Põhimõtteliselt elan ma ju maal, kuigi nime järgi linnas. Enne valdade ühinemist oli nii, et meiepoolse tänava majad kuulusid linna alla ja vastasolevad valla alla. See vahe ilmnes siis, kui olid valimised. Erinevates kohtades olid jaoskonnad.
Nüüd oleme siis suure valla sisene linn ja mine tea, kas tohibki depressiivseks väikelinnaks nimetada.
Tegelikult tahtsin kirjutada hoopis oma kassist nimega Pätu.
Igal majaühistu koosolekul tõstatub teema, et mida teha kassidega. Seepärast ma enamasti neil koosolekuil ei käigi. Nüüd oli aga kuri käsk kõigil kohal olla, sest anti kätte väliskoridoride võtmed ja räägiti uuest korrast (uksed hakkavad käima ööseks lukus - normaalne ju).
Jälle tõstatus kasside probleem. Muidugi räägiti ilma nimesid nimetamata, et kassid käivad võõrastel rõdudel ja liivakastis asjal ja on tülinaks. Et linnas ei tohi üldse kassid väljas käia jne...
Meie majas on päris mitmel kass, enamasti toakassid ja kastreeritud ja ilusasti kasvatatud. Vahel põgeneb mõni õue ja siis aitavad kõik otsida. Kassiomanikud on solidaarsed üksteisega.
Ainult ühel vanainimesel on vist mitu kassi, üks on selline punakas ja kole õel. Meie Pätu kardab seda ja põgeneb alumise korruse rõdule. Vahel käib mõnel teisel rõdul ka magamas. Nii et kriitikat peab taluma. Halva ilmaga õue ei kipugi.
Liivakasti kohta ütlen ma seda, et see on ainult mälestus kunagisest liivakastist. Praegused noored vanemad ei pea lapse liivakasti oluliseks. Olen mõnes linnas näinud, et liivakastile tõmmatakse paks kate või kaas ööseks peale, sest looma järele ei jaksa ju keegi valvata.
Ei jõua täna oma jutuga kuhugi...
Kokkuvõtteks siis nii palju, et pärast ametliku osa lõppu küsisin oma trepikoja naabritelt (kaks üksikut pensionäri), et mis on ütelda, ütelgu otse, ma ei kannata seda ümbernurga juttu.
No siis öeldi, üks lausa tõstis häält. Ei hakka kordama, mida öeldi. Läksin tuppa ja panin mõne pisara maha. Mõtlesin öö otsa ja välja mõtlesin.
Järgmisel päeval ostsin kaks kommikarpi ja käisin kummagi naabri juures vabandust palumas oma kassi pärast.
Jälle kipub jutt pikaks minema...
Lühidalt - toimus täielik leppimine, mis päädis kallistamise ja käeandmisega. Nüüd ma vist tohin jälle oma kastreeritud, põhimõtteliselt toakassi vahel ilusa ilmaga õue ka lasta...
Pildil- selline kahenäoline kass meil ongi (Elo foto)
tere, olen Emmeliina ja kommenteerisin nädal tagasi Sinu lapsepõlvemaa otsimist. kuna olin nädala aega ära, siis nüüd tuli see uuesti meelde. ja mis ma leidsin!! keegi on seotud Aluvere vana kooliga. kui oled praeguse maja seisust huvitatud, siis kirjuta mulle emmeliina 55@hot.ee. mul on väga palju rääkida ja pilte on ka. käisin just mõned päevad tagasi. kui Emmeliina blogisse, siis need pealehe galerii pildid on ka sealt.
ReplyDeleteOlen huvitatud, leidsin ka fotod üles. Võtan hiljem kindlasti kontakti.
ReplyDeleteMuide, rohkem on sellest blogis vanadlood.blogspot.com
ReplyDeleteSeal selgub ka seos Aluverega.
Hea läbisaamine on nii tihti ainult paari sõna ja (mitte alati hädavajaliku- aga kahjuks ka ei tule) kommikarbi kaugusel. Mul oleks küll kohe kergem olla, kui sedaviisi sogased veed klaarimaks saavad.
ReplyDeleteMuide- Pätu on nägus ekskõuts. Pean seda tunnistama, olgugi, et olen ise rohkem koeralemb....
MIna pidin oma toakassile kaelarihma kaela panema, sest muidu oli jama majas. Nimelt minu kastreeritud toakõutsihakatis ( ta ju alles 8 kuune) arvas, et vahel peab jalga laskma ja siis oli pool küla kella täis, et kelle kass ja mis hulgub. No kätte sain ma ta iga kord, kuid ikkagi. Nüüd käib kaelarihmaga ringi :P
ReplyDelete