Täna oli viimane klassikaline lõpukirjand!?

1. Minu Eesti

2. Sotsiaalmeedia mõjust inimsuhetele

3. Ühiskonna arengu võti on haridus

4. Elu mõte on üksteisele tuge pakkuda (Iiri vanasõna)

5. Igal ajal on oma nägu

6. „Kui palju on asju, mida ma ei vaja.“ (Sokrates)

7. „Ajaloost õpime seda, et inimene ei õpi ajaloost.“ (Georg Wilhelm Friedrich Hegel)

8. Kultuur meis ja meie ümber

9. Kuidas kirjandus on mõjutanud minu tõekspidamisi?

10. „Eesmärk on see, mis annab elule tähenduse.” (Theodore Parker)

Lugesin delfist lugupeetud kirjanike arvamusi kirjanditeemade kohta. Kommentaare ka muidugi. Kirjanikele (Berg, Õnnepalu, Kivirähk) tundusid teemad laialivalguvad, lamedad ja abituriente alahindavad. Igaüks võib proovida, kuidas oleks kirjutada 6 tunni jooksul 600-800 sõna arutlevat arukat teksti.

Uut tüüpi eksam on kollitanud ammuilma. Järgmisel kevadel on ta siis kohal. Märt Hennoste võit.

Viimane koolipäev

Suvi! Puhkus! Päikesepaiste! V-a-b-a-d-u-s! (mitte veel:)

Edit. Lugesin kusagilt blogist, et lilli viivad õpetajatele veel ainult algklasside lapsed, sest neile annavad lillekese pihku ema. Mõned ikka toovad keskastmes ka (vaata pildil), aga seda peab küll täheldama, et tohutuid lillesülemeid, mis "vanasti" õpetajad said, enam pole tõesti.
Mille märk see on?

Aidata või mitte?

Mulle meeldib küll vahel inimestele pisiteeneid teha või nende palveid täita.
Vahel polegi sügaval südames just vaimustuses, aga ära ei tihka öelda.

Ühel päeval sain e-kirja, mille sisu oli umbes selline.
(Refereerin väga vabas vormis.)
Kuna X nägi mu blogist, et ma olen lugenud Susan Jeffersi eneseabi raamatut "Tunne elust mõnu", siis soovib ta, et ma kirjutaksin sellest talle kokkuvõtte. X-l endal pole kuidagi aega ise seda teha, aga vaja on hädasti. X on nõus mulle ka nähtud vaeva eest sümboolse summa tasuma.

Mõtlesin tükk aega, aga ei leidnud endas kuidagi motiivi võhivõõra "palvet" täita.
Kustutasin kirja ära, ei vastanud ega midagi.
Muide, kui suur on "sümboolne" tasu?

Nüüd otsisin selle raamatu ikkagi välja ja valisin siit ühe lause resümeeks.
"Uskuge - te teate alati, mis teie jaoks antud ajahetkel on õige." (Jeffers, 2003)

Tulemas on muuseumiöö

Sain sellise kirja.

15. mail on Heliloojate Kappide Majamuuseumis järjekordne muuseumiöö. Teema on "Öös on lugusid". Selleks ajaks on lõppenud Kondase konkurss. Teatavasti oli Kondase konkursiks vaja välja mõelda lugu ja maalida see. Kavas on Muuseumiöö raames "otsida" maalitud töölt lugu.
Kas Sina oled nõus olema üks loo otsija? Sa näed ühte valitud tööd ja jutustad loo, mida Sina seal näed. Mõtlemisaega saad loomulikult ka. Selliseid lugude jutustajaid on tõenäoliselt 4. Kõik räägivad oma nähtud loo ühe ja sama maali kohta. Loo pikkus ca 3 minutit. Kellaaeg on umbes kaheksa paiku.
Mida arvad?

Mida ma arvan?
Kõigepealt mõtlesin: taevake, ma ei oska mingeid lugusid jutustada. Järgmisena tundsin: mul ei sobi ära öelda. Eks ma siis vaatan, kas tuleb midagi pähe.
Parema meelega lösutaks ikka kodus kotil ja vaataks telkut.

Mai tuli!

Pärast igasuguseid ootamisaegu tuli mai siiski täiesti ootamatult.
Aga mind ärritab see, kui riiklik püha langeb nädalavahetuse peale, ja seega sellest nagu mingit kasu pole.
Häbi küll, aga üleriigilistest talgutest osa ei võtnud. Tööd tegin ikkagi, nö vaegtöid, mis tegemist vajasid, sest tähtajad kukkusid.
Kui mai on kätte jõudnud(Juba jürikuu tujukais ilmades/oli aimata kevade algust./Oli päikses ja õite silmades/väike piisake soojust ja valgust./ Juhan Smuul/), siis olen mina selleks korraks päästetud.
Ma tean, et mai on kiire kuu ja möödub nii, et pole aega õieti lillekesigi nuusutada, aga "Ta hämarad hõõguvad ööd on jaanikuu õhtute vennad"(JSm)
Kaunist ja töökat maid!

(Ilusad tütarlapsenimed on ka Mai, Annemai, Ehamai, Mailiis. Tervisi neile!)

pildil: eelmise aasta mais õitses üksik kaktuseõis

Esimene kohtumine

Ei saa eputamata ja uhkustamata. Loodan, et mõistetakse ja ei peeta taktituks ka tagantjärele.
10päevane ilmaime.
Esialgu veel abitu ja sõltuv, aga kui ükskord menetlema* hakkab, siis me vaatame, mis koos ette võtame.


* sõna, mida kuulsin väga vahvas kontekstis, otsustasin ära kasutada.

Täna ma ei kirjuta...

...aga tundub, et sel aastal on kirjutatavamad teemad kui mullu.
Tegelikult sõltub kõik muidugi kirjutajast endast - kuidas ta oskab oma mõtteid formuleerida, kas tal on üldse mõtteid, kui suur on ta lugemus, kui suur on tema vaimne kapatsiteet ja lõpuks ka see, kas tal on täna hea päev.
Järgmisel aastal jälle mina.
Teemad siin.

Jõudu pabistajatele. Tulemused selguvad alles jaanipäevaks!

Suur tänu, Elion!

Vahetasin aasta algul Elioni hirmkalli kodupaketi poole odavama vastu ja loobusin sellega tervest posust kanalitest ja interneti superkiirusest.
Täna helistas tütar, et Elion andis neile 11 kanalit....täitsa tasuta.
Vaatasin järele - mulle kaaa!!!!
Nüüd on mul jälle üle 30 kanali.
Tänan, Elion!

(Ei tea, mida küll vastu tahetakse.)

Jälle kodus

Külas on hea, aga kodus veel parem!

Juba on arvuti lahti, telekas näitab. Kass otsib paid.

Kui ma Viljandisse jõudsin, selgus, et eelmine buss oli ära sõitnud 10 minuti eest ja järgmine läheb alles 3 tunni pärast. Liiga pikk aeg niisama oodata. Kaalusin variante. Võinuks venna juurde minna, aga linna teise otsa - kesse viitsib!

Siis nägin tuttavat. Küsida ju ikka võib, millega ja millal tema sõidab tagasi kodulinna.
Autoga! No mõnest kohast veel läbi käia, aga muidu saab küll. Vedas roppu moodi.

Nüüd juba kellad edasi keeratud, lehed läbi lipsitud. Bussi väljumiseni Viljandist oleks praeguse seisuga jäänud veel üle tunni.

Kodus on hea, väga hea. Ei taha mina kusagile väljamaale elama minna.
Vaheaeg otsas. Nüüd hakkan meenutama, kus ma tööl käin.
Kõike head ikka ei saa!

Paastun

Lugesin läbi Postimehe Arteris ilmunud artikli paastu kohta ja otsustasin teha ühe ööpäevase paastu. Paastupäeva hommikul sõin/jõin nagu tavaliselt - kohv meega ja 2 viilu röstsaia.

Ostsin poest sidruni ja keetsin kannutäie vett, mida päev otsa jõin.
Paastumise 10. tunnil hakkas pea valutama ja ma pidin juba murduma. Ei anna alla!
Võtsin lusikatäie mett ja läksin voodisse. Und kohe ei tulnud ja see, mida öösel nägin, ei kannata ümberjutustamist.

Paast lõpeb täna õhtul, sest siis saab 36 tundi täis. Kõige raskem oli hommikul loobuda mustast kohvist.

Loen lehest, et mõttekas on vältida paastu ajal liigset närvipinget ja ülirasket kehalist tööd. Samas tulevad kasuks sellised tegevused, mis panevad higi voolama.
Ma ei tea, millised need tegevused on, järelikult jääb higivoolamine seekord ära.

Olen oma elus enne ka selliseid üksikuid paastupäevi teinud, aga üldiselt ei meeldi mulle ennast kiusata.
Kas sul, armas lugeja, on kogemusi paastumise vallas?

Lisatud kell 20
Lõpetasin paastumise pärastlõunal kell 6. Oleksin tahtnud kõhu täis süüa, aga "kirjandusest" lugesin, et tuleb tasapisi üle minna tavapärasele toitumisele. Ei tohi loomseid valke ja rasvu! Teisel päeval juba natuke võib (kodujuust, jogurt jms)
ALLES kolmandal päeval võib süüa nagu tavaliselt. (mis on tavaliselt?)
Pärast pikka kaalumist otsisin välja kaerahelbed ja keetsin veega purtu, soola panin naa-tuke. Homme lähen tööle ja söön koolitoitu. Esmaspäeviti on tavaliselt mõni supp (kapsas või hernes).
Edaspidi hakkan paastuma reede õhtul ja lõpetan pühapäeva hommikul.
Pean tõdema: praegu ma küll veel ei tunne, et oleksin justkui uus. Pea natuke valutab.

pilt siit

Potsatas

Eile oli selle aasta esimene sula.
Aknast vaatan, et lumehanged on tugevasti alanenud. Ju see lumi ikka nii kohev kui mannavaht oli.
Õhtul arvasin, et elan seismiliselt aktiivses piirkonnas. Maja võnkus ja aknaklaasid klirisesid. Oleks tahtnud kohe näha, mis toimub, aga ei julgenud õue minna. Et äkki kukub pähe!
Niiskusest raske lumi libises katuselt alla pots ja pots. Ei, see oli ikka pauhh! ja pauhh!
Vana paks kasski tõstis imestunult pead ja kikitas kõrvu.
Kui ma poleks teadnud, et see on lumi, oleks mõelnud, et need on keskmise tugevusega maa-alused tõuked.
Nüüd näen aknast, et kõnniteed pole enam ollagi.

Tuli kohe meelde Juhan Liivi luuletus.

Paju otsast potsatas
lobjakoda,
lepa otsast lotsatas
sula lunda.

Hüüti õhus üleval:
kuulen, kuulen!
Mina tulen, kevade,
tulen, tulen!
(1900)

Päevakajalist (laupäeval, 20. veebruaril)

Eile õhtul ootasin Kristina suusavahetusega sõitu voodis teki all (pagana hilja peale jäi). Viimane, mis kuulsin, oli Lembitu Kuuse ahastavad sõnad: "Kristina tuli rajalt ära, katkestas. Oi, kui kahju! Missugune pettumus!"
Rohkem ma midagi ei tea. Unenägudes jampsisin luupainajatega. Aeg-ajalt virgusin poolunne, miski häiris. Kass, pooletonnine, magas jalgade peal, vahetas pahaselt poosi, aga ikka poolenisti minu peal.
Lemmikkoduloom! Elus hing ikkagi!
- "Emast me ei võta! Kes need isased ukse tagant ära ajab!"
- "Oi, kui kahju! Oi, kui kahju!" ütles jälle keegi.
Siis tulin ärkvele, püüdsin kellaaega tabada. Telekas üürgas. Väsimatu Anu Säärits, jää palun vait!
Vajutasin pulti. Ei, mitte kanalit ei tahtnud vahetada.
Lõpuks vaikus.
Uuesti ärkasin peavaluga.

Midagi tahaks... hingele ja ihule, vaimule ja kehale.
Kuradima kahju on, et sel aastal spasse ei saanud.
Kevad on ikka veel nii kaugel. Talv ei mõtlegi taganeda.

Väsinud külmast ilmast

Täna siis tuli see lõpuks ära ... külmapüha.
Termomeeter, mis akna välisservale pikali pandud, eriti täpselt ei näidanud, kas oli - 26 või vähem/rohkem. Mina usun ikka elavat sõna. Kui Terevisioonis saatejuhid ütlevad, et koos tuulekomponendiga on tõesti väga külm, siis nii ka on.
Paaristunnid 11. klassis möödusid toredasti. Lugesime draamakatkendeid (kõik andsid parima), kuulasime juutjuubist muusikat juurde. Pärast mängisime aliast (mina loobusin). 6 õpilast oli kohal, 22 puudusid. Kohalolijad said 5.
Pärast koolilõunat soovitati lastel koju minna.
Õpsid tegid vaegtöid.

Kodus aga...ohhh! Köögis 10 kraadi, toas 15. Radikad on kuumad. Elektriga juurdekütmine suurt tolku ei anna. Ainult arved tõusevad. Üll on 2 paari pikki pükse, 2 paksu kampsunit, jalas 2 villased sokid. Köögis toimetamiseks panen kätte kindad ja pähe mütsi. Ninasoojendajat ei leia üles!

Veebruar on talve külmim kuu, toob tuisku ja tormi. On, mida oodata!!
Jätame selle talve meelde! Algul tuli masu, siis täpe ja pupu, nüüd on paka.
Kui ellu jääme, elame veel kaua.

Vanad vene filmid

Pärast paketivahetust on mul nüüd erakordselt palju venekeelseid kanaleid. Mis siis ikka, vene keel veel eelmisest formatsioonist meeles.
Olengi nüüd vaadanud vanu vene filme, mis on une-eelse repertuaarina parem valik, kui näiteks see õudukas - musta huumoriga vürtsitatud thriller(???) "Tallinn pimeduses"(1993).

Ühel hilisööl vaatasin väga südamlikku "Ükskord 20 aastat hiljem"(1980) ja eile "Karneval"(1981). Viimases mängis peaosa Irina Muravjova (tuntud ka "Moskva pisaraid ei usu" ühe osatäitjana).
Mõlema kohta oli märgitud komöödia. Minu arvates eriti nalja nabani nagu "Briljantkäes"(1968) ei olnud, aga midagi väga traagilist ka mitte.

Vene humaansed filmid mõjuvad ka praegu hästi. Inimesed on nii südamlikud ja head. Elu annab küll natuke vitsu, aga sellest on kasu. Suures linnas õnne ei leia, seal on kõik nii karm. Armastus on olemas, ainult üles tuleb leida. Happy end.
Paratamatult tekib nostalgia. Mis teha - iseenda elu ja saatust nii kergesti ei unusta!!!

Lühidalt

See on tegelikult hämmastav, kui kiiresti UUS aasta SELLEKS aastaks sai. Ehk harjumine uue aastanumbriga võttis aega üks päev.
2,5-nädalane talvepuhkus on haihtunud olematusse. Kuigi igal õhtul lubasin endale, et järgmisel hommikul kohe hakkan tegema seda ja seda, mida olin otsustanud teha juba eelmisel aastal, ei teinud midagi. Päevad saavad otsa, puhkus samuti.
Lohutav oli kuulda Terevisoonist, et lubadusi (uusaasta omi) ei tasu üldse anda, need on mõttetud ja tekitavad asjatuid süümekaid.
Kui tuleb mõni hea mõte või idee pähe, kohe teostada. Selle ajel vahetasin oma kodupaketi ERAKLIENDI LAHENDUSE vastu.
Elektrik käis, tuleb ühe korra veel ja lõpetab oma töö. Seejärel saab ehk valmis ka mu remont.

Lühidalt - esmaspäevast algab rutiin, mis polegi nii paha, kuivõrd ta tagab mõtete ja tegude kanaliseerimise tavapärasesse rütmi.
Kaovad sundmõtted ja hingepiinad, mis vähemalt minu puhul on seotud eelkõige jõudeolekuga.
Inimene on loll - kui tal juhtumisi tõsiseid probleeme pole, siis mõtleb ta need välja.
AEG liigub vääramatu jõuga. Ehk peenemalt väljendudes force majeure.

Paketivahetus

Kui enam oma palgaga välja ei tule, siis on viimane aeg üle vaadata kulutused. Millestki tuleb loobuda. Kusagilt tuleb kärpida.
Lõviosa maksudest võtavad eluasemekulud. Küttehind on kõrge, seda mina mõjutada ei saa. Vett ja elektrit vajan ka, prügi toodan samuti.
Toit? No pole ööbikukeeli kunagi tahtnudki. Olen kontrollinud viimasel ajal toidukorvi, et sinna ei satuks midagi ülearust või midagi topelt. Ei osta näiteks kaht jogurtitopsi korraga või mitut erinevat juustu. Külmkapp on pigem tühi kui täis. Tagavarasid olen nüüd soetanud minimaalselt.

Nii analüüsides ei saagi aru, kus need kokkuhoiukohad on. Eile aga käisin külas, kus pragmaatilise elukäsitlusega inimesed tegid mulle selgeks ühe konkreetse koha.
Mul on juba aastaid Elioni kodupakett, mis röövib mult ligi 500 krooni kuus.
On odavamaid pakette, ütlesid nad. Kohe täna võtsin asja käsile, helistasin ja ...palun väga, leidsin paketi, mis on üle 200 krooni kuus odavam.
Loobusin nendest kümnetest kanalitest, mida ma kunagi ei vaata. Loobusin interneti megakiirusest, mida mul oma elus vaja pole.
Nüüd kaalun võimalust lõpetada Postimehe püsitellimus. Loen lehte aina vähem ja vähem, samas olen hädas vanapaberiga (ajalehed, reklaamid). Uudiseid kuuleb ka muudest kanalitest.