Turukaup ja ostuhullus

Meie väikelinnas statsionaarset turgu ei ole, aga kui ilmad lähevad juba soojemaks, lendavad siia kohale igasugused kaubamüüjad.
Mõnel päeval on neid kohe mitu - mingit süsteemi ei ole.

Ühed müüvad uut kaupa, põhiliselt pesu, sokke-sukke-särke, potte-kotte, päikseprille, kunstlilli, õlgkübaraid, igasuguseid vidinaid, vahel ka pluuse-kleite, jalanõusid. Mina ei tea, kust see kaup pärineb, võib-olla Poolast. Muidugi on see kordi odavam kui mingi firmakaup, aga ka viletsam. Maainimene ei jõuakski ju 250kroonist rinnahoidjat endale osta, kui 50kroonine hoiab sama hästi.

Erilise kategooria moodustavad nn kaltsumüüjad (viisakamalt öeldes kasutatud riided ehk second hand). Kaltsukate juures on alati palju uudistajaid, seal võib sobrada, hunnikuid segi ajada, selga passida, tingida - keegi ei pahanda.
Ma olen endale korduvalt tõotanud, et ma ei osta rohkem teiste vanu riideid. Mul on kodus endi omigi nii palju, et võiksin ise poe avada. Aga ikka ostan, põhiliselt kaht artiklit - (pikki) pükse ja t-särke, sest neid pole kunagi liiga palju. Mis teha - naine, nõrkus on su nimi.

Teistlaadi, aga põhimõtteliselt sarnane probleem on raamatuklubiga seoses. Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi astunud raamatuklubi liikmeks, aga seal ma olen. Kord kuus tuleb koju klubi ajakiri uute valikutega. Süsteem on selline, et 22. kuupäevaks peab teatama, kui klubiraamatut ei soovi. Vahel ma ikka soovin ka, aga raamatute ostmisest olen ma üldjuhul loobunud. Mul on neid niigi jube palju!
Häda on aga selles, et ma unustan õigel ajal teatada, ja siis pean selle klubiraamatu ikkagi võtma. Täna näiteks ostsin välja "Eesti kokkade kokaraamatu". Kaalub mitu kilo, suur formaat, ilusad pildid sees, maksab 229 krooni. Nüüd ma mõtlen, kellele ma selle ära kingin.
Mul on veneaegseid kokaraamatuid küll ja liiati pole ma mingi suur kokkaja.

Tuli meelde Tiia jutt valedest liigutustest.