Mul on kass, Pätu nimeks - 7aastane siiami sugemetega, sünnilt isane, ... kastreeritud. Ta on väga kõrgest soost, mulle toodi ta venna perest. Ema on süsimust, aga näost rohkem siiam kui meie oma.
Algul oli Pätt üleni lumivalge, nüüd on sellest jäänud ainult manisk ja sokid. Kõhualune ka, aga seda ta ei näita. Põhitoon on tumepruun-must, nagu ikka siiamitel.
Vahel käib ta mul kannul ja kurdab midagi. Enamasti tahab siis välja minna. Mis ses imelikku- kassid ju käivadki väljas! Ega olegi, aga mulle meeldis, kui ta tuli ise tagasi - hüppas korraks ukselingile või tegi ukse taga kurnjäu. Talvel ja halva ilmaga on ta tubane.
Nüüd aga tehti meil trepikodades ilmatu peen remont, mille käigus vahetati vanad lääbakil välisuksed uute metalluste vastu. Kui enne sai kass ise alt sisse (uksed olid pidevalt lahti või irvakil), siis nüüd pean teda kutsuma/otsima minema. Ega Pätu pole mingi hulkuja loom ja teiste kasside peale ta uriseb;)
Õues ta ennast kätte ei anna. Mina pean rõdult hüüdma "Pätu-Pätu". Kui ta suvatseb kusagilt välja ilmuda, siis jooksen õue, katsun teda endaga tuppa meelitada. Tema jaoks on see uus situatsioon.
"Küll ta ära õpib, " arvas Triin.
Tähendab, ta peab ära õppima, et tuleb hüüdmise peale, ja kohe!!!
Muidu on Pätul ikka kuninglik elu küll, elab nagu Saabastega Kass muinasjutu lõpus. Tal on 4toaline korter ja vaba pääs rõdule, kus ta vilu ilmaga põõnab. Söögilaud on ka pidevalt kaetud - vähemalt kaht sorti krõbuskeid on alati. Ja hiiri püüab ta sportlikust huvist oma lõbuks. Tähtis on tulla mulle näitama.
Kui ma kodust ära lähen- vahel mitmeks päevaks - siis peab ta üksi hakkama saama. Siiani pole probleeme olnud. Ma ei tea, mida ta oma peas mõtleb ... minust... ja sellest uuest situatsioonist.
Pildil pole Pätu, aga veidi sarnane on.
No comments:
Post a Comment