Viimastel päevadel on tormituuled palju põlispuid maha murdnud. Kooli juures oli üks suur vaher - eluaeg olen seda mäletanud, täna laasiti oksi.
Mõned suured puud võetakse maha ka lihtsalt niisama, näiteks varjavad vaadet. Mul oli tõsiselt kurb meel, kui vana ühispanga hoone eest saeti maha kastanid.
Eelmisel aastal kirjutasin " ühest kasest, mis kasvab kooli õues". Selle tervis pole paranenud, ikka on 2/3 võrast kuivanud.
Puud, eriti vanad, varjavad endas saladust. Keegi ei tea täpselt, kui palju neil seda vanust ikka on, ja ka seda, milline on nende tervislik seisund. Alles siis, kui torm on tast jagu saanud, selgub, et sisemus puhta mädand - puud on püsti hoidnud paljalt missioonitunne või tahtejõud. Inimestega on ju samuti.
Tiiu kirjutas puude surmast. Eks see ole sama paratamatu kui inimeste surmgi. Kui see tuleb vanadusest, siis me lepime olukorraga, aga kui tabab välk või saatuse kuri käsi, siis mitte...
Kurb on ikkagi.
Inimesi võrreldakse puudega: tugev nagu tamm, jändrik nagu mänd, kange nagu kadakas, painduv kui paju, kibe kui urvaplaaster, kaunis nagu õunapuu....
On olemas ka puude horoskoop, näiteks selle järgi on minu puu pärn.
Pihlakat peetakse väga ilusaks ja heaks puuks, pihlakaoks aitavat rahakotis korda pidada, autos avariid ära hoida. Ma olen pihlaoksi küll autosse sokutanud. Ühe õige kodu juures peab pihlakas kasvama!
Kui meie ema suri, siis tahtis isa ema hauale tingimata puu istutada. Valisime leinajalaka. Mõned aastad tagasi, kui see kole jaanuaritorm oli, kukkus üks suur puu meie väikesele peale. Siis selguski, et tegelikult oli meie puu seest mäda. Nüüd on asemel uus - leinalehis.
Ma ütlen teile: puud on nagu inimesed - surelikud.
Pilt Tiiu kogust.
Ka minul on mingi aukartus/ lugupidamine puude vastu.
ReplyDeleteMinu koduõues on saared (jämedama ümbermõõt ligi 4 meetrit), pärnad, vahtrad, lehis - paarkümmend nn. põlispuud. Maja juures paar (kõrgusega kuni 15 meetrit!) ja vanas õunaaias kümmekond õunapuud, millede vanus ilmselt ületab minu oma.
Viimastega on tihti see, et "targad" inimesed annavad nõu: "Ei need enam saaki anna! Tuleb maha võtte!" Ei saa mina aru, miks nemad ei saa aru, et ega ma neid õunapuid saagi pärast hoia...
Mina istutasin ka meie ema hauale noore pisikese kase, tema lemmikpuu, aga mingil siiani arusaamatul põhjusel koristas surnuaiavaht selle ära. Et olevat surnuaias juba puid küllalt.
ReplyDeleteMul oli see teema täitsa ära blokitud, praegu tuli meelde. Tookord tegi küll palju viha ja kurbust.
Kas sa tead, miks see puu välja võeti?
Seal surnuaias on kaski ju muidu küll. Ja teisi noori puid on ka. Aga mille järgi ta otsustab, et üks tohib noore puu panna oma hauale ja teine ei tohi? Igaüks nagunii ei tahagi panna, aga kes seda soovib, võiks ju seda tohtida... Või ootas ta altkäemaksu? (Ma pole seda vahti kunagi näinudki, aga ta oli hiljem mammale öelnud, et tema võttis välja, sest "puid siin niigi liiga palju"...)
Epp
ReplyDeleteMa ei tea täpselt neid seadusi, aga ma arvan, et surnuaeda võib istutada leinavorme, millest on teada, et nad kõrgeks ei kasva. Kask on aga kiiresti kasvav puu, ta vajab ruumi, aga sinu ema haua ümber on teised hauad - kus ta seal saaks olla. Mina saan nii asjast aru.
Kui sa tahad emale tavalist kaske mälestuseks istuda, tee seda Karksis. Kask kasvab tõepoolest kiiresti ja sa tunned sellest varsti rõõmu.
Meie surnuaias on palju põlispuid - alati murrab neid torm ja tuul maha, järve ääres on varesed endale kodu rajanud...
See torm ei kiusanud meie puid. Jäid kõik püsti.
ReplyDeleteKahju, kui puud surevad...
Samas, põlleule istutatud noored puud läksid enamus kuivaga välja :(
Ma olen isegi lahinal nutnud mahasaetud õunapuu pärast.
ReplyDeleteKui on ikka kuidagi hinge külge kinni jäänud...
Minu hingele sobivad puud on sellised leebemad, nagu kask, pärn ja vaher. Tammed või männid ei ole minu jaoks.
ReplyDeleteKuna ma tean, kui suureks puud lõpuks kasvavad, siis oma aeda istutamise juures kõhklesin kaua, mida valida. Sõelale jäid pärn, leinakask ja kastan. Pihlakas värava kõrvale nagunii. Käin ja paitan neid. Viljapuud on justnagu praktilise eesmärgiga istutatud, nendega niisugust hingelist sidet mul ei ole. Suvilas võtsin ühe antoonovka isegi maha. Olen julm, aga nagu olen öelnud, minu enda huvid ikka eelkõige. Kuna ta võttis nii palju ruumi, varjas ära lilled, ja tema vilju ei tahtnud ma ka, siis lõpuks langetasin otsuse. Kõhklesin ikka mitmeid aastaid. Aga praegu olen rahul,tegelikult sai tema koha endale uus krapsakas kuldrenett, kes juba esimesed õunadki mulle kinkis.