Juba käes on juuli

Eilsest saati kummitab mind Hando Runneli luuletus, täna otsisin üles- "Talupoja kalender".
Eks väike talupoeg ole meil kõigil geenides. Loen isa mälestusi, kus ta peensusteni kirjeldab töid talus, lausa tammsaarelik lähenemine...sõnnikuvedu, heinategu, kesakünd...
....

Lehekuuke lendab, kägu kukub leina,
vikat ootab räästas, millal pääseks heina.
Kostab pillihäält ja külakiige kaiku,
enne heinaaega tunned suve maiku.

Jaanitule juures tantsid mõne tuuri,
tantsid mõne õhtu, juba käes on juuli,
heinam seisab saadus, varsti vead ta sisse,
jaagup lööb ju raua rohukõrde sisse.
......

Nostalg tuleb peale. Üks kodusemaid-suvisemaid lõhnu on värskelt lõhnav hein. Kas tänapäeval peab selle nuusutamiseks Rocca al Maresse sõitma?
Meie maja ees on päris suur lahmakas tühja linna maad. Veel mõned aastad tagasi oli üks tuttav lehmapidaja, kes seal oma lehmale heina tegi, hiljem ädalat niitis või lehma karjatas. Nüüd on lehmaomanik vana ja haige. Kesse tänapäeval viitsib/suudab lehma pidada?

Meil olid viimati lambad siis, kui isa veel tegus oli. Otsest vajadust nende pidamiseks polnud, minu arvates. Tõid ainult muret juurde. Loom tahab ju iga päev süüa, lisaks lammas konkreetselt pügamist, vill tahab pesemist, edasi lõnga vastu vahetamist. Suvel oli vaja neid kuhugi söödale saata. Talvehein teha. Igavesti palju tegemist oli nendega.
Aga isale meeldis heinategu...

Nüüd on see heinamaa, kust meie oma lambaheina saime, võsastunud. Naljakas, ei lähe sadat aastatki mööda, kui korraliku heina- või põllumaa peale kasvab võsa, muutub taimestiku koosseis ja pinnavorm.

Pildil noored suveromantikat tegemas (Epu foto)