Sügis on meil sel aastal uskumatult ilus värviline, justkui heaks tehes suve mõningast puudulikkust.
Pihlakas on minu lemmik. Minu jaoks sümboliseerib ta suve vaikset taandumist ja sügise tasahilju saabumist. Juba suve keskel jälgin ma murega, millal hakkavad marjad punakaks kiskuma. Augustis nad juba on täiesti. Septembris saavutavad täisküpsuse ja enne lume tulekut on neid veel puis... Vahel ka talvel.
Kui ma ükskord uuesti tulen, siis pihlapuuna.
Tiiule mõeldes kirjutan siia ühe Ellen Niidu luuletuse. Tiiu käest olen saanud esimesed õpetused blogimise alal, olen kasutanud oma blogis tema pilte ja imetlenud tema luuleannet. Optimismi ja õnne Sulle koti ja seljaga kaasa, Tiiu!
Pihlakas
Aeg viib meilt päevi
nii märkamatult
kui lehti puult.
Ei tea, ei näegi,
kui oksad paljad
on vastu tuult.
Oh ei, ei hala,
ei taga leina
ma värsket haljust.
Ka sügissuve
kuldkarja päevis
on rõõmu paljust.
Ma mänd ei ole,
mis igihaljas,
ükskõik mis saagu.
Ma pihlak olen,
mis maantee veeres
jääb ruttu raagu.
Kuid siiski, siiski,
kui lehed läinud,
ma täis jään marju.
Ja surnud lumes
ma kuumalt hõõgun
kesk hangeharju.
Ning märkab rändur,
kel süda valus,
mu vaikset loitu
ja väsind linnud
sealt tuisukeerus
veel saavad toitu.
Ellen Niit
Väha ilus luueltus, kirjutan selle oma märkmikusse ja õpin pähe. Harva on mul see vajadus.
ReplyDeleteKallid selle eest!