nii osavalt turistid!? Aga eks jalakäijaid ja autodega sõitjaid oli kah küll.

Giid ei hoiatanud meid mitte trammi, auto või trolli alla jäämise eest, vaid just jalgrataste eest.
"Jalgratas tuleb!" karjusime üksteisele.
Neil on seal igaühel jalgratas, millega kimavad uskumatu osavuse ja kiirusega. Vahet pole, kas ülikonnas ametnik, kõpskingadega neiu, imikuga ema või lihtne linnakodanik. Jalgrattad on neil peente kummidega, näevad välja kui sõjaeelsed või - järgsed. Giid ütles, et seal toodetaksegi kohe selliseid vanu, et oleks stiilne. No ei tea, ta ajas vahel pada kah.
Hiljem kuulsime, et igas peres on vähemalt kolm jalgratast - ühega käiakse tööl, teisega sõidetakse pühapäeval ja kolmas on laste või pakkide vedamiseks. Ei olnud puud, silda või posti, kuhu poldud jalgrattaid pargitud. Mõned tundusid seal olevat juba sajandeid (või millal üldse jalgratas leiutati?). Mõtlesin oma kahele veneaegsele jalgrattale kodus...

Puukingi ma küll kellelgi jalas ei näinud.

Kirjutan hiljem mõnest muust aspektist. Kui ikka sobib kujunenud poliitilises olukorras kirjutada apoliitilistest asjadest.

Piltide lisamine, vol 3

Ma olen jälle hädas piltide lisamisega. Kes võiks mind aidata ja kes on seda enne ka ilusasti teinud? Eks ikka Elsa.

Aga nüüd pildid. Üleval: õhtuses Gdynias (keskel mina)
Kõrval: üks ilus Poola loss, praegu ei oska öelda täpsemalt.
Ülal vasakul: mina, Tiina ja Tiiu düünides.

NB! Esmakordselt võtsin pildid CD pealt ja need on suvisest Poola reisist.
Ma ei oska pilte ritta sättida.

Reisipisikust ja reisipalavikust

Minu reis ei kesta kunagi sellest kuupäevast selle kuupäevani, vaid ma põen reisipalavikku enne ja välja tulen ka mitu päeva. Selle nö võõrutamise ajal siis loen igasuguseid asju, tuulan interneti foorumites, guugeldan nimesid ja kohti. Kohver on siiani pooleldi lahti pakkimata, ainult mustad riided pesin ära ja toiduained tõstsin külmkappi.
Eks see reisimine ole natuke haigus ka, seepärast öeldaksegi, et reisipisik on sees ja välja seda enam ei saa.
Ma ei läheks kunagi turismireisile üksinda ja päris igaühega ka vist ei läheks. Mulle meeldib reisil olla natuke inkognito ja ma ei kipu kellegagi paugupealt tutvuma. Nii tean viimasest reisist ainult mõnda nime, aga sellegipoolest oli väga vahva kogu aeg.
Veel meeldib mulle istuda omaette (viimasel ajal olen teadlikult valinud bussi viimase rea), vahtida aknast välja, mõelda omi mõtteid või magada ja mitte vestelda.
Oi kui hea on bussis magada!
Reisidel juhtub alati midagi. Näiteks keegi kaob ära või jääb liiga palju hiljaks.
Meiega juhtus nii.
Otsustasime seitsmekesi, et ei lähe ühte muuseumi. Giid teadis seda ja leppisime kokku, et ootame ülejäänud gruppi väljapääsu juures ja siis teatatakse, kui palju saab vaba aega. Ootasime ja ootasime. Natuke tüütuks muutus see juba. Siis tuli kellelgi hea mõte, et helistame giidile, milles on asi. No ja milles siis asi oli? Giid oli meid ära unustanud!? Kõik istusid juba ammu bussis ja ootasid...
Kui bussi jõudsime(see seisis kohtumispaigast kaugel eemal), tajusime suurt ja süüdistavat vaikust. Umbes nii, et olime kõikide ühist ja hinnalist aega kuritarvitanud. Giid meid otseselt ei süüdistanud, kuid ei tunnistanud ka oma viga. Pinge püsis vähemalt päeva ja alles düünides(seal oli nii eriline!) koos liivakõrbe ületades saime oma sotid selgeks räägitud.
Oma lõpukõnes selgitas giid, miks ta meid ära unustas (jälgis kaht itaallast, kes tahtsid ilmselt varastada!!!) ja mida ta sellest õppis.
Giidi tähtsus bussireisil on tohutu, isegi määrav hea marsruudi ja mõistliku seltskonna kõrval.
Mina käin vaese inimese kombel ikka reisibüroo kaudu, sest ma tahan stressivaba reisi.

Pildil Neptuni kuju Gdanski linnas (foto internetist).

Poolat avastamas

Jõudsin eile hilisõhtul tagasi Poola reisilt. Täna toibun ja integreerun oma kodusesse ellu.

Kui mitu korda me oleme läbi Poola Euroopasse sõites kirunud pikka ja tüütut teed, kuhu ei jää ühtegi linna ega muud vaatamisväärset. Mul on mitu tuttavat, kes sellesama pärast lendavad, mitte ei sõida bussiga.
Aga Poola pole ju kaugeltki üksnes kiirteeäärsed põlluribad, üksluine loodus ja transiitmaa.

Oi kui palju on Poolas avastada!
Kaunid lossid ja kindlused, iidsed ja omanäolised linnad, tohutu kultuuripärand, kirikud ja katedraalid, Jasna Gora klooster oma Musta Madonnaga, Wieliczka soolakaevandus koos tohutute maa-aluste saalide, kiriku, järvede ja keerdtreppidega, Slowinski Rahvuspark düünidega, milliseid pole enne näinud, Mazuuriamaa imepärased järved jne

Kõik meeldis, isegi see, mis ei meeldinud - jahe vihm ja tuul Varssavi päeval.