Lihtsalt meeldib

Üks mu lemmikraamatuid on Viivi Luige "Seitsmes rahukevad". Olen seda palju kordi lugenud - ükskõik, kust lahti löön.

Miks üks raamat võib nii väga meeldida? Programmiline küsimus.
Stiil meeldib- väga vaimukas, värske, täpne, detailid on nii leidlikud.
Tegelased meeldivad.
5aastane tüdruk, kes on lapse kohta üliterane, aga ka kuri ja sõltumatu, kes oma salajasi hirme elab välja agressiivselt käitudes. Ema, kes jääb lapsele alla, sest ei oska ennast kehtestada, seega laseb kõigil teistel kamandada. Moraalne liider- vanaema, ilma kelleta midagi ei otsustata ega toimu, vannub südamest või käratab vakka:"Lõuad!"
Isa ja onu - episoodilised tegelased, nagu kõik ülejäänudki - külarahvas, koerad, kanad, nähtamatud metsavennad ja rahvavaenlased, võhivõõrad...

***
Lugesin täna lastele ette seda kohta, kus tüdruk koos naabri-Aimega söödab koertele sisse pekki.

"Pekikamar võpatas iga kord, kui ma sammu astusin."---
"Koerte silmad süttisid põlema, nende näod said rasvaseks ja keeled jäid ripakile. ---
Rasv nõrgus kampsunikäistesse ja liimendas isegi jalasäärtel.---
Vaatasime, kuidas koerad pekki kugistavad ja tegime:"Öak!Öak!" nagu öögiksime.
Lõpuks sõid koerad juba ainult paljast viisakusest, nende silmad olid kustunud ja kõrvad pahupidi.
Mulle tuli ähmaselt meelde, nagu oleks vanaema liha keema pannes kiitnud: " No seda jägub nüid Hansule levakotti ka panna!"
See ei meeldinud mulle põrmugi...Parem, kui ma midagi ei kuule!"

(Võib-olla see kasvatuslikult kõige õigem katkend polnud?)

Mitu korda tõdeb tüdruk: "Olen südamest rõõmus, et mu lapsepõlv on möödas, et ma ei pea jälle ema käest kinni võtma...."
Eriti andekad on vaated tulevikku: "Ema võis kindel olla, et tiisikus, südamereuma ja keskkõrvapõletik mind maha ei murra, tema ise saab kõik oma importkingad, soome keele kursused ja Moskva-ekskursioonid kätte."

****
Oma varasest lapsepõlvest ei mäleta mina küll suurt midagi, nagu poleks seda olnudki. Aga oli kindlasti. Igal juhul selle 5aastase lapsega ma ennast ei samasta, ehkki ta meeldib mulle hirmsasti.
Ma pole kümnendikkugi olnud tema sarnane, aga ma vist oleksin natuke tahtnud... Nii kange, nii iseseisev, nii...

****
Viivi Luik pole millegipärast palju rohkem täiskasvanute proosat kirjutanud. "Ajaloo ilu" ei jätnud mulle nii sügavat muljet.