Käisin siit lähedalt ühest maakodust maasikaid ostmas. Hooaeg hakkab otsa saama ja kuigi üle päeva sajab vihma, on need viimased maasikad nii head ja magusad. Millest see küll tuleb, aga üle Eesti maasika pole miski.
Ilus kodu oli - vana maja korda tehtud, tiigisilm õue all ja igasuguseid kodukaunistamiselemente...nagu vanad korvid ja saapad lillekesi täis istutatud. Tean, et kõik tehakse oma jõududega, kusjuures meest majas pole. Suvel kasvatatakse maasikaid, vaarikaid, mustikaid ja teenitakse nii raha. Elu on läinud silmnähtavalt edasi...
Ma ei ole kunagi elanud oma majas, ikka ainult korteris. Küll on neid olnud ahjuküttega, ühisköögiga, nö kõigi mugavustega ja tsentraalküttega. Kusagil peab ju inimene elama ja midagi oma koduks pidama. See pole nii raske - st oma kodu tunde tekkimine. Minul on see küll õnnestunud igal pool, kus ma olen elanud.
Käisin täna ka oma lapsepõlvekodu kaemas. See oli meie suure pere kodu umbes 15 aastat, nii et lapsepõlv ja juurde ka veel. Olen sellest kirjutanud mälestuste blogis pikemalt, kordama ei hakka.
Nüüd on selles majas juba paar aastat noortekeskus, aga ei ütleks, et elu seal keeb ja pulbitseb.
Leidsin hoopis ukse pealt sildi, et noortekeskus suletud alates 2. juulist (nooruke juhataja läks dekreeti, tean). Majal pole üldiselt viga. Enne oli seal ju vallavalitsus pikka aega.
Aga lähiümbrus jättis küll masendava mulje. Otsisin tuttavaid detalile. Näiteks maakividest kelder. Täitsa olemas, aga igasuguse kasutuseta ja nõgeste sees. Ei julgenud sisse minna. Kõrvalhooned on enamuses lammutatud - kaotanud funktsiooni, põlispuud maha saetud, hein niitmata, siin-seal kila-kola.
Nii kurb hakkas, et tulin ära.
Lapsepõlvekodutunnet ma küll sealt ei leidnud ega ka peremehekätt. Isegi nostalgiat mitte.
Illustratsiooniks Paul Kondase naivistlik maal "Maasikasööjad"
maal on hea ja ilmselt on maal ka hea. ei ole sisse süüvinud lapsepõlvekodu kadumise loosse kui see kuskile üles riputet on, aga mõtteke tekkis: mitte etteheiteline loomulikult: kui ise ei suutnud, miks siis teisedki...kui juured polnud sügaval, miks siis võõrad peaksid koristama, kui eestimaalastele pole antud kodutunnet (tuhk pähe, minu vanaema kodu on ka nõgestes), siis ei saa tahtagi.. väetid oleme naised, käed na lühikesed.
ReplyDeleteIlmselt pean selgitama põhimõttelise küsimuse: see maja pole kunagi meile kuulunudki(algselt koolimaja, siis täitevkomitee, kooli internaat, sovhoosikeskus, vallavalitsus, nüüd noortekeskus), me lihtsalt elasime seal ühes otsas. Panen lingi kah postituse sisse.
ReplyDeleteKummaline, kuid mõnikord on mul vanadest majadest, hoovidest, aedadest rohkem kahju kui elavatest inimestest. Hoolimatus, saamatus ja ükskõiksus, mis solvab või hävitab eelelanud inimeste töö, nende armastuse ja püüdliku ilumeele.
ReplyDelete