Vaatasin hommikul kümne aasta tagust filmi Juhan Viidingust. Justkui esimest korda oleks näinud, vähemasti ei mäletanud.Kummaline oli näha inimesi, kes kümnendi jooksul on lahkunud või märgatavalt vananenud/muutunud. Tabasin end mõttelt, et nii mõnigi neist räägiks praegu hoopis teisiti...
Jaan Kaplinski on kunagi väitnud, et elu on teda Eestis kokku viinud kolme geeniusega - Uku Masingu, Artur Alliksaare ja Juhan Viidinguga. Kõik on luuletajad.
Kas Viidingust olekski tänapäeval nii suurt puudust tuntud, kui ta oleks olnud üksnes näitleja? Näitlejate traagika on selles, et nende kunst on ajalik ja et nad ei jäta endast rohkem maha kui mälestused ilusatest rollidest.
Viidingul-Üdil on aga paks (646 lk) kogu luuletusi. Loen seda alailma, teen lahti ükskõik kust ja ... loen.
Näiteks "Vaimuelu"
mismoodi on su vaimu seis?
ei seisa nigu.
kas tõstab pead ta ükskord meis
kui väike tigu?
kas tõuseb ta kui päikene
kui lõpeb öö
ja olles suur või väikene
teeb vaimse töö?
Või läheb mustaks mure läbi
Nii et on tuhat aastat häbi
Lugesin Postimehe AK lisast ka mälestusi. Kõige rohkem läks hinge kaks - Ülar Ploom ja Mihhail Lotman. (Lugege ise!)
Mees oleks täna saanud alles 60! Poisike ju! Ei kujuta aga teda ette soliidse kõhukesega, kiilaneva pealaega ja taltunud meelega siin Eestimaa peal asjatamas.
Mõned ei saa iialgi vanaks.
On kaks sõna - üdi ja üdini. *Üdi on rohkem kui veri ja *üdini on sellest rajav kääne ( näiteks " oli üdini aus...").
Olen Juhan Viidingust ennegi kirjutanud siin ja siin.
Pühapäev on alles pooles vinnas. Lastekaitsepäeva puhul ei näe ma meie maja ees ainsamatki last!! Täna tööd ei tehta!
Mäletan oma mõtet, kui kuulsin tema minekust:
ReplyDeleteMiks nõutakse inimeselt seda, et ta peab muutuma, muganduma uue ajaga. Miks ootasid seda inimesed, kes oleksid pidanud talle hoopis toeks olema?
Hundi ulg
ReplyDeleteIgavene dilemma: kas kohaneda (muganduda) või lahkuda?
Jaan Krossile heideti ikka vahel ette, et kohanes.
Viiding läks ära suhteliselt lootusrikkal ajal(1995). Kesse teise sisse näeb, tal oli ju ümber palju häid inimesi (pere, sõbrad). Ma mäletan, et kui ta SEDA oli juba teinud(lõikas veenid läbi), siis oli ta sõbralt (Raplas pastor?)palunud ennast päästa. Võib-olla ei olnud täpselt nii, ei tea ju. Sellistest asjadest üldiselt ei räägita.
Kõik ei kohane, ei suuda, ei taha ei saa. Olen õnnelik kuna sain omal ajal Viidingut näha mitmes teatrirollis, prohvetlikum neist Hamlet. Valida oli leppimise, kohanemise ja lootusetu lõpuga protesti vahel.
ReplyDeleteViiding valis Hamleti tee.
Oleks ...
Olen ka teda laval näinud Hamletit mängimas. Üksküla rääkis filmis toredasti, et see oli Viiding varjunimega Hamlet.
ReplyDeleteTal ikka oli mingi idee fixe pikemat aega, kui omaksed kartsid, et hüppab rõdult alla ja hoidsid rõdu ust ainult lukus.
Eks ta oli liiga tundlik, mitmed asjad jooksid kokku. Vist oli ka teatris mingi loominguline kriis.
Hamlet ju enesetappu ei teinud, tema ainult kõhkles, kas "olla või mitte olla?"
Hamleti võitlus oli lootusetu võitlus, õnnelikku lõppu polnud sinna määratud. Kui Hamlet oleks vaikides leppinud asjadega nagu nad olid - aga see olnuks mingi teine lugu. Mitte Hamleti, mitte Viidingu oma.
ReplyDeleteViiding on selline... nii ilus teema, et ma ei oskagi muud öelda kui ainult vait olla ja lugeda.
ReplyDeleteHuvitav oli vaadata, kommentaarid temast rääkivate artiklite taga on kõik head. Mäletan sellist fenomeni ainult üks kord varem, Fred Jüssi juubeli puhul.