Traditsioonid on lõpmata toredad asjad. Üks nendest on meie tööka ja tarmuka kollektiivi aastalõpupiknikud. Käte peal ei jõua kokku lugeda, kui paljudes erinevates kohtades me oleme olnud.
Seekord üsna kodu lähedal, siit kõigest 3-4 kilomeetrit, Pärna talus Taevere külas (kunagine mõisa süda).
Ain on meie "oma poiss". Kooliajast saati on ta ainult muusikat teinud - ühemeheansamblit. Teeninud sellega korraliku kapitali ja taastanud vägeva talu - mitte ainult elumaja, vaid ka mitu suitsusauna, aita, tiigi, kooguga kaevu, palli-, kiige- ja spordiplatsid. Külale pidude pidamise paiga. Kõrvalhooned on ta kusagilt kokku vedanud.
Me ainult ahhetasime kogu seda avarust ja ilu- korda nähes. Kaunis Eesti kodu.
Pikemalt kirjutab sellest Tiiu oma blogis.
Kuidas me laulsime - kõiki viise teadsime peast, aga sõnad olid tükati meelest läinud. Oli meil kolm kitarremängijat ja üks akordeoonimees. Poleks ära tulnudki, aga kodu kutsus.
Kodus aga... tõsine probleem - ei saa tuppa. Trepikodade remont on jõudnud faasi, kus trepid on tsementeeritud (veel kuivamata!) ja astumiseks on jäetud ainult lapike kuiva pinda igale mademele. Vaevu pääsesin tuppa. Nüüd enne välja ei saa, kui on maha pandud plaadid?
Millal?
Pilt Sakalast.
ILmad on megad..
ReplyDeleteMinagi ei taha tuppa tulla ...
Mõnus :)
Ma lugesin mingist kommentaarist, et Sul on ka tiivad??? Lenda, beibi, lenda...!
ReplyDeleteEi peata meid trepid, ei peata meid kraav
Tiivad on ju Sinul, armas konn!
ReplyDeletePunaste pükstega politsei, ütles minu vanaema;)
ReplyDelete...ütles mulle: idii damoi!?
ReplyDelete"punaste pükstega politsei ütles mulle idii-damoi, mina ei mõistud seda keelt, pöörasin selja ja näitasin keelt!"
ReplyDeleteSee on ka minu lapsepõlve luuletus ja lapsed teavad seda praegu ka.
Ja venekeelne punaste pükstega politsei oli umbes sada aasta tagasi! Kord lugesin sel teemal - mismoodi laulukesed ja riimikesed püsivad suus.