Jaanidest ei tea mina midagi, endal pole ja teiste käest ei hakka ka krabama. Nii olingi kodus, vaatasin aknast välja vihma sadamist.
Hea, et heina ei pea tegema. Hea, et peenraid pole vaja rohida.
Või pole see hea? Kõike seda olen oma elus teinud küll ja küll, siis kui meil olid lambad, aiamaa, kartulivaod, maasikapeenar.
Suvi on nüüd ametlikult päral ja mõne arvates on sügis meie poole juba teel. Kahjuks tõsi.
Tegin esimese linnaringi sel suvel. Mitu tundi läks, sest ma
-rääkisin tänaval inimestega juttu
-seisin poesabas (pärast pühi oli nii palju näljaseid välja ilmunud)
-ostsin turult esimesed maasikad ( 70 krooni kilo, Triin oli kodus, tahtsin talle meelehead teha)
Kas nii hakkavadki suvepäevad mööduma?
Kuupäevad on juba sassis, nädalapäevad samuti.
Piltidel Epp ja Justin Marta ja Annaga, kes on juba teel Ameerikamaale. Võib-olla on seal soojemad ilmad ja popim elu?
on nad su päris- või blogielu tuttavad? loen praegu Epu raamatut, kuigi ma pole kindel, kas jutt ikka samast inimesest käib.
ReplyDeletehalb ilm teeb tuju ka kehvaks. kuigi peaks sellest üle olema, aga alati ei tule see nipp välja. loodan, et sa minu kiusliku tuju peale väga pahane pole. ma mõnikord kohe ei saa ennast tagasi hoida, kuigi pärast kahetsen.
Peenraid rohida on vahest päris kosutav. Mulle mõjub see eriti hästi juhtudel, kui vahkviha võimust võtab:) Tea, kas minusuguseid veelgi? Igal juhul vaatan pärast isiklikku teraapilist rohimisseanssi puhtaid koduaedu teise pilguga...
ReplyDeletesjgelle, ja ei tuhkagi depressiivsest väikelinnast?
ReplyDeletePildid on...nunnud:) - tahtsin ka veel öelda.
ReplyDeleteEpp mulle ikka päris oma - vennatütar.
ReplyDeleteHundiulg
ReplyDeletesuvel katsume depressiivsusest hoiduda ja olemasolevast vabaneda ükskõik kui raske see ka poleks
Algarv
mina ei pane kellegi kiuslikku tuju pahaks, sest mul endal ka tihti va kiuslik peal (ja ma ei saanudki aru, kus sa kiuslik olid)
Metsapiiga
rohimine mõjub kindlasti teraapilisena, aga ma ei hakka veel selle pärast peenraid tegema, valin mõne muu tegevuse (mõtlen)
Ilus tavaline suvepäev pildile püütud, nii kosutav ja päikeselisi inimesi täis. Aga las see sügis olla siiapoole teel, ma võin saladuskatte all öelda, et selle taga, just talve kõige pimedama koha serva all kükitab uus kevad!
ReplyDeletekaamos!
ReplyDeleteOle Sa tänatud lohutamast. Oligi juba hirm, et enne kui arugi saad, on august käes oma pime-sumedate öödega.
Nalja teed või? Ega me ometi augistikuu sametit vahele jäta?
ReplyDeleteKannan alandlikult ette, ülesanne on täidetud.
ReplyDeleteMeenuta näiteks möödunud suvesid ;).
ReplyDeleteMul oli seekord raske lend, tekkis veepuudus ja anti hapnikku hingata! Aga pärale jõudsime ja nüüd (uuel hommikul) on kõik hea, käisime juba ujumas ja ilm on palav.
Epp ja teised!
ReplyDeleteTore, et eluga kohal. Ma mõtlen alati õudusega, kui pikk on ikka see lennureis, ja veel kahe lapsega!! Aga olete vist hästi treenitud, kuigi näe, Sul tekkis veepuudus. Kas veepuudust ei oleks saanud vee joomisega parandada? Et pidi hapnikku andma?
Hoia siis meid ka siin kursis oma eluga lombi taga.
Oi, alles nüüd panin tähele, et mu kommentaarist võib välja lugeda kahetimõistmist "tavalise" pärast. See polnud nii mõeldud. Kui sa kurdad loomingulise kriisi üle, siis mul on vist viimasel ajal taibukuse talongid läbi mis läbi...
ReplyDeleteKaamos!
ReplyDeleteOh missa nüüd pabistad! Ma sain niigi aru, mis sa öelda tahtsid - et tuleb august ja tuleb pime öö. Ja siis tuleb jälle kevad niikuinii. Küll me selle kõik üle elame!!!
Oh kuidas ma tahaksin midagi...head ja ilusat ja nutta ja naerda...
See on eufooria, mis paratamatult järgneb...
Kui juba tekib veepuudus (dehüdratsioon), siis ei pruugi kohe ainult joomisest aidata. Ahmisin õhku ja oli minestamise tunne, palusin nuuskpiiritust (tean, et see aitab mind), aga neil polnud. Ja siis pidin hingama hapnikku, mis tuli värskelt lahti võetud plastikpaagist, haises nagu värske vakstu... See ajas mul olemise veel hullemaks.
ReplyDeleteAga noh, siis varsti maandusimegi ja läks paremaks!
Homme lendame ju jälle - Marta jääb vanaema-vanaisa juurde ja meie lendame Justini tööreisile Kanadasse. Eks ma siis seekord joon juba targu rohkem kohe alguses. Lennureisil on dehüdratsioon lihtne tekkima (eriti imetaval emal).
Vanasti olite Eloga suured minestajad. Kas nüüd on vähemaks jäänud?
ReplyDeletePudel vett peab alati näpu otsas olema. Ameerikast ju meile see komme tuli.
Lenda-lenda, lepalind!
Huvitav kokkusattumus, et Epul oli ka vedelikupuudus ! Ilonal vaesekesel oli ka, kõhuviirusega seoses. Olime paar päeva haiglas, ta sai tilka. Eile saime koju, nüüd kosub. Haiglas rõhutati ka, et peab jooma. Kuid Ilona eriti ei taha.
ReplyDeleteTulge siia, aga võta käru kaasa, ja too pildid ka tagasi.
ReplyDelete