See juhtus palju aastaid tagasi ühel emadepäeval.
Pidime lastega sõitma Tallinna teatrisse "Mary Poppinsit" vaatama.
Tee pikk, sestap startisime juba kell 8 hommikul.
Varakult kohal, läksin kassast pileteid võtma. Sealt imestati, et "kas te siis ei tea, et täna etendust ei toimu... näitleja x haigestus." No tore küll, aga mis meil teha - buss keeras nina ümber ja sõitsime koju tagasi. Ainult 120 kilomeetrit!
Hiljem selgus, et kell 11(!?) teatati raadios etenduse ärajäämisest.
Ja et näitleja "haigus" oli suust sisse läinud (seda raadio ei ütelnud muidugi!).
Olin nördinud, vihane, õnnetu ja mis veel. Kahju päevast nagunii, lastest rääkimata.
Kodus ei saanud rahu ja kirjutasin ... vist Noorde Häälde.
Ei läinudki palju päevi mööda, kui mulle helistas tööle ... Mati Klooren (oli sel ajal draamateatri direktor), vabandas sada korda, kahetses südamest juhtunu pärast ja ... pakkus uue võimaluse. Ime, kust võeti välja need piletid, kui etendused olid hooaja lõpuni välja müüdud, meile aga saadeti järele teatri buss, kohad olid esireas. Kogu moraalne kahju sai korvatud, absoluutselt.
Mis te arvate, kas mul on jäänud kogu loost hea või halb mälestus?
P.S. Näitleja x ei mängi enam ammu meie teatrilavadel, sest õnnetu saatuse tõttu elab ta praegu viletsat elu. Oli üks lõbus vandersell. Aga see lugu pole muidugi meie omaga absoluutselt seotud.
Ma tean mida mina tunneks. Tunneks halba maiku suus. Tunneks seda kahe asja pärast. Esiteks, et hakkasin kuhugi lehte sellest kirjutama. Teiseks, et sellel näitlejal x ( kusjuures, ma isegi tean kellest jutt) pole elu just mee lakkumine.
ReplyDeleteKui sel ajal oleks saanud blogida, oleks mure ära bloginud, paljud oleksid kommenteerinud, ja kõik oleks oki olnud.
ReplyDeleteKirjutamisel on alati teraapiline mõju olnud...