Vaatasin ei tea mitmendat korda "Madisoni maakonna sildu"- Clint Eastwoodi ja Meryl Streepiga peaosades. Arvan, et seda filmi on kõik keskealised inimesed näinud ja nautinud. Ilus film.
Ma olen lugenud ka filmi aluseks olevat raamatut, mis eesti keeles kannab pealkirja "Sillad jõel". (Robert James Wallner "The Bridges of Madison Country", 1992)
Filmivariant on palju parem, film on tänu suurepärastele näitlejatele kohe väga hea. Iga kord läheb hinge see imeline armastuslugu.
Igavesti jääb aga lahendamata küsimus, kas naine oleks pidanud armastatud mehele järgnema või mitte. Seekord jälgisin ma seda mõtet erilise süvenemisega. Naine toob küll põhjuseks, et tema pere vajab teda ja et nad poleks tema lahkumist üle elanud (külaklatš ja kivistunud moraalinormid), kuid targa naise vaistuga kardab ta kõige rohkem seda, et armastus ei pea vastu katsumustele, mis ees seisaksid. Mees kutsub küll teda kaasa, aga kuhu - see pole teada.
Seekord ma vaatasin, kui lähedal ta ikkagi oli äraminekule - juba oli käsi avamas autoust, aga siis hakkas eesolev auto sõitma ja ... me ei saa iial teada, mis oleks siis juhtunud, kui ta oleks läinud.
Siis oleks see olnud hoopis teine lugu... ja teine film.
See oli tüüpiline NAISE probleem - valikuid tehes valid oma saatuse. Aga see kaunis episood ta tühjavõitu elus aitas elu lõpuni armastust südames säilitada. Seda polegi nii vähe, et olla õnnelik. Mu meelest.
Kui film on väga tuttav, siis hakkavad kaasa rääkima detailid - märkad seda, mida enne pole tähele pannud. See, et tegemist on raamjutustusega, tuleb mulle iga kord üllatusena. See poja ja tütre liin, nende veidi kiiva kiskuv elu mind üldse seekord ei huvitanud.
Hea, et vaatasin filmi. Näe, sain kohe ühe postituse teha!
Kui veel selliseid emotsioone läbi elada tahad, siis soovitan inglisekeelne raamat ka läbi lugeda.
ReplyDeleteEestikeelset versiooni ei soovita, sest nimi olevat Sillad Jõel, mis minumeelest ei ole üldse sobiv:D
Just siis kui mõtled, et romantika ootamiseks on juba hilja ja armumine on vaid noorukeste pärusmaa näed sellist filmi ning taipad äkki, et kunagi pole liiga hilja loota.
ReplyDeleteNing kui nüüd toimub elus midagi, mis muserdab oma argisusega murust madalamaks - kohe käib peast läbi õrn uit: ärge te arvake midagi, ka mina olen veel võimeline armumiseks, kireks, õnneks.
Nii hea õrn film.
Sul on õigus, kaamos! Nii täpselt ongi - kuni hing on sees, kuni seda pole tapnud mingi kole mure või häda, siis on see avatud armastusele, hoolimata east. Või vähemasti armastuse mõistmisele.
ReplyDeleteise ka juba ei tea mitmendat korda nautisin filmi,alati läheb südamesse just see koht, kus meryl streep kätt ukselingil hoiab ja eesseisev auto suunatuld plingib.Seekord mõtlesin,et selle koha peal enam pisarat ei poeta,aga... mõelda vaid ,et Clint Eastwood oli filmi valmimise ajal (1995) 65 aastane ja just nii vana ta seal välja paistabki- avatud armastusele,hoolimata east.
ReplyDeleteJa ometi on sihukese asja juhtumisele lootmine sadu kordi väiksemate võiduvõimalustega ettevõtmine kui Viking Loto.
ReplyDeleteMuinasjutuks ja hingeülenduseks kena küll... tegelikus elus - unenägu.
et mitte nii negatiivselt lõpetada,ei saa kohe mitte trulla kommentaariga nõus olla.( Pealegi,kel lotoga ei vea,sel veabki ju armastuses...)
ReplyDeleteTean üht a la´ samasugust lugu ja olen kuulnud veel mitmest teisestki.
Unenägu- kindlasti mitte ainult!