Käisin täna surnuaias vaatamas, kas lilled on külmad ööd üle elanud. On küll. Kastsin neid.
Laupäeviti on surnuaias alati palju rahvast, taamal oli ka üks matus. Nägin mitut tuttavat.
Surnuaias tahaks vaikust ja rahu, aga kus sa sellega.
Varesed on sinna oma kolooniad rajanud. Suurte põlispuude otsas on neil pesad, ise on nad nii kärarikkad, lausa agressiivsed. Ei tea, kas evolutsiooni käigus on ka lindude iseloomus muutused toimunud?
Alles hiljuti rääkis keegi, et vares oli lapsele kallale tunginud...
Ma saan aru - ka vares on "Jumala loom", kel on õigus elada ja oma asja ajada, aga kas just surnuaias ja kas just nii valjult kisades.
Ega nad seal ainult kisa - nad kisuvad lilli vaasidest välja ja s*tuvad hauaplaatide peale. Tõelised nuhtlused, ma ütlen.
Kalmistuvaht rääkis, et ta laseb igal kevadel mõne varese pihta ja püüab neid ära ajada, lõhkudes pesi, aga abi sellest pole.
Õrna häälega linnud ei pääse üldse löögile. Kui Koidula kirjutas "Su linnud und mull´ laulavad", siis kindlasti ei mõelnud ta siin vareseid.
On lilli, mis kõige meelsamini kasvavad looduslikult just surnuaias. Need on piibelehed ja meelespead (äraunustamind). Mõlemad nii armsad lihtsad lilled.
Kevad hakkab suveks üle minema. Minu jaoks lõpeb kevad siis, kui sirelid ja kastanid on ära õitsenud. Ehk siis praegu.
Lastel algas suvevaheaeg.
Pilt Tiiu käest.
Artikkel siit.
