Urmas Ott (23.aprill 1955 - 17.oktoober 2008)«Ma ei mõtle juba ammu enam sellele, mis tulla võib, ning usun rohkem neid, kes väidavad, et elada tuleb üks päev korraga, taipamata küll vähemalt esialgu, kuidas see neil tegelikult õnnestub. Ja ometi usun ma neid rohkem kui ükskõik keda teist, kes usub muud. Inimese elu polegi ju tegelikult midagi muud kui illusioon, kujutlus, mis sarnaneb petlikult tegelikkusega, saamata selleks ometi kunagi. Plaanid ja kavatsused ei täitu iial. Vähemalt mitte päris nii, nagu sa lootsid. Seda, mis olnud on, on alati rohkem kui seda, mis tuleb. Paremad päevad on alati möödas, parimad aastad su elust. Õnn on alati minevikus.»
«Kui on asju, millele mõtlemist ma alati vältida püüan, on see just nimelt mu tulevik. Ja mitte ainult sellepärast, et ma kindlalt tean: vähesed rõõmud, mis mul saada olid, on juba kätte saadud. Seevastu suur osa probleemidest lootusetus seisus ja lahendamata. Suurimad raskused ületamata, vaevad nägemata ja raskemad haigused põdemata. Kõik see on veel ees ja täidab suure osa mulle antud päevadest ja öödest. Enam pole vähimatki mõtet arutleda asjade üle, mis siiski midagi ei muuda. On mõttetu mõelda tehtud vigadele ja lohutada end kunagiste kordaminekutega.»
Pilt netist
Oh, kui vahedalt öeldud! Minu meelest on tal õigus. Taoline tõdemus on mindki mõnda aega kummitanud, ent ei oleks osanud seda niimoodi sõnastada. Tänan, Sjgelle, selle lõigu leidmise eest.
ReplyDeleteMina aga pole Otiga üldsegi nõus, teen just risti vastupidi, et kaevun sügavutti minevikku ja vaatan tõtt oma vigade ning illusioonidega ning viimased maha raputatuna on tulevik palju helgem. Me ise programmeerime oma elu. Illusioonid on elu loomulik osa, sest igal asjal on kaks otsa, hea ja halb, ka illusioonidel, mis on vajalikud, et me oma elu õppetükid ära õpiksime. Tänu illusioonidele on mul kolm suurepärast last. Kui ma ei julgeks uurida minevikku, et teada saada, miks , kuidas ja milleks, siis jääks mu elu poolikuks. Ott ei julgenud vaadata tulevikku ja nüüd jäigi tulevikuta. Miks ta minevikku vaadata ei soovinud? Oli seal midagi, millele ta mõelda ei soovinud? Andestamatus olevat suurim patt elus. Otist ei tea, aga ma ise kaevusin sügavale minevikku, köitsin kokku lähiminevikus toimuvaga ja mulle sai selgeks, et ainult nõnda suudab inimene andestada, kui näeb oma ja teiste vigade ja illusioonide põhjuseid. Illusioonide purunemise aegu saadab inimest viha. Lasin oma vihal voolata, kuid ma väldin vihkamist - selleks ongi vaja kaevuda minevikku. Sain teada endast ja Madisest midagi, mida varem ei teadnud. Mõistsin, et kannatustel on mõtet ja kui tuleb andestus, saab koormast lahti ning ees on suurem lootus kui kunagi varem. Mina igatahes loodan, et minust tuleb supervanaema.
ReplyDeleteOi, kust need vead küll tulevad, vabandust?
ReplyDeleteTiiu!
ReplyDeleteKas Sa blogid veel? Nägin täna poes Maitu. Mõtlesin, et küsin Su kohta, aga ei küsinud. Kaarelit näen ka päris tihti.
Kui Sa veel blogid, kas sa ei annaks mulle oma koordinaate. Olen ikka harjunud Sind lugema ja tahaks teada, kuidas Sul nüüd läheb.
Urmas Otist ka. Eks ta oli suur skeptik, peret tal polnud. Siis on teistmoodi mõtted inimese peas. Muidu ikka mõtled minevikule ja tulevikule kas või seoses oma järelkasvuga.
Kindlasti oled Sa hea vanaema!! Pole kahtlustki!
Tõesti, ma ei blogi üldse, pole aega olnud seoses kolimisega ja iseendaga toimetulemise. Praegu ei teagi, kas hakkan enam blogima või mitte.
ReplyDeleteKaks nädalat Tsirgus on möödas, lapsi on üle 50ne, lasteaed ka, tööpõld on suur, kuna eeltööd pole olnud 3 aastat. Viimane logopeed lahkus siit ühe abikooli direktoriks.Seni on olnud väga positiivsed emotsioonid.Ma ise olen igal nädalavahetusel ka Suure-Jaanis käinud ja tulen vaheajaks ka. Küllap kohtume!
Päikselist sügise jätku!