Kas muretseda või mitte?

Ma ei tea, kas peaks tuleviku pärast muretsema. Või mis see muretseminegi aitaks.
Arutasime tütrega, et oleme endale elukutsed valinud, millega rikkaks ei saa, aga päris nälga ei jää ja koondamist ka lausa karta pole. Resümeerisime, et kui pole kunagi miljonär olnud, siis ei oska tahtagi. Ja kui oleksid suured hoiused ja aktsiad, siis kardaks ja paanitseks, et äkki pangad ja börsid kukuvad kokku. Aga ei ole ju.

Meil kaotati nüüd ära SEBpanga harukontor ja HANSApanga oma läheb vist sama teed. Varsti pole meil enam ühtki asutust. On ainult kool ja Konsumi pood. Ja kirbuturg vanas kultuurimajas.
Ja märtsis avatud bussijaam, kus joodikutel ja noorukikampadel hea vihmavarjus konutada.
Tegelikult on alles veel ka postkontor, politsei ja päästeamet. Aga seda ei tea, kui kauaks.

Leidsin ühe Hando Runneli luuletuse Juhan Liivi lõimedel. Võib-olla see sobiks siia?

VOLI
Kes raha peab korjama, korjaku,
kes kõhtu peab orjama, orjaku,
kes sõimuta sureks, eks sõimaku -
üht kõikidelt tahta on võimatu,
üht kõikidel teha on võimatu:
kes sõimajaks sündinud, sõimaku,
kes korjajaks loodud, see korjaku,
kes orjajaks loodud, see orjaku,
kes keelama läheb, on nurjatu -
kes peab, see peab!
(1991)

Runnel on mulle alati meeldinud.

Uudis: täna tähistatakse rahvusvahelist VÄÄRIKA TÖÖ päeva! Olete kuulnud?
Head PÄEVA teile, sõbrad!