Tingimusteta armastus

Vaatasin eile hilisõhtul ETVst filmi "Moekoer" (režissöör Moonika Siimets). Peategelasteks olid sülekoerad ja nende kaunitaridest "emmed". Miski selle filmi sisu juures pani kahtlema-mõtlema, kas see on ikka päris normaalne, et noored naised valivad lapse (laste) asemel suurte silmadega imetillukese sülekoera, keda siis hellitavad, nunnutavad, musitavad, räägivad temaga nagu lapsega. Lühidalt - elavad koerakese peal välja oma emainstinkte.
Ma saan aru inimestest, kes peavad väga koduloomadest, sest need peletavad üksindust või siis mõjuvad emotsinaalses mõttes stabiliseerivalt. Mul endal ka üks kodukass ju:)
Aga ma ei saa aru, miks tekib selline nähtus, kus koerakene-tillukene-musirullikene on nagu mänguasi, kellele on antud oma staatus, keda pannakse riidesse kui nukku, viiakse jalutama spetsiaalse, ilmaga kohandatud kostüümiga, kelle frisuuri eest hoolitsetakse rohkemgi kui iseenda oma eest. Sellise lemmiklooma pidamine pole odav, ometi ütles koeraomanik Nele, et ta oli kolm aastat koerakesega kodune (justkui lapsega!!!). Nüüd käis koos lemmikuga tööl.
Kõige imelikum (polnud isegi naljakas!) oli sülekoerte laulatus, kusjuures piigale valiti sobivat partnerit ikka paljude kandidaatide seast, sest kõik "ei läinud mitte".

"Tingimusteta armastus," ütles üks kaunis koeraemme. Ma ei kahtlegi, et tema poolt nii see oli.

Meenus ka üks teine dokfilm, kus näidati kassiarmastajaid, kelle armastus oli nii suur ja avar, et seda ei saanud kulutada ainult ühe-kahe looma peale, vaid neid tuli oma ellu tuua sadu. Elada nendega ühist elu, jagada niigi väikest elamispinda, toita neid niigi vähesest sissetulekust.

Ei saa aru, aga ega kõik vist peagi kõigest aru saama!

pilt ja uudis siit

Elu pärast: kohtumõistmine

"Klassi" viimane järg tõmbas otsad kokku. Kaspar Kordes sai oma karistuse, mis oli nii leebe kui võimalik sellise teo eest. Järgmine aste oleks õigeksmõistmine.
Muidugi ei arva ma, et Kaspari oleks pidanud avalikult hukkama, aga tavaarusaamise järgi on "tingimisi" karistus umbes nagu noomimine.
Kuulasin eile ka Vikerraadiost arutelu, mis järgnes näidatud osale iga kord. Seni ma pold seda kuulanud. Sissehelistajad olid enamasti vanad inimesed, kes tundsid muret, et sellised asjad võivad juhtuda. Üks papi arvas, et tuleb õpetada enda eest seisma nagu vene sõjaväes. Seal kiusati ka nii, et vähe pole, kui sa olid mömm.
Saates seletas asju lahti ka psühholoog ja jurist, targemaks sain. Oleneb inimesest/kurjategijast, kuidas ta karistuse vastu võtab. Mõni kannab ära ka reaalse karistuse, ise ennast süüdi tunnistamata, ja vabanedes alustab otsast.
Kaspari kuritegu oli tingitud kõrgeimast õiglustundest ja ülitundlikust loomusest. Aga psühholoog arvas, et, kuigi fiktsioon, ei ole Kasparil tulevases elus kerge. Nii impulsiivne ei tohiks olla, peab ennast talitsema, manitses psühholoog.

Ma ei oskagi midagi lisada.
Armastuse tärkamine kaitsja ja kaitstava vahel oli veidi "hollivuudilik". Ingrid (Laura Peterson) oli kaunis noor naine, Kaspar katki ja pettunud nooruk. Miks ei võinud viimasel tunded tekkida, liiati kui ta ennast nii hüljatuna ja üksikuna tundis? Aga kas see on eluline, et koolitulistaja riiklikuks kaitsjaks määratakse alles nii kogenematu algaja advokaat?

Kogu kohtumõistmine oli minu jaoks arusaamatu, aga mul pole ka ses osas mingit kogemust.
Kollase meedia ajakirjanikke ja advokaadibüroo juriste näidati ka väga eetikavabadena.

See osa meeldis mulle rohkem kui eelmine. Kõigele vaatamata läks hinge ja mõjus emotsionaalselt.

On vist aeg vaadata algusest lõpuni läbi ka põhifilm.

Loe ka siit.

Elu pärast: Tingimisi vabadusekaotus

Endine koolikiusaja Toomas saab tulistamisel raskelt viga ja peab nüüd kogu ülejäänud elu olema ratastoolis.

Toomas on noor inimene ja tema ei näi esialgu aduvat, et ratastooli jäämine ei ole "tingimisi", vaid lõplik. Aga sellega kohanetakse enamasti. Toomast toidab lootus, et meditsiin areneb ja paranemine on veel võimalik.
Tema vanemad nii positiivselt meelestatud pole ega suuda oma masendust varjata, vähemalt ema.
Toomas on ilus sportlik selgete silmadega nooruk. Järje põhjal ei taha kuidagi uskuda, et ta põhifilmis nii julm kiusaja oli.

Vaataja süda võib nüüd rahulik olla: leidub koole ja klasse, kus koolivägivalda ei ole ja kus tehakse tublit ennetustööd. See on kool/klass, kuhu Toomas pärast taastusravi õppima asus.
Aga õige pea saame teadmise, et vale ja varjamisega uut elu alustada ei tohi.
Võtmeküsimus oli, miks üldse kiusatakse (koolis).
Kui Tooma uued klassikaaslased küsisid, miks Toomas seda tegi, siis jäi ta korraks mõtlema: "Tahtsin lihtsalt pulli teha. Algusest peale oli see üks pullitegemine."
Nii see vist ongi!??
Kui meie koolis põletas üks poiss teisele kaela peale kuuma kruviga jälje, siis ütles ta umbes sama: "Nalja tegin!"

See osa meeldis mulle vähem kui mõni eelmine. Liiga palju oli probleeme kokku kuhjatud. Näiteks see Afganistani- mehe enesetapp, mis jäi isegi arusaamatuks (ma tean küll, et juhtum on elust maha kirjutatud). Vanemate suutmatus uue olukorraga leppida. Noore alakehast halvatud mehe seksuaalelu jms

Aga kõige rohkem häiris mind peategelase ja ka mõne teise mittenäitleja halb diktsioon. Mul puudub oskus huultelt lugeda. Seetõttu läks minu jaoks palju kaduma.

Viies osa - "Trööst"

Viies osa alapealkirjaga "Trööst" sobis hästi oma tonaalsuse poolest jõulu-eelsesse perioodi, kui inimeste meeled on rohkem avatud valgusele ja headusele, õigemini on vastuvõtlikumad.
Selle järje puhul tundsin, et põhifilmi kehv tundmine tuleb mulle isegi kasuks. Ma lihtsalt ei tea täpselt, millised need poisid olid, kelle vanematel tuli neid kaotada 2 korda ja kelle kohta on öeldud "koletised".

Nii ma vaatasingi...seda järge ja püüdsin aru saada.
Inimesed reageerivad valule ja leinale erinevalt. Kuigi pool aastat on traagilistest sündmustest möödas, ei tarvitse veel möödas olla terav süütunne ja mõistmatus, mis on valeti tehtud, et lastest on tulnud sellised jõhkardid.
Täitsa normaalsed ja intellektuaalsed kodud olid ju. Pauli isa Väino (Erik Ruus) lausa kirjanduse professor, ema Ireen (Liina Olmaru) arvatavalt psühholoog, kodu kui külaraamatukogu(või see polnud kodu?)
Teise poisi Olavi ema Julia on loomaarst (Anu Lamp), kahe taksikoera omanik. Tagasihoidlik, leebe, südamik naine, üksikvanem! Kas on üldse humaansemat elukutset kui loomaarst!

Ja nende pojad olid siis koolivägivalla algatajad ja mentorid, organiseerijad ja suunajad!

Olen viimasel ajal lugenud, et kasvatuse osatähtsust on kõvasti ülehinnatud, et empaatiatunnet, tolerantsust on nii vähe hoopis seepärast, et aeg on selline - meedia, internet ja kogu ümbritsev keskkond on inimlikkuse ja vaimsuse hävitanud. Kodu ei paku seda, mida ta vanasti pakkus - turvatunnet, mõistmist ja armastust, sest moodsa haiguse läbi on kõik nakatunud tuimusesse ja lootusetusse, mille kaasnähud on jõhkrus, julmus, hoolimatus.
Lähedust ja soojust otsid/leiad pigem oma looma juurest, kui saad seda kodakondsetelt.
Ei tahaks seda ikka 100% uskuda.

Siiski oli see palju rõõmsam ja lootusrikkam film kui see Joosepi isa Marguse lugu.
Aga koduloomad pakuvad troosti küll, kogetud asi.

See oli Gerda Kordemetsa film.
Pilt ja jutt siit.

Kas reetmist saab andestada?

"Klassi" 4. järg käsitleb reetmise lugu.
See, et Thea tunneb süümepiinu oma reeturliku käitumise pärast rannas, on loomulik. Nõuab südikust, kodanikujulgust, üldse julgust astuda massi ja tumeda jõu vastu. Kõik seda ei suudaks. Thea ei suutnud, aga ta oli intelligentne tüdruk, palju lugenud, tal oli empaatiatunnet ja eneseanalüüsimisvõimet.

Kui meie põlvkond (praegused 50+!) kasvasime, siis olid meie eeskujudeks pioneerkangelased, kes lasid end piinata, keele suust välja kiskuda, kuumade oradega silmad peast torgata, aga ei reetnud ... eelkõige muidugi kodumaad.
Mille põhjal kujuneb tänapäeva noortel veendumus, et reetmine on üks alatumaid käitumisakte inimeste vahel ja üldse?(NB! riigireetmine!)
Keegi tegelastest (Thea isa vist?) ütles, et lastele antakse andeks, et väike reetmine antakse andeks. Ma ei oska arvata, kust läheb piir- mis on väike reetmine ja mis juba suur. Kaspari väga sümpaatne vanaema ei arvanud vist, et reetmist saab andestada.

Filmi lõpus saab Thea Kasparilt kirja. Kas Kaspar andestab Theale selle, mis juhtus rannas? Kas olulise, tähtsa inimese reeturlik käitumine võis vallandada selle, mis toimus hiljem kooli sööklas?
Küsimused jäävad... Vastuseid ei tea vist keegi...

Õpetaja Laine

"Klassi" 3. järg mulle eriti ei meeldinud.
Olid mõned episoodid, mis mind kohutavalt häirisid (näiteks see vannistseen, kus Laine endalt elu hakkas võtma, või rannas huligaanitsevad teismelised, kes Laine kotiga palli mängisid, ei mingit respekti vanema inimese suhtes!!!). Need venisid lõputult.

Oli ka episoode, mis mind ajasid naerma oma grotesksuses, näiteks naisõpetajate tripsutamised ja suitsetamine...koolis, nagu koolilapsed - salaja!!, see maskiball, kus Laine koos hea kolleegiga käis, Guido Kangur lugemas naissoost lugejaile ette oma surmigavat romaani jne

Põhiteema jälgimine. See on päris kindel, et klassijuhatajale on tõeliselt šokeeriv, kui tema klassis midagi koledat juhtub, sest koolis vastutab klassijuhataja kõige eest, mis tema klassis toimub või ei toimu. Vahel ütleb meie õppealajuhataja ka, et klass on klassijuhataja nägu (a la laps on kodu peegel), mis pole kindlasti ei tõde ega vale, kusagil vahepeal.

Klassis kujuneb mingi vaim, seda mõjutavad ühelt poolt liidrid, aga ka massipsühhoos. Koolis on tänapäeval palju raskeid probleeme. Kiuslikkust ja pahatahtlikkust on väga palju, empaatiat ja tolerantsi vähe. Olen nõus mõne autoriteedi arvamusega, et headus- ja väärtuskasvatusega on lood pahad nii koolis, perekonnas kui ühiskonnas.
Lainel polnud õpetajana viga midagi. Laine Mägi näitlejana meeldib mulle ka.
Temas oli nii südant kui hinge, mida veel tahta! Kord oli ka majas. Nunnutamine ei vii kuhugi, aga see "häppi end" oli lausa võlts!!! Silmakirjalikkuse triumf.

pilt

Elu pärast "Klassi"

Ma ei ole "Klassi" ühtegi korda otsast lõpuni vaadanud, kaks korda olen alustanud. Aga ma tean, mis seal lõpus toimus, või vähemalt aiman.
Nüüd järgesid vaatan küll. Väga hästi tehtud, mis sest, et odavalt. (Mis kasu oleks filmist, mille peale on kulutatud tohutult, mis aga mingeid mõtteid ega tundeid ei ärata.)

Eilne lugu - Joosepi isa Marguse lugu- oli nii kurb, et oleks tahtnud nutta. Kogu filmi jooksul kartsin, et Margus murdub ja ta kas võtab endalt elu või saab infarkti. Viimast hirmu sisendas reklaamiklipp, kus näidati Margust diivanil pikali kooljanäoga.

Päriselus ei oskagi alati pooli valida, ja kas peakski. Siin aga Joosepi vanemad versus hukkunud laste vanemad, kes eranditult jätsid külma ja kalgi mulje. Samas, miks nad pididki kaasa tundma "mõrtsuka" vanematele! Õpetaja ja kooli süüdistamine, et need midagi ei märganud. Hukkunute isad Margust peksmas... Ja Margus kuidagi äpu, ennast alaväärsena tundev.

Hästi joonistus välja lihtsakoelise eesti mehe (isa) tüüp, kes ei oska abi paluda ega abi vastu võtta (hingelist), kes ei oska isegi oma tundeid analüüsida. Juhtunu tõeline õudus jõudis talle pärale alles pärast matust, kuhu ta ei jõudnudki.

Joosepi ema tegi mulle vahepeal täitsa viha, aga lõpp lepitas. Omapärane noormees oli Ingmar, Marguse vennapoeg, kuigi temast ma ka lõpuni aru ei saanud. Kuidagi robotlik ja liiga mõistlik...

Väga mõtlemapanev lugu isadepäeva eelõhtul.
Ja Margus Prangel isa rollis oli väga-väga hea.

Filmielamus

Pole ammu olnud põhjust filmielamusest kirjutada. Kinno ma üldse ei pääse (pole kino olemaski!!!), telekas näidatakse põhiliselt kordusi ja rämpsfilme, mida saab ilmselt kusagilt Hollywoodi prügikastidest tasuta.
Seda suurem rõõm on vaadata Briti sarja "Kodutänav" (The Street).
Eilne osa puudutas mind iseäranis. Paratamatult võtad kooliteemat kuidagi isiklikumalt.
Liiati tuli mul jälle meelde, et uus kooliaasta on ohtlikult lähedale jõudnud.

Sisu ma ei hakka ümber jutustama - kes nägi, see nägi - , aga minu jaoks oli siin kaks olulist asja.
Esiteks - kool ei usaldanud, uskunud, kaitsnud oma õpetajat. See ongi nii. Mis tahes kool mis tahes riigis on väga tundlik lapsevanemate pretensioonide ja kaebuste suhtes. Mina küll ei tea juhtumit, kus seda oleks eiratud. Lapsevanem helistab või kirjutab "kuhu vaja", ja "asi" tehakse korda. Nii võetakse õpetajaid ette, maha, tagandatakse. Täpselt nagu filmis. Tõesta siis, et sa pole kaamel. Ja kui sul see mingil moel õnnestubki, on su maine ikkagi saanud surmahoobi. Artikkel lehte! Enam sa ei tõuse kõrgemaks kui muru.

Teiseks - naine ei uskunud, usaldanud, toetanud oma meest. Kui lapsed poleks nii kindlalt isa eest seisnud, oleks võinud isa murduda. Kartsin seda. Mul oli hea meel, et Inglise peremudel on nii konservatiivne ja seetõttu eeskuju vääriv. Olin juba närvis, et äkki lapsed pöörduvad isast ära. Mine neid teismelisi tea- teiste eakaaslaste arvamus on ju nii oluline!!

Kõige pingelisema koha peal hangus mu telepilt ja ühendus serveriga katkes.
Tagasi sain pildi alles siis, kui isa/õpetaja Brian jõudis koju tagasi ja pere ootas teda tänaval.
Mis vahepeal juhtus, sain teada sõbranna käest, kellega veel öösel filmi üle muljetasime.

Lisatud.
Vaatasin ka kordust, ikka seepärast, et tähtis jupp jäi lõpust nägemata.
Siis mõtlesin, mis lahendus veel oleks võinud olla. Igasugused koledad lahendused tulid pähe.

Vanad vene filmid

Pärast paketivahetust on mul nüüd erakordselt palju venekeelseid kanaleid. Mis siis ikka, vene keel veel eelmisest formatsioonist meeles.
Olengi nüüd vaadanud vanu vene filme, mis on une-eelse repertuaarina parem valik, kui näiteks see õudukas - musta huumoriga vürtsitatud thriller(???) "Tallinn pimeduses"(1993).

Ühel hilisööl vaatasin väga südamlikku "Ükskord 20 aastat hiljem"(1980) ja eile "Karneval"(1981). Viimases mängis peaosa Irina Muravjova (tuntud ka "Moskva pisaraid ei usu" ühe osatäitjana).
Mõlema kohta oli märgitud komöödia. Minu arvates eriti nalja nabani nagu "Briljantkäes"(1968) ei olnud, aga midagi väga traagilist ka mitte.

Vene humaansed filmid mõjuvad ka praegu hästi. Inimesed on nii südamlikud ja head. Elu annab küll natuke vitsu, aga sellest on kasu. Suures linnas õnne ei leia, seal on kõik nii karm. Armastus on olemas, ainult üles tuleb leida. Happy end.
Paratamatult tekib nostalgia. Mis teha - iseenda elu ja saatust nii kergesti ei unusta!!!

Ilusa kuupäeva postitus - 20.09.2009

Täna on pühapäev, vapustavalt ilus sügisilm, maagiline kuupäev.
Mulle meeldib sügis jah - varasügis, kuni selle ajani, kui kõik lehed on maha langenud ja lilled ära närtsinud ja linnud lõunamaale lennanud ( mitte just kõik!).


Eelmisel sügisel olime sel ajal Lapimaal... Iga kell läheks sinna veel tagasi!

* * *
Vaatasin öösel ei tea mitmendat korda filmi "Naise lõhn" (USA 1992). Mitte et Al Pacino mu suurim lemmik oleks, aga pimeda erukoloneli osa teeb ta küll vapustavalt. Kui filmi sisu on hästi meeles, siis võib alati süveneda muusse - detailidesse, žestidesse, näoilmetesse, näitlejate mängusse, dialoogi esitamise meisterlikkusse. Siis jääb aega mõelda ka omi mõtteid sinna juurde.
Ja isegi jääb aega tukkuda pikkade reklaamipauside ajal (miks seda reklaami küll öösel peab näitama!? niigi pikk film)

Selle raskemeelse kibestunud mehe ja verisulis noormehe suhted on nii meisterlikult välja mängitud. Pime, kes tegelikult "näeb" murekoormat poisi südamel, kes oskab kõik välja pinnida, kes leiab poisis endale poja, keda tal pole olnud, ja poiss, kes imepärasel kombel omab nii suurt empaatiavõimet, et kiindub hullusse pimedasse mehesse, kes äärepealt oleks ta surnuks sõitnud ja maha kõmmutanud.
Ma oleks võinud vaatamise ka varem ära lõpetada, aga tahtsin just lõppu näha. Seda, kuidas leitnant(või kolonel?) Charlie kaitseks distsiplinaarkoosolekul koolis sõna võtab ja nendele sitapeadele ütleb, et "teie minge ka persse".
Miks mitte kordagi ei öeldud, et tõusku need püsti, kes süüdi on??
On jah elus tihtipeale nii, et süüdi jääb hoopis süütu, sest ta on liiga tagasihoidlik ja liiga idealistlik, et iseenda eest võidelda. Võidavad aga need, kes valetavad, vassivad ehk on lihtsalt ühed variserid ja sitapead.
Sama asi toimub ka poliitikas.
Väga hea film.

Nüüd tulid meile külalised. Epp ja Justin lastega.
Täitsa uued punased kummikud.

Juba teine!

Juba 2. juuni. Nii see aeg möödub.
Sirelid õitsevad veel, aga pole aega olnud õnne otsida. Jäängi vist õnnetuks.

Vaatasin eile esimest osa inglise sarjast "Südameasi" (1991) ja nagu lapsepõlve oleks tagasi saanud.
Oscar, Alf ja Bellamy tükk maad nooremad. Tähendab - nad on siis sarjas algusest peale kaasa teinud!? Oskar on seersandina ikka väga karm mees, hiljem pubi pidajana ja vanana märksa leebem. Kõiki küll vanadus leebemaks ei tee (isiklik kogemus).
Läbi sarja on pidevalt üks veidrik koomilist külge üleval pidanud. Alguses siis see Greengrassi-nimeline vanamees.

Nii et suvesari olemas. Iga päev.
Vaatan ka "Õnne" vanu osi.
Parem on põgeneda minevikku ja otsida tuge sealt, kui mõelda tulevikule. Olevikust nagunii ei pääse. See on kogu aeg kohal.


Ahjaa! Etkar saatis mulle ka sõnumi "Tõuse ja sära! Sinu Edgar", aga minu sõbrannale ei saatnud. Pidime peaaegu tülli minema, et miks tema pole saanud. Kade oli. Mulle on teised poisid ka saatnud meilboksi "vali mind!"
Raske valida, kui nii palju tahtjaid on.

Õnne 13

Hakkasin Eesti kõigi aegade pikemat seriaali "Õnne 13" algusest vaatama (näidatakse tööpäeviti pärastlõunal kell 16.25 ETVs). Algus oli juba täiesti meelest läinud, võib-olla ei vaadanudki siis nii suure huviga.

Ostsin raamatu ka -"Õnnerahva lood", Hille Karmi koostatud, palju pilte sees. Mul oli pikemat aega Konsumi kinkekaart realiseerimata, kaalusin uue poti ostmist, aga siis otsustasin hoopis raamatu kasuks.

Esimene jagu tuli vaatajate ette 30. oktoobril 1993. Stsenaariumi autor Astrid Reinla ja lavastaja Tõnis Kask. Vahepeal kirjutas "Õnnet" Kati Murutar, nüüd pikemat aega Teet Kallas. Tõnis Kase asemele tuli režissööriks Ain Prosa.

Need esimesed osad on ikka naljakad küll vaadata. 15 aastaga on elu Eestimaal kõvasti muutunud, osatäitjad vananenud. Ei tea, palju neid tegelasi sealt üldse läbi on käinud, aga põhipunt on samaks jäänud. Alma ja Laine, Mare ja Allan, Ahven ja Kristjan. Mõne saatus on kiiva kiskunud või Mornast hoopis minema viinud. Johannese-Kiisa surm toodi tegelikkusest sarja sisse. Hea, et see on ainuke (surm).

Mis on sarja edu põhjuseks?
Eks ikka vist see, et meie oma elu ju - mida päeval uudistes räägitakse, see on õhtul juba "Õnnes " sees. (tinglikult, muidu ikka nii kiiresti ei saa, enne peab Kallas dialoogid valmis kirjutama)
Head näitlejad on. Lausa tippude hulgast, nagu öeldakse -"vana kaardivägi". Noored küll pagevad, kes Austraaliasse (lapsi sünnitama), kes mujale õnne otsima, kuid põhikontingent on alles. Pole siis ime, et Helgi Sallot tänaval Almaks kutsutakse või Luule Komissarovit Lainega samastatakse.
Võib-olla kõige rohkem on oma karakteri sees muutunud Mare Peterson. Juba see Allanist lahku- ja siis jälle kokkuminek on veidi ebatavaline. Ja igasugused kõrvalhüpped ja elumuutused. Armastust on ka, enamasti küll südamevaluga pooleks.

Ain Prosa arvates on pealkiri "Õnne 13" väga hea leid (Astrid Reinla ja Tõnis Kase ühislooming), sest selles on sees nii õnn kui õnnetus nagu eluski. Täitsa nõus.

Puudusteta mees

TV3 näitas täna päeval filmi "Moskva pisaraid ei usu" (1979) . Vaatasin ja mõtlesin: 30 aastat tagasi tehtud, aga ikka nii hea. Naljakad, kurvad, tõsised, elulised seigad kõik paigas. Midagi pole muutunud. Ikka minnakse maalt linna õnne otsima, ikka otsivad tüdrukud unelmate printsi ja tihtipeale saavad kõrvetada. Ikka on lootus, et armastus on olemas ja et kusagil on see Õige.
Vana filmi vaadates ärkavad üles need tunded ja mõtted, mis toona olid. Ka 30 aastat hiljem on Goga absoluutselt puudusteta mees- tark, vaimukas, mehelik, karune, otsekohene, kütkestav ja turvaline.
Lühidalt- Aleksei Batalov.

Film Johnny Cashist: Walk the Line

Elu nagu muinasjutus: esialgu vaesus, siis läheb paremaks, tuleb kuulsus, raha, aga ka alkohol ja sõltuvus tablettidest. Täielik must auk. Kui tundub juba, et kõik on otsas, siis saabub suur õnn - armastus, lõpp on nii happy.
Lühidalt - ma vaatasin filmi Johnny Cashist ja June Carterist. Ilus film oli. (TV3 näitas)
Suur äratundmine oli mitmete laulude osas. Ühte neist olen kuulnud ka Ivo ja Reet Linnat laulmas.

Tuulepealne ja Õnne 13

Küsimus on, miks mulle ei meeldi suurelt kavandatud ajalooline draamasari "Tuulepealne maa" ja meeldib väike Eesti elumudelit järgiv "Õnne 13".
Algul ma mõtlesin, et "Tuulepealne" lihtsalt nõuab sisseelamist ja saab edaspidi südamelähedaseks - et head näitlejad, toredad liinid, huvitav aeg. Aga ei tuhkagi.
Vaatasin ühel hommikul 5. osa kordust, ikkagi ei meeldinud. Vabadussõjast on viis aastat möödas, aga tegelased pole kriimugi muutunud. Peategelaseks valitud Rasmus Kaljujärv on nii uimane, no kuidas saab üks elukutseline sõjaväelane selline olla. Ei päästa ka noorte armuasjade esiletõus, isegi seksistseenid ja paljad kehad mitte. On lihtsalt igav ja ei haara kaasa.

Nüüd vaatasin ka "Õnne 13" kordust. Ei midagi erilist, aga väga head stseenid. Teplenkovi ja Kõre ühepoolne? armastus. Silmade kõne. Üksküla ja Aav raamatupoes silmadest ja prillidest rääkimas ja hiljem kohvikus jäätist limpsimas, eakaaslastena teineteist leidmas. Mõnus, hästi lavastatud ja mängitud.

Siis ma mõtlesingi, et "Tuulepealse" kirjanduslik algmaterjal (stsenarist Mihkel Ulman) on lihtsalt nõrk. Ajaloolist tõde võib ju seal sees kübeke olla (kaasautor Lauri Vahtre), aga ilukirjandust pole mõhkagi. Näitlejad ja lavastaja ei suuda imet teha, nagu näha.(Režissöör on ju mõlemal seriaalil üks - Ain Prosa)
Võib-olla oleks aidanud, kui oleks kaasatud stsenaariumi kirjutamisele mõni kogenud ja paremas vormis dramaturg( kas või Jaan Tätte või siis Teet Kallaski dialooge üle vaatama või Kivirähk natuke villast sisse viskama).
Nüüd on kahju - palju raha magama pandud, suur töö ära tehtud, aga tolku nii vähe. Kunsti malo.

pildid netist

Raha teeb õnnelikuks!?

Vaatasin eile ETV pealt üht filmi, mis rääkis lotomiljonäridest. Hästi sümpaatselt tehtud, kuigi oli vist mõeldud reklaamina: ostke lotopileteid.
Mina ise ei osta ja seepärast ka ei võida kunagi midagi. Või vastupidi?
Üldiselt võitjad soovivad jääda varju, põhjendades, et kadedaid on nii palju, aga võib-olla ka muu pärast. Näiteks kardavad röövleid, arvan ma. Või häbenevad, et võit on tulnud nii paljude tühimängijate arvel!?

Need kaks võitjat, kes olid soostunud filmis esinema, olid julged - ei kartnud-häbenenud midagi.

Vana mees Rudolf, kes elas koos kasupoja ja "mammaga" pärapõrgus, kasutas võidetud raha (alla miljoni) oma majapidamise turgutamiseks: ostis uusi tööriistu ja masinaid, tegi maja korda, muretses küttepuid aastateks ette, lubas vanadekodule plasmateleka kinkida ja pani osa raha ka tallele. Väga mõistlik vana oli. Poeg kaadrisse rääkima ei tulnud. Korduva motiivina näidati, kuidas nad oma motorollerite eest hoolitsesid. Kuigi tööl käisid kusagil kaugemal, oli neil ka suur maasikakasvatus. Rudolf leidis, et raha pole elus kõige tähtsam, tööl peab ikka käima - siis oled inimene.

Urve oli võitnud ligi 9 miljonit, mille eest ostis maja ja kõik sinna sisse ja juurde kuuluva. Tal oli ka neli last ja vaikne mees. Eks kõik said võitu maitsta. Urve oli väga avatud, tunnistas, et enam ei pea raha lugema ja võib endale kõike lubada, ka mittetöötamist. Samas andis endale aru, et ükskord saab võidusumma otsa, eks siis peab jälle tööle minema. Talle meeldiks sotsiaaltöö.

Filmis oli veel muudki, mille üle järgmisel päeval mõtiskleda. Näiteks - noored arvasid, et miljon pole mingi raha, õigemini on nii vähe, et sellest ei saaks eluasetki. Vanad pidasid miljonit nii suureks rahaks, millest ei oska konkreetselt mõeldagi. Ilmvõimatu on miljonit palgatööga teenida, arvasid kõik. Keskmise palgaga saaks miljoni kokku paarikümne aastaga, kui midagi eriti ei kuluta.
Mitte keegi ei ütleks miljonist ära!!
Kunagi ringles siin meem, mida teeksid miljoniga. Küll rakenduse leiaks!

Loo moraal: raha teeb õnnelikuks küll, kui kõik muud tähtsad asjad (ise teate mis) olemas on.

Uus hooaeg televisioonis

Koos koolidega alustavad uut aastat/hooaega ka meie rohked telekanalid.

Mõnele uuele saatele on tehtud nii palju reklaami, et siis ikka "satud" ju vaatama.
Ehk siis "Tõehetk". Ameerikast sisseostetud hirmkallis formaat, saatejuhiks üks karismaatilisemaid mehi Hannes Võrno - siis peab ju seda edu saatma. Eks siis näis.
Arvatavasti hakatakse selle saate eetilisuse üle vaidlema hooaja lõpuni ja tabloidid saavad kuuma materjali sellest, mis pärast šokeerivat saadet juhtus (midagi ikka juhtub ju!).
Mina räägin ainult oma mätta pealt.
Ma ise ei läheks MITTE KUNAGI sellisesse saatesse, sest ma ei suudaks ükskõik millise raha eest olla lõpuni avameelne. Ma võin ühele inimesele nõrkushetkel puistata hingesaladusi (ja siis hiljem võib-olla piinelda!), aga kogu Eesti Vabariigile!??
Küsimused on varem juba esitatud ja vastused valedetektori abil õigeks/valeks tunnistatud. Mis imemasin see on?(olen küll filmidest näinud!) Kas eksimis-% on nullilähedane?
Mis on selle saate eesmärk? Osaleja jaoks ilmselt raha võitmine. Aga vaataja jaoks? Tunda kaasa või mõttes parastada? Minu jaoks olid igavad need 30 sekundit, mil tuli oodata vastust tõde/vale Anu Lambi sametises esituses. Silmaringi laiendamisest pole juttugi?!
Ma veel vaatan, kas ma hakkan seda üldse vaatama.

Teine uus saade "Värske Ekspress" meeldis mulle rohkem ja ilmselt jään vaatajaks (iga nr on ju tähtis?!)
Mihkel Raud on minu igiammune lemmik, juba R2 ajast. Tema tulistav kõneviis ja väikesed armsad spontaansed ninakirtsutused mulle kohe meeldivad.
Loodetavasti on see omamaine formaat ja seal võib ka vaielda ja teravusi õhku paisata. Peaasi, et poleks igav.
Mõned päevad tagasi arutati siin blogiilmas, kas Liis Lass on tibi ja kas ta on sel juhul blond ja loll tibi. Minul pole Liisi vastu midagi
( kena noor inimene!), ja ma olin meeldivalt üllatunud, kui "südilt ja argumenteeritult"(ühe kommentaarija sõnad) ta saatejuht Rauale vastu vaidles ja oma vaateid( ja sõbrannasid) kaitses. No rumal ta küll pole, võib-olla edev, aga see pole ju keelatud!!


Eile vaatasin eiteamitmeskord filmi "Vanad ja kobedad saavad jalad alla", ja teate - mul on tunne, et see läheb ajaga paremaks, nagu teisedki eesti kultusfilmid a´la "Siin me oleme", kus lihtsalt naudid näitlejate mängu, totakaid-naljakaid situatsioone, lendfraase ja ka head filmimuusikat (siin Genialistid). Tunnistan ausalt, et mulle tandem Maie-Valdur meeldib väga!!!
Põnevaid hetki tv seltsis!

pildid netist

Madissoni maakonna sillad

Vaatasin ei tea mitmendat korda "Madisoni maakonna sildu"- Clint Eastwoodi ja Meryl Streepiga peaosades. Arvan, et seda filmi on kõik keskealised inimesed näinud ja nautinud. Ilus film.

Ma olen lugenud ka filmi aluseks olevat raamatut, mis eesti keeles kannab pealkirja "Sillad jõel". (Robert James Wallner "The Bridges of Madison Country", 1992)

Filmivariant on palju parem, film on tänu suurepärastele näitlejatele kohe väga hea. Iga kord läheb hinge see imeline armastuslugu.
Igavesti jääb aga lahendamata küsimus, kas naine oleks pidanud armastatud mehele järgnema või mitte. Seekord jälgisin ma seda mõtet erilise süvenemisega. Naine toob küll põhjuseks, et tema pere vajab teda ja et nad poleks tema lahkumist üle elanud (külaklatš ja kivistunud moraalinormid), kuid targa naise vaistuga kardab ta kõige rohkem seda, et armastus ei pea vastu katsumustele, mis ees seisaksid. Mees kutsub küll teda kaasa, aga kuhu - see pole teada.
Seekord ma vaatasin, kui lähedal ta ikkagi oli äraminekule - juba oli käsi avamas autoust, aga siis hakkas eesolev auto sõitma ja ... me ei saa iial teada, mis oleks siis juhtunud, kui ta oleks läinud.
Siis oleks see olnud hoopis teine lugu... ja teine film.

See oli tüüpiline NAISE probleem - valikuid tehes valid oma saatuse. Aga see kaunis episood ta tühjavõitu elus aitas elu lõpuni armastust südames säilitada. Seda polegi nii vähe, et olla õnnelik. Mu meelest.

Kui film on väga tuttav, siis hakkavad kaasa rääkima detailid - märkad seda, mida enne pole tähele pannud. See, et tegemist on raamjutustusega, tuleb mulle iga kord üllatusena. See poja ja tütre liin, nende veidi kiiva kiskuv elu mind üldse seekord ei huvitanud.

Hea, et vaatasin filmi. Näe, sain kohe ühe postituse teha!

Suhted ja rusikad

Igal hommikul vajutan pärast äratuskella raadio mängima. See on umbes pool 7. Siis kuulan enne voodist väljakobimist ära uudised ja hommikupalvuse;), et tõeliselt ärgata.
Ma ei tea, kas see palvus ongi mõeldud minusugustele, kes igal hommikul mõttes hädaldavad: jälle algab kõik, algab uuesti.
Kui protseduurid läbitud ja kohv joodud, siis on juba enam-vähem.

Täna hommikul kõneles pastor Janno Peensalu Pärnust. Guugeldasin teda natuke (milline loll komme!), sain teada, et on noor (36), ettevõtja, tervendaja, arendusjuht, Eesti Kristlike Meeste Teenistuse algataja ja eestvedaja, tegelnud kinnipidamisasutustega, kandideerinud Riigikokku.
Aga mitte sellest.... jumal hoidku...ei tahtnud...
Ta rääkis suhetest. Hästi rääkis, mehise häälega (hääl on ikka väga oluline!), mõjus kohe meeleolu parandavalt ja motiveerivalt. Et metall lihvib metalli ja inimene inimest. Et üksi ei saa siin ilmas keegi oldud. Et ainult suheldes teistega saame oma eluülesannet täita. Et suhtevõrgustik on niii tähtis... Ja veel teisi mõtteid.
Unine ja poolmagamata, ei jäänud kõik meelde.

Õhtul vaatasin ETV pealt Hispaania filmi "Võta mu silmad". Läks hinge. Mees armastab naist ja naine armastab meest, aga mees on kohutavalt vägivaldne. Ta teab seda, aga ei saa midagi parata. Kuidas ikka ei saa siis?! Psühholoogi juures mängitakse kriitilised situatsioonid läbi, isegi nalja saab, kirjutatakse märkmikusse tähtsamad asjad üles, aga kodus läheb kõik meelest ära. Juuksed tõusevad kuklas turri, silmade ette kerkib udu, kõik ähmastub, rusikas tõuseb... Masendav.
Mul oli sellest Antoniost isegi kahju, selline suurte silmade, tugeva keha ja kurva pilguga mees. Hoidsin talle pöialt, et äkki seekord läheb teisiti. Ei läinud midagi. Ja see, mis ta tegi, oli ikka jõle.

Mind on Jumal hoidnud, et oma eluteel pole otseselt kokku puutunud vägivaldsete inimestega (meestega). Selle filmi põhjal tekkis küll mulje, et toorus ja jõhkrus koos äkkvihaga on parandamatu isiksusehäire. Sellega ongi võib-olla põhjendatud, et jõhkardeid päästab ainult haud ja ilmast nad ei kao. Kas see on aga geneetilise põhjaga, ei tea.

Naerab

Otsisin täna Internetist Tammsaare kohta materjali. Pilte on muidugi vähe. Enamasti portreefotod. Aga ühe peal naerab kirjanik nii südamest.
Pildi allkiri on: A. H.Tammsaare 1935. aastal kirjandusauhindade kättesaamisel. (T sai peaauhinna romaani "Ma armastasin sakslast" eest.)

Üldiselt oli suur kirjanik väga tagasihoidlik ja hoidus igasugustest austusavaldustest eemale. Isegi oma mälestussamba avamisele ei läinud (1936). Samuti jättis minemata oma 60. sünnipäevale pühendatud aktusele Estonias. Kas teate tänapäeval mõnda nii tagasihoidlikku avaliku elu tegelast? Mina ei tea.

Kui tänapäeval mõni avalikkuse eest ära kaob, siis on enamvähem kindel, et kukkus tsüklisse.

Pilt on võetud filmilindilt, kus Tammsaaret on jäädvustatud vaid 15 sekundit. See on ainuke taoline jäädvustus, kuigi Tammsaare oli selleks ajaks juba oma parimad teosed kirjutanud ja filmikunst ka lapseeast väljas.