Suvekroonikast

Alates 2000. aastast, kui mul on oma arvuti, olen kirjutanud suvekroonikat. Niisama, et meelde jääks, mis toimus, kes külas käis, kus mina ise käisin, mida lugesin ja milline suvi oli.

Ma ei kujuta ette, et peaks suvel tööl käima. Nii hea on elada vabapidamisel - teha midagi või mitte teha, oma voli.

Ma ei suuda mõelda, et peaksin suures linnas ühistranspordis trügima, kuumadel tänavatel rüsima.

Sellisele luuserile nagu mina on suvi parim aeg. See praegune - on jah liiga palav, aga ma lähen kohaliku järve äärde. Rattaga. Istun seal, loen lehte või raamatut, käin vees.

Kui uskuda ilmaprognoosi, siis homsest läheb veidi jahedamaks ja hakkab sadama. Mingu, sadagu. Toas ka hea olla.

Olen oma eluga praegu nii rahul, kui üldse võib olla.

Tegin täna pilte ka järvest ja ujumiskohast. Meil on õieti kaks järve. Esimene on linna keskel ja teine surnuaia taga. Teist kutsutakse Kõpukaks kunagise koolidirektori järgi, kes poistega olevat selle rajanud. Kahte järve ühendab tamm.

Esimesel järvel kasvavad vesiroosid ja ujuvad pardid. Seal on ka kaks ujumiskohta, aga mulle meeldib Kõpukas ikka rohkem.

Arturi juurde

Vana veski kohale ehitatud lokaal/pubi on mõnus koht eriti suvel, sest seal pakutakse kergeid suviseid suppe ja pannkooke (meega, moosiga).

Kohaliku kunstniku tehtud taies kannelt mängivast Vanemuisest on aastate jooksul oma pillist olulise osa kaotanud ("laenajad" on väga jõhkrad olnud). Sestap on vanake väga õnnetu.

Artur on kolinud eestuppa, sest pahad poisid on tema käest piibu ära rebinud.

Enne ja nüüd

Veel aasta tagasi ei olnud siin kohvikut ega midagi, ainult ühe vana maja varemed.

Nüüd aga on kohvik-külalistemaja.

Päikesetõusukontsert soosaarel

Taevas juba ahetab ja aimata on päikese tõusu (mis ka juhtus, kuid mõne aja pärast oli jälle pilves)





Tagasitee oli lõbus ja vaheldusrikas. Laudtee oli väga libe ja oht märjaks saada täitsa reaalne:)

See silmitu sajune suvi...

Kui meil seda muusikafestivali poleks, siis oleks siin ikka poole igavam elu.
Eile ehk pühapäeval käisin kogunisti kahel kontserdil.

Esimene oli Olustvere lossis (pildil) ja seal laulsid EMTA ooperistuudio üliõpilased. Kena keik - noored ilusad andekad lauljad ja ooperi- ja operetiklassika. Solistideks - kaks hiinlast, kaks eestlast ja neli venelast.
"Me veel kuuleme nendest," ütles lavastaja Taimo Toomast (seesama jah, kes Vilja kätt palus!). Võluv Vilja oli ka kontserdil. Üldse oli kõik nii ülivõrdes, ilm ja inimesed kaasa arvatud.
Pärast jalutasime veel pargis ringi, ei tahtnud kohe koju tagasi tulla.

Õhtul oli kohalikul lauluväljakul Mahavok koos Karl Madise ja Kare Kauksiga.
Soojenduseks tegid kõvamuusikat Marten Kuningas ja Lenna koos oma bändidega.

Karet andis kaua oodata. Ta ütles, et 20 aastat ... oli lavalt eemal.
Ta laulud on ikka niisama head (Heini Vaikmaa), aastad pole talt midagi nähtavat röövinud. Ainult peapaelast on loobunud;)
Kõik laulud olid vanad tuttavad ja panid kaasa tümisema. Äärepealt oleks ka noortega lava ette näppu viskama läinud:)
Kontserdil oli väikelinna kohta päris palju inimesi, kõiki ei tundnudki ja kõiki ei näinud ka.
Igatahes toob selline vägev muusikafestival kokku külalisi nii lähedalt kui kaugelt.

Täna, nüüdsama just, algas suvi. Vihmasadu algas varem, juba eile enne keskööd. See-eest aga sajab v-a-h-e-t-p-i-d-a-m-a-t-a.

On hall ja hämar esmaspäev, 21. juuni. 2010
Suvi on käes!

Ütlesin presidendile tere

Vähemalt kord aastas on meie väikelinn nö pildil. See on nädal enne jaani, kui siin on muusikafestival. 13. korda juba.
Mäletan esimesi aastaid, kui kontserdid olid põhiliselt kirikus ja lauluväljakul ning rahvast oli piinlikult vähe. Nüüd on üritus kasvanud rahvusvaheliseks ja tõsiste muusikasõprade hulgas saanud magnetiks.
Olen igal aastal ostnud festivali passi ja käinud kohusetundlikult vähemalt pooltel kontsertidel. Kõikidel ei jõua, sest kokku on neid üle 20.
Esmaspäeval oli meie kooli võimlas ERSO, eile mängis Itaalia pianist Chopini (koos koreograafiaga).
Aastatega on ka kohalik rahvas õppinud kontserdil käituma. Enam ei plaksuta keegi pausi ajal, mis tekib paratamatult, kui noodilehte keeratakse.
Täna laulavad kolm vene basso profundo`t.

Kõige eksootilisemad kontserdipaigad on vene õigeusu kirik ja Hüpassaare soosaar. Kirik on küll poolenisti lagunenud, kuid väga hea kõlaga. Rappa minek lühima öö kõige hämaramal ajal on eriline elamus.
Jaanipäevaks on kõik jälle läbi ja algab väikelinna unine suvi.

Eile külastas kontserti ka president Rüütel koos proua Ingridiga. Ütlesin neile tere, imelik olnuks niisama mööda minna.

Eelmisel aastal toodi rappa klaver(pildil)

Muusikafestivalist kirjutatakse siin ka.

Elust väikelinnas

Meil on siin rahulik.

Valimised toimusid, nüüd on kõik jälle vaikne. Volikogusse valiti kenad viisakad inimesed. 16 meest ja 2 naist. Võitis IRL. Minu hääl ei läinud kaduma. Ilmselt saab vallavanemaks see, kes on kõige õigem.
Vaatasin täna, mida siis lubati.
Palju lubati! Aga mis saab selle vastu olla, et meie linnakese teed, pargid, majad saavad korda! Et ehitatakse valda ainuke kaasaegne ujula.
Seni käime Olustvere vanas ujulas, mis küll mitte mingil moel ei vasta nõuetele(v.a see, et basseinis on vesi sees, ei pea kuivalt konnaliigutusi tegema!). Igal kevadel on hirm, et äkki sügisel enam ei avatagi. Aga näe - saab jälle! Mis rõõm!

Andsin tuttavale talunikule 3liitriseid purke. Vastu sain kartuleid, porgandeid, punapeeti, õunamahla ja kohupiima.
Mul on veel keldris purke!

Esmaspäevast lähen puhkusele. Veel ei tea, kas palgata või palgaga, aga vahet pole. Solidaarsus ülekõige! Hea, et ei koondata ega vallandata.

Olen õppinud tervislikumalt ja läbimõeldumalt toituma.
Remont edeneb ka, kuigi tigusammul.
Ülevaltnaabrid on sisse kolinud. Juba teretame, kui trepi peal kohtume. Nime veel ei tea.

Tütar kinkis Tätte uue plaadi.

Lembitu juures

Mida vanemaks ma saan, seda rohkem mulle sügis meeldib.
Juba eelmisel aastal meeldis!!!


Sügis on küll alles poisike! Pole veel riidest lahtigi kiskunud!!!


Sel aastal pole üldse pihlamarju. Puud on täitsa tühjad. Ei tea, mida see peaks ennustama?
Äkki seda, et tuleb soe ja lühike talv?


Täna viskasin jope taskust välja eelmise aasta kastanimuna. Tuleb uus otsida, sest kastanimuna peab taskus olema.

Sada aastat raamatukogu

Meie linna raamatukogu sai 100-aastaseks. ( Ma ei viitsi hakata meelde tuletama, millal üldse esimesed avalikud raamatukogud tekkisid.)


Vana kultuurimaja, õigemini Ilmatari Seltsi maja ehitati 1904. aastal. Nüüd on see hüljatud, vist odavalt mahagi müüdud, millest on väga kahju.
Praegu on seal kirbuturg!!!
Ja ühes otsas veel alles ka päästeamet (tuletõrje).


Sama maja õuel oligi täna kultuuriüritus.


Mitte keegi pole enne selle peale tulnud, et vana kultuurimaja hoov on kui kinnine ruum ja justkui loodud väikeste suviste koduste sündmuste jaoks nagu raamatukogu sünnipäev.


Tore pidu oli!

Joosep ja Hans Kapp olid isiklikult kohale tulnud, Mihkel Veske saatis pika läkituse, K. A. Hermann kirjutas sündmuse tähtsust silmas pidades mõned kaunid laulud.

Pärast sõi kõik see rahvas sünnipäevatorti.


Vihm lasi ka olla.

NB! Suvelillede kompad olid vapustavad!


Pildid on suured, ei mahu ekraanile ära, kui avada. Aga kerides näeb.

Minu jalgratas

Mul on veneaegne jalgratas, Saljut nime poolest. Ta on raske, aga veereb küll.
Lasin oma ratta tuttaval korda teha ja korvi ka külge panna, ise pesin fairiga puhtaks.

Tänapäeval on muidugi palju uhkemad ja kallimad jalgrattad, aga ma arvan, et mulle kõlbab see veel küll. Suvel hea poodi, järve äärde, surnuaeda või linna teise otsa külla sõita. Ja vargad ka võib-olla nii vanamoodsat ei taha:)

Muide, maal on jalgratas hädavajalik. Hommikul oli neid poe juures nii palju, et probleeme oli parkimisega.

Eelmisel suvel ei sõitnud ma kordagi jalgrattaga - põdesin oma jalahäda.

Hommikul tegin pildi ka. Enne, kui läksin järve äärde peesitama ja ujuma.
Kui uskuda ilmaprognoose, siis läheb varsti jälle jahedaks ja vihmaseks.
Sellised need meie suved on, mis teha!

Pühapäev kodulinnas

Vaade üle järve linnale.














See polnud tavaline pühapäev.
Käisime vennaga vaatamas oma lapsepõlvekodu, kus kasvasime üles.

SEE SUUR MAJA pole meile kuulunud, aga me elasime seal oma lapsepõlves. Viimati oli seal vallavalitsus (kuni 2005), nüüd noortekeskus. Muidugi on sel väga austusväärne minevik.
Majal endal pole viga, aga ümbrus, eriti õuepoolne osa on väga korrast ära. Hein kaelani, kola siin ja seal, puuhunnik ladumata (ei hakka pilte sellest panema!). Vana kaevu ei leidnudki, vist kinni aetud.

Meie kodu oli õue pool, fassaad kuulus ikka mõnele asutusele - mis seal ka parajasti ei olnud.


Kirik, surnuaed, Arturi Juures, Lembitu sammas, järv - kõike vaatad justkui värske pilguga.
Jah, siin väikelinnas ma olen kasvanud, vahepeal ära olnud ja nüüd pikemat aega elanud.
Vaevalt ma vabatahtlikult siit enam kuhugi lähen!


Vend, kes elab aastakümneid pealinnas, nostalgitseb alati, kui siin käib, ja unistab sellest, et tuleb veel tagasi. Ma ei usu muidugi.


Need on mõned pildid, mis valisin välja suuremast hulgast. (Vend pildistas minu digikaga)


P.S. Pöörake tähelepanu sellele, et pildid ei avane enam mxm suuruseks, v.a esimene, mis on vähendamata.

Kevadpäev väikelinnas

Võtsin täna oma digika tööle kaasa ja tegin pilte igasuguseid. Siin on valik mõningatest.

Paar pilti mu töökohast ka.



Kaire oli kunagi minu naaber vastaskorterist. Siis ostis ta väikese majakese(tõesti väike), tegi korda, ja nüüd on see tõeline nukumaja. Nii maitsekas, lihtne ja omanäoline - kõik korraga!!


Kuna pildi kõrvale on raske teksti kirjutada (ei oska!), siis lihtsalt jutustan, mis siin veel on.
Kaunis iluaed on endise kolleegi näputöö. Hakkasin töölt koju minema, kui ta rattaga mööda sõitis ja vaatama kutsus.
Pildid räägivad iseenda eest. Oh, kadedaks teeb! Seal ei tule mingit masu ega väsu mõttessegi!
Tõeline väike paradiis. Suurt polegi ju vaja. Inimene üldse ei vaja suuri asju. Sellest ma olen ammu aru saanud.

Muide, pilte on palju rohkem, aga osa jätan edaspidiseks.

Siin ma istun oma korteris ja mõtlen, kui ma ükskord vanaks jään, siis vaatan aknast välja, kes tuleb ja kes läheb, missugune on ilm ja kas postiljon on juba käinud.
Vuihh, milline perspektiiv!!

Kevadrahutus

Tegin tiiru linnas. Linn on väike, nn väikelinn. Mõnel maal nimetatakse selliseid küladeks. Üks toidupood, kaks lillepoodi, kaks kaltsukat, kaks apteeki, ilusalong...
Järv keset linna, kirik ja surnuaed. Kõige parema tahtmise juures üle tunni ei lähe, kui ring peale saab.
Esimesed soojad ilmad. Igatsus ja rahutus käsikäes. Roidumus ja väsimus.
Juba linnukesed...Unustasin minna vaatama seda kakupesa kiriku juures ühes puuõõnsuses, kus kaks karvast poega sees pidi olema. Ühel päeval lähen.
Selle kevade esimest liblikat pole veel näinud, aga võililli küll.
Varsti on neid kogu ilm täis. Pungad veel ei õhkagi. Kevad on hiline.
Otsin märke ja endeid.

Heljo Mänd "Väikesed võililled" kordustrükk

Laulu sisse pandud

Küll on vahva elada sellises kohas, mis on laulu sisse pandud. Kahjuks ületab vahel uudise künnise ka elu pahupool. Fifty-fifty niisiis.

Selle suve esimene päev

Ega ma teagi täpselt, miks suve ametlik algus (pööripäev) ja jaanipäev ei lange kokku.
Seekord tuli suvi vaikselt öösel, hommikul oli ta olemas koos ametliku puhkuse algusega ja pingelangusega.
Esialgu tundub, et aega on nii palju, on, mida lennata lasta ja raisata.
Mingid plaanid ju on, aga oma loomult pole ma eriline planeerija ja veel vähem neist kinnipidaja. Tähtajad, mis mind distsiplineerivad, on alati kusagilt mujalt ette antud.
Ah, läheb, kuidas läheb! löön käega.

* Selle aasta Kappide muusikapäevad on minust suures osas mööda läinud. Need paarkümmend erinevat kontserti. Ostsin küll passi, eks mul ole ka veel võimalusi...täna ja homme.
Avakontsert gümnaasiumi spordisaalis - Pärnu Linnaorkester, segakoor Noorus ja kammerkoor Cantus + solistid - andis küll vägeva elamuse. Eriti Beethoveni Viiulikontsert noore prantslanna esitamisel.

Eile hilisõhtul oli vene õigeusu kirikus Poola Wroclawi sünagoogi koor, kes esitas juudi muusikat.
Üllatas, kui meloodiline ja särtsakas see oli. Dirigent lõbustas rahvast misterbiinilike pisinaljadega. Näiteks lõi koori laulma ja ise läks publiku sekka istuma või "segas" solisti sellega, et pistis oma nina tema noodiraamatusse.
Rahvas hullus ja ei tahtnud koori minema lasta. Jõudsin koju alles südaööl.

Täna on festivali ekstreemseim kontsert Hüpassaare rabasaarel. See algab kell 3 öösel ja lõpeb päikesetõusuga. Iga kord on need väga erinevad. Vahel ei näegi päikest, on pilves. Vahel on kogu aeg vihma tibutanud. Aga igavesti jäävad emotsionaalsesse mällu ka päikesetõusud rabas, kus ei puudu mitte midagi absoluutsest täiuslikkusest.
Seekord esineb rabas Arsi kellade ansambel( Aivar Mäe), juttu räägib Andrei Turovski. Päikese tõusu ajal mängib traditsiooniliselt soo-orkester.

* Kui muusikapäevad läbi saavad, siis algab väikelinna unine suvi. Kui on juhtumisi päikest ja sooja, saab kohalikul biitšil päevitada ja ka järves ujuda, kui ...väga nõudlik ei olda.

* Augusti alguses on reis Hollandisse.
Kuhugi peab mahtuma veel kursuse kokkutulek, mõned lubatud külaskäigud ja suveks hoitud raamatud. Arvutit vist peaks piirama!?
Alati on oodatud ekspromtüritused ja meeldivad üllatused.

Kuidas see laul käibki, et "suvel pole kahju ei kunagi ei millestki, kõike jagab kuhjaga..."?

Nii jah! Kauneid suvepäevi! Võtkem viimast!

Lisatud 23. juunil
Juba on teada, et probleeme hakkab tekitama suviste sündmuste paigutamine ajajoonele, logistika. Näiteks kutsuti mind äsja 2. augustiks kuldpulma (väga auväärsed sugulased), aga 3. augustil algab Hollandisse sõit. Mida teha?
Selliseid kokkulangemisi võib veelgi tulla.

Pildil öine väikelinn Tiiu kogust
(Eelmise aasta muusikapäevadest saab lugeda, kui valida siit alt silt 'muusika')

Kuidas mõtleb üks 16aastane poiss?

Tõin koju 9. klassi lõpukirjandite mustandid ja lugesin neid veel kord põhjalikult. Hinded on pandud, kriips alla tõmmatud. See suur ja rahutu klass suutis mind üllatada! Selles igapäevases kes-keda-võitluses unustad ära, et su ees on uus maailm - värske, julge, unikaalne ja ilus.

Valisin ühe poisi kirjandi, mille trükin siin ümber täies mahus.

Teema ikka sama -"Mulle meeldib elu Eestis?"

Kas mulle meeldib elada Eestis? Sellele küsimusele saan ma üheselt ja selgelt vastata: jah! Mul on olnud päris mitmeid võimalusi näha ka teisi Euroopa riike - need on küll omamoodi huvitavad, kuid siiski minu jaoks jäävad nad võõraks, sest minu südames ei saa minu kodumaa vastu ükski teine maa!

Lõunamaades võivad ju olla liivased rannad ning kõrged palmipuud, aga mul on siin suured rohelised metsad, päikesepaistelised suvepäevad ning lumised talved. Mida hing veel ihkaks? Ega väga palju rohkem olegi vaja selleks, et ma end oma kodumaal hästi tunneksin.

Õnneks on Eestimaa väike, piisavalt väike, et ära näha paljud kaunid paigad, mida muideks ei ole üldse vähe. Alustades Põhja-Eesti paekiviselt rannikult, tulevad esimesena ette vaiksed ning rahulikud väikelinnad, tasased haritud põllumaad, rohelised niidud. Edasi lõuna poole minnes tuleb juba künklik pinnajoon ehk Vooremaa ja Otepää. Ei saa mainimata jätta meie kaht imeilusat saart - Saaremaa ja Hiiumaa.

Muidugi pole loodus ainuke, mis teeb Eestist minu kodumaa. Eesti kultuuri hoiavad ju kõrgel meie tantsijad, lauljad ning pillimehed, sest milline oleks meie kultuur, kui meil ei oleks tantsu- ja laulupidusid? Siis jääks meie rahvustunnetus üsna pea kängu.

Mulle meeldib minu Eestimaa ja mu emakeel, ma ei vahetaks seda ealeski millegi muu vastu. Siin on mul ju kõik olemas, mida ma vajan.


---------
Selles töös pole kriitilist suhtumist, siin on ainult väga isiklik ja õrn suhe.
Pange tähele - ta ütleb "minu kodumaa", "minu Eestimaa" ja "minu emakeel"!

Mis mulle Eestis ei meeldi? ***

See on järg eelmisele postitusele. Allolevad mõtted ei ole minu sõnastatud.

----------

** Siin elab ka palju pätte, kriminaale, liiklushuligaane. Olen kuulnud narkokaubandusest, juveeliröövidest ja muust sellisest, kus on osalenud meie kaasmaalased. Kas see ei riku meie riigi mainet? Mina küll halvamainelises riigis elada ei tahaks!
** Kahjuks on palgad siin ikkagi madalad ja üha enam inimesi läheb välismaale õnne otsima. Paljud ei tule tagasi.
** Iive on Eestis väike. Igal aastal on sündimus järjest kahanenud. Vanurid surevad ja eestimeelsus väheneb. Noored ei hinda kodumaa väärtust.
** Kui järele mõelda, on Eestis ka palju halba. Jätkem praegu välja Eesti palgad ja tarbekaupade hinnad.(---)Aga mind häirivad saamatud poliitikud, kes ei oska Eesti elu edendamiseks absoluutselt midagi teha.
Kui aus olla, siis pole Eestis midagi sellist, mida mõnest teisest riigist ei leiaks. Eesti on väike hall hiireke, kes ei paista loomariigis millegi poolest silma.
** Kuid kõigel on ka oma sünge ja ebameeldiv külg. Eesti riik on väike ning see võtab võimalused maailma tasemel läbi lüüa. Kiidetakse küll meie ülikoole ja sealt saadavat haridust, kuid see ei ole võrreldav haridusega, mida annavad paljude suurriikide ülikoolid.
Riigi eelarve on miinustes. Ei jätku piisavalt raha meditsiinile, haridusele, teede korrashoiule, aga samal ajal maetakse raha mõttetult monumentide rajamise alla.
Meie riigi valitsus võiks kõigepealt seada esikohale inimeste heaoluks otseselt vajaliku. Küll pärast on aega lihvida välimust jõukate riikide tasemele.
** Täiesti perfektset riiki polegi ju olemas. Kõige rohkem häirib mind see, kui mingid venelased hakkavad Eesti riigis märatsema ja oma õigusi taga nõudma. Eestlased ju ei lähe kusagile teise riiki ega hakka seal nõudma, et seal oleks eestikeelne õpe.
Natuke häirib ka see, et eestlased on üksteise vastu ülbed ega hoia kokku. Meid on ju nii vähe ja kes teab, võib-olla ähvardab meie rahvust varsti väljasuremisoht.
** Kui mõelda Eesti inimeste peale, tuleb kohe meelde ütlus, et eestlase kõige suurem vaenlane on teine eestlane. Pahatihti see ongi nii.
** Minu arvates on Eestis kõige suurem probleem alkohol ja narkootikumid. Lausa kurb on vaadata uudiseid, kus on paljud teemad õnnetustest, mis on toimunud alkoholijoobe tagajärjel, või kuulda, et inimesed surevad üledoosi.
** Mulle ei meeldi, et kõik meie riigi kodanikud ei oska hinnata seda ilusat, mis meil on, ja lagastavad loodust. Pärast piknikku ei koristata enda järelt ja tihti tekivad hooletuse tagajärjel metsatulekahjud.

------------

***Katkendid 9. klassi lõpukirjandeist nii, nagu oli kirjutatud (igasugused keelevead on muidugi mõista ära parandatud).
Teema oli sõnastatud "Mulle meeldib Eestis elada?"( lõpus küsimärk!!). Sõnastuse kohta on norimist, see kõlab umbes nagu Mulle meeldib Eestis elada jee...?! (küsimuse moodustamine!)

Mina arvan, et meil on targad lapsed;))

Mis on õigem, kas enne presenteerida head ja seejärel halba, või vastupidi?

Pildil ikka kodukoha järv (Tiiu kogust)

Mulle meeldib Eestis elada?***

* siin olen ma sündinud, üles kasvanud ja koolis käinud
* siin on ilus puutumatu loodus - metsad, rabad, sood ja linnulaul
* siin on igasuguseid vaatamisväärsusi - kaunid väikelinnad, kitsad jõed, Suur ja Väike Munamägi, suvepealinn Pärnu, Tallinna vanalinn, mälestusmärgid, vanad mõisad
* siin on neli aastaaega, mis tuleneb asukohast parasvöötmes
* siin pole maavärinaid, tsunamisid, tornaadosid, üleujutusi, vulkaanipurskeid, ohtlikke putukaid, madusid ja terroriste
* meil on ilus vokaaliderohke keel, kauniduse poolest teisel kohal maailmas itaalia keele järel
* meil on laulu- ja tantsupeod ja värvikirevad rahvariided
* meil on kõrge kultuur- palju häid kirjanikke, lauljaid, tantsijaid, pillimehi, sportlasi, modelle
* meil on mulgipuder ja hapukapsas - mida muud meil vaja ongi!?
* meil on oma rahaühik kroon, mis on kõige ilusam maailmas
* meil on väljapääs merele ja hea geograafiline asend
* siin elavad mu ema-isa, õed-vennad ja isegi vanavanemad;)
* kui ma lähen välismaalasele mehele, õpetan talle eesti keele selgeks, et ta saaks mu vanematega suhelda
* kui ma ka lähen välismaale elama, tulen siia oma vanaduspõlve veetma
* ma olen käinud paljudes välisriikides, aga kõige kodusemalt tunnen end ikka Eestis
* oma tulevikku kujutan ma ette üksnes Eestis - siin tahan ma üles kasvatada oma lapsed
* kuigi eestlased ei ole alati väga sõbralikud, oskavad nad siiski tähtsatel hetkedel kokku hoida

--------------
NB! Mälu järgi kirja pandud 9. klassi lõpukirjanditest.
(* * * teema sõnastus esitatud muutumatul kujul)

Ma olen nendega nõus. Aga Sina?

Pildil kodukoha järv (Tiiu kogust)

Vares, vaga linnukene?

Käisin täna surnuaias vaatamas, kas lilled on külmad ööd üle elanud. On küll. Kastsin neid.
Laupäeviti on surnuaias alati palju rahvast, taamal oli ka üks matus. Nägin mitut tuttavat.

Surnuaias tahaks vaikust ja rahu, aga kus sa sellega.
Varesed on sinna oma kolooniad rajanud. Suurte põlispuude otsas on neil pesad, ise on nad nii kärarikkad, lausa agressiivsed. Ei tea, kas evolutsiooni käigus on ka lindude iseloomus muutused toimunud?
Alles hiljuti rääkis keegi, et vares oli lapsele kallale tunginud...
Ma saan aru - ka vares on "Jumala loom", kel on õigus elada ja oma asja ajada, aga kas just surnuaias ja kas just nii valjult kisades.
Ega nad seal ainult kisa - nad kisuvad lilli vaasidest välja ja s*tuvad hauaplaatide peale. Tõelised nuhtlused, ma ütlen.
Kalmistuvaht rääkis, et ta laseb igal kevadel mõne varese pihta ja püüab neid ära ajada, lõhkudes pesi, aga abi sellest pole.
Õrna häälega linnud ei pääse üldse löögile. Kui Koidula kirjutas "Su linnud und mull´ laulavad", siis kindlasti ei mõelnud ta siin vareseid.

On lilli, mis kõige meelsamini kasvavad looduslikult just surnuaias. Need on piibelehed ja meelespead (äraunustamind). Mõlemad nii armsad lihtsad lilled.

Kevad hakkab suveks üle minema. Minu jaoks lõpeb kevad siis, kui sirelid ja kastanid on ära õitsenud. Ehk siis praegu.
Lastel algas suvevaheaeg.

Pilt Tiiu käest.
Artikkel siit.