Mõnus pühapäev Lätimaal

Üritus, kuhu ma pühapäeval pooljuhuslikult sattusin, osutus väga vahvaks. See oli umbes nagu Eesti kepikõndijate ühingu treeningkogunemine Lätimaal Siguldas.
Bussitäite viisi rahvast Tallinnast, Tartust, Pärnust, Raplast ja noh meilt. Kokku ikka mitmed sajad - kes neid seal lugeda oleks jõudnud!

Mul olid tuttuued kepid, kuu aega tagasi ostetud. Täiesti algaja, nagu ma olin, ei teadnud isegi, kuspidi kepp kätte võtta. :) Leidus abivalmis inimesi, kes: tegid kepid parajaks, pingutasid käerihma õigeks, näitasid põhivõtet (ma arvasin, et see on nagu suusatamine, ainult ilma suuskadeta;))) ja üldse toetasid moraalselt. Toredad inimesed need kepikõndijad!

Muidugi on see nn vaeste inimeste spordiala - kepid jõuad ikka endale osta! Imestasin, kui palju oli seal vanu ja ka puudega inimesi, aga ka täitsa noori ja lapsi. Selline igamehesport. Igaühele jõukohane. Täna ma imestan, et tunnen lihaseid, mille olemasolust polnud mul aimugi.

Pärast oli reserveeritud Sigulda restoranis lõuna.
Ja siis tagasisõit mõnusa unenorina saatel.
Valmiera poes sattusin turvatöötaja kahtluse alla - allalatise arvega!;) Ma ei osanud kuhugi oma korvi sokutada, viisin selle tagasi müügisaali, aga tema arvas vist, et varastan!
Valga/Valka piiripunkt oli nii tühi, et isegi ühtki varblast polnud näha. Schengen!

Vaatasin bussiaknast välja ja mõtlesin omi isepäiseid mõtteid.
Ilus on kevadine mets, karjamaa, kollane rapsiväli, mustavaoline kartulipõld...
Lehmi ja lambaid on väheks jäänud. Läti poole peal olid veel mõned hobused... Seevastu nägime aga rebaseid ja metskitsi.
Tühja maad on nii palju.Talu....järgmine talu....veel üks talu...
Mida nad sinna linnadesse kõik trügivad!?
Ilus oled, Lätimaa, ilus oled, Eestimaa! Ilus on elu siin põhjataeva all üürikese kevadsuve ajal!!

Ja sirelite õitseaeg on käes...