Ühel mu heal tuttaval hakkasid kevadel jalad valutama. Põhiliselt hüppeliigese kohalt ja veidi paistes olid ka. Tuttav valutas jalgu terve nädala, lootuses, et küll läheb ise üle. Aga justkui viletsamaks läks asi hoopis.
Otsustas tuttav siis minna perearsti juurde.
"Mis mure?" küsis perearst tuttava käest.
"Jalad alt paites ja valutavad ka," kurtis tuttav.
"Jalad ikka paistetavad kuumaga üles. Mul endal ka. Tõsta kodus neid veidi kõrgemale, võid määrida Lioton 1000-ga, apteegist saab osta," andis perearst väärtuslikku nõu.
Ainult tuttav oli neid üldteada abinõusid juba rakendanud. Asjatult.
Läks mööda nädal - kaebused jalgade osas ei vähenenud, isegi vastupidi. Pika kõndimise või seismise peale muutus valu veel häirivamaks. Tuub kallist määret oli juba otsas. Tuttav küsis oma tuttavate käest, kas neil ka jalad valutavad. Tuli välja tõsiasi, et peaaegu kõigil valutas midagi - kellel põlved, kellel selg, kellel olid veenilaiendid, kellel krambid sääremarjades. Aga kõik olid sellega harjunud või leppinud.
Küllap harjun minagi, mõtles tuttav, ja suurendas oma päevast treeningukoormust veelgi. Ta nimelt harrastas kepi- ja niisama kõndi, et mitte füüsilist vormi kaotada. Ta ootas ka aega, mil saaks rattaga sõitmas käia.
Vahepeal oli möödunud jälle nädal, aga jalad - need valutasid omasoodu, valu liikus juba põlveni ja kõrgemale, lõi isegi puusa.
Tuttav külastas uuesti perearsti.
"Äkki on liigestega midagi?" pakkus tuttav omapoolse versiooni. Ta oli vahepael kõvasti kodutööd teinud - foorumites ja portaalides lugemas käinud. See oli ta meditsiinilist silmaringi oluliselt laiendanud. Paraku ei teinud reaalsus teda sugugi rõõmsamaks. Suvi tuli kätte, aga häda ihu küljes ei lasknud sellest rõõmu tunda.
" Me teeme proovid ja vaatame nende pealt. Igaks juhuks kirjutame põletikuvastase rohu. See aitab mõne päeva jooksul, " oli perearst lahke.
Lootus uus. Rohi käes, ...möödus uus nädal, tuttav ei märganud mingeid paranemise märke.
Otsustas siis lasta koivakesi masseerida. Esimese korra kannatas välja, kuigi valu võttis pisara lahti. Teisel korral jäi protseduur pooleli, sest parem jalg (üldse ses loos halvem) kiskus masseerimise ajal nii krampi, et karju appi.
Massöör arvas, et äkki on midagi ...tõsist.
Järgmisel korral perearsti juures võimendas tuttav veidi oma kaebusi - jalad kisuvad krampi, käimine on raskendatud, põlveõndlates kisub justkui oleks materjal kokku tõmbunud, öösel valutavad nii, et ei saa magada.
" No pealt ei paista midagi välja. Veenilaiendeid sul küll ei ole, seda on näha," ütles perearst, aga kirjutas siiski saatekirja veresoonte arsti konsultatsiooniks. No igaks juhuks.
Siis ei teadnud veel tuttav, et suvel üldiselt arstid puhkavad ja tööl olevatel on nii palju tööd, et esimesed vabad ajad on septembrikuus.
Tuttaval aga pole nii kaua aega oodata, sest valutavad jalad tegid väga murelikuks ja igasuvine planeeritud turismireis tuli aina lähemale.
No kasutas tuttav siis natuke oma tuttavate tutvusi ja sai konsultatsioonile pealinna ühe kirurgi juurde.
Vastuvõtt kestis mõne minuti - mitte, et arst oleks liiga kergelt oma tööd võtnud, vaid tal oli asi selge. Pärast jalgade palpeerimist ütles ta: " Veresooned on teil korras. "
Kui tuttav veidi sõnatuks jäi ja siis küsis, aga "mis mul siis korras pole?", kuulis ta: " Seda oleks pidanud küll teie perearst ütlema, et teil on jalavõlvid tugevasti lamendunud. Vajate tallatugesid."
Tuttav oli õnnelik, et sai raskest murest lahti, aga kahju oli ajast, mis läks tulututele arstilkäimistele, ja närvidest, mis teatavasti ei taastu. Õnneks sai tuttav abi ortopeedi käest ja käib nüüd õigete jalanõudega.
Ise näeb ta nüüd ka, et jalavõlv on muutunud madalamaks. Pole enam ilusad baleriinijalakesed.
Ega ilu pole jalgade kõige olulisem strateegiline näitaja, arvab tuttav elutargalt. Ja temaga tuleb nõustuda.
Mida me peaksime sellest loost õppima?
Pildijalad siit
kujutad sa ette, et loen nagu enda lugu, ainut pisikeste erinevustega. mul oli teistsugune häda ka, aga perearst oli täpselt samasuguse jutuga - pole sul häda kedagi, määri äkki leotoniga, ega niikuinii miskit teha pole.
ReplyDeletemu perearst ei pakkunud mulle mingit saatekirja, ma pidin talt seda ise küsima ja seda ma tegin ka alles siis kui täitsa jama oli majas.
Ega siingi pool need perearstid muust puust tehtud pole. Aastaid tagasi parem käsi enam ei tõusnud korralikult, läksin siis arsti juurde. Diagnoos järgmine: see on haigus, mis esineb üle 50 aastastel, keski ei tea millest tuleb, aga tavaliselt läheb paari aasta jooksul ise üle. Kui ikka hirmus valus võtke buranat ja kirjutas 600:st. Palju, palju hiljem tundsin, et midagi on teisiti. Kaua läks kuni tabasin - õlg enam ei valuta :)
ReplyDeleteEi ole naljakas lugu, kurb on hoopis, aga ikkagi tuli oma perarstist meelde detail, mis iga jumala kord kui meenub mul suu muigele ajab. Ta nimelt armastab kangesti kergekäeliselt rahusteid ja antidepressante välja kirjutada ning mul on kodus nüüd paras patakas (nüüdseks aegunud) retsepte, millega võiks pool Tallinna linna tuttu panna. "Ah teil on köha? Magada ei saa sellepärast? Vaadake, ma siin kirjutan teile veel..., see aitab magada.", "Selg valutab? Näete, mul on üks hea unerohi, saate magada vähemalt!" ja nii edasi ja nii edasi.
ReplyDeleteMa ei kavatsegi neid välja osta, mul on elust kaks päeva kaduma läinud ÜHE eleeniumitableti pärast, rohkem ei huvita.
Aga tuttava jalad loodetavasti enam ei valuta?
Tuttava jalad ei saanud muidugi kohe terveks ja kas saavadki enam, aga kõige tähtsam on siiski õige diagnoos ja sellele vastav ravi.
ReplyDeleteSee kõik oleks võinud olla kuu aega varem . Nii oleks säästetud enda ja lähedaste närve ja ära hoitud nii palju valu.