Mis see on?

Mis see on, mis ikka ajab pinde?

Oled tüdruk - olla tark ei tasu.
Oma katkikäristatud hinge
ära näita. Ega aluspesu.
Kui ka võitled, võitle omal rindel.

Usu kulda. Kulla kurss on kindel.
Kirsikoort ja apelsinisisu.
Õpi laulust eristama linde:
õpi keeli.
Neist on ikka kasu.

Doris Kareva

No ma pole enam mingi tüdruk, aga ehk keegi veel on.

2 aastat hiljem...

Ma olen mõelnud, et peaks oma lastelastest ikka midagi kirjutama. Kui mina ei kirjuta, kes siis seda teeks?
Aga täna pole õige päev.
Pealegi ei mäleta ma enam isegi seda, kuidas pilte lisada.

Suured koerasõbrad.
 Jossu  Mariliisi ja Annaliisaga. Süles Karini valged lambakoerakutsikad, umbes paarikuused momendil. Inka ja Carlose asemel!
 mai 2017

Meie inimesed

Kohtumine kodulinnas - esimesed

Kolmas põlv

Nõod

Koht, kus möödus ilus osa meie lapsepõlvest

Kõik, kes kohal!

Koduküla rannas

Rannakabiinis riideid vahetamas

Vees läheb kõht tühjaks

Bassein ajab ka vahel asja ära

Aasta möödas

Jaanid 2014 Ridakülas

Simona ja Ilona külas

Tütar ajab ikka peale, et ma kirjutaksin aasta kokkuvõtte, ehkki kirjutamine on muutunud juba minu jaoks pingutuseks. Aga eks ma püüa.

Võtan  tinglikult aasta alguseks suve alguse.
Eelmise aasta suvel lõpetasin oma viimase klassiga koolisuhte ja seega ka tööelu päriselt. Ilma igasuguse kahjutundeta. Nostalgia on mul siiani selles küsimuses võõras tunne.
(Selle aasta suve alguse  võtsin vastu samuti S-Jaanis, olin seal Kappide muusikapäevadel. Lõpuaktusele ei läinud, kuigi kutsuti.)
Eelmine suvi jätkus nii, et hakkasin palavikuliselt mõtlema kolimisele - pakkisin asju, närveerisin  jms.
Juulikuu keskpaiku käisin 3päevasel reisil Soomes. Ilmad olid väga ilusad. Kõik oli hästi.
Ja siis juhtus see, mis lõi segi kogu mu suve ja mõjutas väga oluliselt mu järgnevat elu. Emotsionaalses mõttes.
Mul lõhkes pimesool ja oli suur vedamine, et sattusin üldse haiglasse operatsioonile. Viimasel minutil. Operatsiooniarst oli rõõmus, et päästis mu elu ja tegi opi käigus ainult 4 auku mu alakõhtu. Mõne päeva pärast selgus, et midagi on valesti. Ei hakka pikalt heietama, lühidalt oli nii, et kogemata oli kinni nõelutud osa mu sooltest. Järgmine operatsioon oli vältimatu, ja sellega oli kiire.
Et ikka kogu pakett oleks, sain veel kolmanda portsu häda juurde - ohtlikud bakterid peensooles.
Kui ma 4 nädalat hiljem haiglast koju sain,  olin 10 kilo kergem ja hingepõhjani vapustatud sellest, mis minuga juhtus või juhtumata jäi.

See kaunis suvi oli juba jõudnud augustikuusse ja minu kolimise päev oli  käes. Mis vahepeal sellel rindel oli toimunud, oli lausa ime. Minu 4toaline korter oli tühjaks tehtud, nurgas vaid raamatukuhilad ja kolimist ootavad viimased  kastid. Minu lähedased, sõbrad, vallatöötajad jt olid teinud, mis vaja. Kui ma poleks haiglasse kukkunud, oleks kolimismured nii või teisiti mind murdnud, arvan ma, aga mitte nii hullusti ehk.

Kohanemine Pärnu ja uue eluga läks omasoodu. Olen sellest juba kirjutanud sessamas blogis eespool.
Pole mõtet üle korrutada.
Laste elus osalemine on olnud tore, see on andnud mu praegusele elule põhisisu ja mõtte. Kui muus osas on vahel meel nukker, siis see korvab.
Mari oli sügisel väike ( 1a 6... kuud), ei osanud veel sugugi rääkida. Mina "vestlesin" temaga, sõnagi vastu saamata. Tegime pikki ringe ümbruskonnas, mängisime lastetoas kohvijoomist, lugesime mitmed raamatud ribadeks, kuulasime plaadid otsa.  Mari oli kaua aega emmekas,  nuttis, kui ema läks ära. Me ootasime mõlemad, millal  ema töölt  tuleb. Eriti pikk oli aeg pärast lõunauinakut.
Ma võin nüüd tagantjärele öelda, et sügisel võttis lapsehoidmine kogu mu füüsilise ja emotsionaalse jõu ära, nii et muuks eriti enam võhma ei jäänudki.
Mari areng on olnud huvitav. Erinev Annaliisast. Tema oskused on tulnud veidi hiljem kui õel, aga seda vahvam on olnud neid jälgida. Potilkäimine tuli üleöö enne 2. eluaastat. Praegu ei juhtu ka mänguhoos ja une pealt mingit  apsu. Ühel päeval tuli ta mulle ütlema, et pissis õues.
(vabandust, et kirjutan selliseid intiimsusi)
Samasugune kiire areng oli ka kõnega. Momendil on Mari 2 aastat ja peaaegu 5 kuud, ja ta räägib oma jutud kõik ära. Kõiki häälikuid muidugi veel pole, aga pudikeelest on asi kaugel. Palju on ta üle võtnud vanema õe kõnemaneerist  ja see on nii vahva.
Kahe õe omavahelised suhted on vist niisugused, nagu nad tavaliselt on. Kaua lahus ei taha olla, kallistavad ja kisuvad, kusjuures Mari teeb tihtipeale Annaliisale liiga. Ühte tuppa magama minek on mõlemale positiivselt mõjunud.

Uuel sügisel algab ka uus rutiin. Mari pannakse lasteaeda osalise koormusega. Esialgu tuleb arvestada sellega, et kohanemine võtab aega ja tagasilöögid on paratamatud, nii et mul tööd jätkub.
Jutujätkuks peab mainima, et Annaliisa oli ka esimesel aastal palju haige, nüüd aga mitte, kui tuulerõuged välja arvata. ja mõni väike nohu.

Väike Mariliis askeldab "pätsul" liiva ja muuga. Sügis 2013

Õed koos Inkaga kevadel 2014 oma aias

Vasakul Annaliisa kuldsel sügisel 2013  ja  paremal  Mariliis  kevadel 2014 
                                                                     

Annaliisa 4 ja muid arenguid

Olen Pärnus elanud juba üle 8 kuu ja siinse eluga kohanenud. Oma kodus tunnen, et mina olen ikka mina, ükskõik, kus ma siis elan. Suure-Jaanis olen käinud keskmiselt korra kuus. Tore on sinna minna, kuni on, kelle juurde minna. Iga teine on tuttav ja teretab-kallistab. Oma endisest majast (korterist) mööda sõites kiikan, kael pikk, et tabada oma endise kodu aknaid. Inimene on emotsionaalne olend ja mälestused on suur osa elatud elust.

Aga elu Pärnus läheb  omasoodu. Lapsehoidmine on käpas ja põhinipid omandatud. Siiski olen oma leebe loomuse ohver ja annan tihtipeale järele seal, kus laste ema ütleb, et tema seda mingil juhul ei teeks. Näiteid ei hakka praegu tooma. Vanaemad peavadki natuke pehmod olema. Ükski inimene, sh laps ei tahaks pidevalt nööri mööda käia. Õnneks pole laste kasvatamise teemal vanematega konflikte tekkinud.

Annaliisa sai juba 4 (aprillis). Püüan teda natuke portreteerida, et oleks hiljem, millele oma mälestustes tugineda. Ega ma teagi, kui hästi ma teda tunnen ja mõistan. Ei saa iial väita, et loeme last kui raamatut. Näiteks eile üllatas Annaliisa mind sellega, et hakkas nutma multikat vaadates, kus "kuri jahimees" haavas kotkast, kes jäi seeläbi ilma  ühest  tiivast. Lõppes muidugi hästi, kotkas sai haiglas uue tiiva ja lendas jälle.
 Annaliisa suurt empaatiatunnet olen täheldanud ennegi. See on hea, sest tänapäeva inimeste juures on just empaatiat (ja tolerantsi) vajaka. Samas on ta nii kade. See viimane ehk läheb ajapikku üle. Oma nooremast õest on ta paindlikum, teda on siiski võimalik veenda millestki loobuma või midagi jagama. Ka ei ole tal olnud kommet ennast pikali visata, kui midagi ei saa.
Oma loomult on ta temperamentne ja emotsionaalne. Ja väga loov. Tal on mingi oma paralleelmaailm, kus on kummaliste nimedaga olendid, kellega ta suhtleb.
Üllatusin, kui avastasin, et Annaliisa tunneb  peaaegu kõiki tähti ja eristab neid kõrva abil ehk saab aru, millise tähega algab üks või teine sõna. See on lugemise ja kirjutamise eeletapp. Olen seda meelt, et forssseerida pole mõtet.
 Mõlemad lapsed tahavad, et ette loetaks, aga vahe on muidugi lektüüris. Loen ette suure naudinguga, olen leidnud endas ka näitlejameisterlikkuse algeid!!! Küsin Annaliisa käest ikka sisu kontrollivaid käsimusi ka - vana õpetaja minus pole uinunud.

Annaliisa on minu arvates väga arenenud ja terane laps. Tema sõnavara ja loogika üllatab mind vahel.
Lasteaias olevat ta hiilanud teadmistega selle kohta, kes on Eesti president ja rahvuslind. 
Samas ei jäta ta tegemata eale kohaseid lollusi. Kinkisin talle sünnipäevaks käärid (lastele mõeldud ja turvalised), sest huvi lõikumise vastu oli tohutu. Ei läinudki kaua mööda, kui Barbil oli soengut moderniseeritud ja iseendal ka kuklapoolelt salk maha lõigatud. Samas oli  ema käärid "ära pannud" kättesaamatusse kohta. No iseenda juukseid on nüsinud vist iga teine laps!

Annaliisal on väga tundlik värvi- ja stiilimeel. Ja suur huvi meikimise ja värvimise vastu. See avaldus tal juba õige noorena.

Lapsed on tihti ka minu juures, kui ema käib trennis. Meil on siin omad mängud ja reeglid. Püüan külge harjutada kommet, et enda tagant tuleb mänguasjad kokku korjata. Eriti siis, kui üks mäng on lõpetatud ja teine järjekorras. Suhteliselt tulemusteta, aga ma pole lootust kaotanud. Eriline huvi on tekkinud minu sahtlite vastu, aga ma pole tahtnud neid ka blokeerida. Huvi peab laskma rahuldada, aga kõik pole muidugi lubatud. Ka olen ma lapsi rikkunud sellega, et mul on kodus kommi. Siiski mitte vabalt saadaval, vaid ikka limiteeritult. Saabudes üks ja lahkudes teine. Oh, see tänapäevane kasvatus on mõnes mõttes nii karm.

Mõni mõte ka Marist, nooremast lapsest. Tema areng on tohutu. Paari kuu jooksul on tulnud kõne, kuigi jah, kohati pole tast  võimalik aru saada. Annaliisa siis tõlgib, mingil kummalisel kombel mõistab tema kõike, mida Mari öelda tahab. Kroonika mõttes märgin siin ka ära, et Mari pandi nüüd magama lastetuppa. Loobumine võrevoodist ja vanemate lähedusest  toimus valutult. Muidugi magama panek on nüüd pikem ja vaevalisem, kuid  see võib olla ainult üleminekuajast tingitud.

Kaks õde väikese vanusevahega on üks lõpmata vahva nähtus.

Annaliisa juuksuris (jaanuar 2014)

Annaliisa sünnipäeva hommikul ( 15. aprillil 2014)
Samal päeval käisime lastega teatris " Naksitralle" vaatamas.

Mariliis sai 2!

Imestan, et pole nii kaua midagi kirjutanud. Sellel võib olla mitu põhjust. Üks on see, et  praegune elu ei inspireeri eriti. Mitte et see igav või tühi oleks, vaid ta on nii ühetaoline. Nädal kui mõtteline tervik kattub enamasti eelneva või järgnevaga.
Siiski, siiski - meie väike Mari sai 1. veebruaril 2aastaseks.
Katsun siin nüüd portreteerida väikest tegelast praeguse seisuga. On ju üldiselt teada, et väikelaps areneb tormiliselt.
Mari on  Annaliisa (3 aastat 10 kuud) noorem õde, kes oma positsiooni perekonnas kasutab osavalt ära. Nimelt on ta mõistnud, et nooremal on peaaegu alati õigus, ja ta solvub hingepõhjani, kui alati nii see pole. Igal juhul hammustamine ja näpistamine nii, et jäljed järel,  pole lubatud. Juustest rabamine on justkui viimasel ajal vähenenud.
Jonnimise klassika on ka käpas: kui ei saa, mida tahab, siis viskab käntsti selili.
No mis ma nüüd siis ainult halvast...
Mari sööb hästi, on heas isus ja konditsioonis. Vähe on asju, mille ta ära põlgab. Söömine on tema jaoks nii tähtis, et ta oli ainuke lastest, kes sünnipäevalauas istus ja korralikult sõi.
2aastane Mari ei räägi veel palju, aga kommunikatsioon täiesti toimib. Lühilausetest on kasutusel ei tee, ei saa, ei taha.
Aktiivses sõnavaras on paarkümmend sõna. Mõned on nii armsalt naljakad, nagu näiteks non, mis tähendab mul on. Kasutatakse siis, kui pakud näiteks juurde putru või piima. Viimane on Mari keeles mim,  pell või peel tähendab veel. Mõned ebatsensuursed sõnad on ka, kuigi need tähendavad antud kontekstis  midagi muud. Kui Maril olid tuulerõuged, siis vaatas ta oma roheliseks täpitatud keha ja näitas punni peale munn. Minu puhul vaatab ta ikka, et mul tussid jalas oleks.
Rääkides lemmikharrastustest, siis käib meil lõputu kohvijoomine (nagu Madis Kõivu näidendis). Ma ei tohi mitte üks teps viilida, pean kõik mängud kaasa tegema. Õige kah, kuidas sa üksi ikka kohvitad.
Teine lõputu tegevus on CD kuulamine. Lastelaulud, eriline lemmik on "Rongisõit", eriti dramaatiline  koht oi, oi, oi, ai, ai, ai, mis siis sellest rongist sai. Oleme püüdnud seda sõltuvust natuke ohjata, aga ei ole kerge. Ise ta vahetab plaate, valik 4 hulgast.
Potil käimine. Triin otsustas erinevalt vanemast tütrest potiga mitte ahistada, oodata ära, millal ise vajadus tekib. Ja see juhtus üleöö umbes paar nädalat enne sünnipäeva. Nüüd käib see asi nagu kellavärk.
Nii me kasvame ja areneme. Minu lapsehoidja oskused koos Mariga.

 Magus lõunauni.

 Õed koos emaga.

 Värskelt kahene.

Jõulud 2013

Ei ma mandu

Mu tütar luges vist siit blogist välja varjatud etteheiteid. Miks ta muidu hakkas nii hoolega jälgima, kuidas ma oma vaba aega sisustan. Lühikese aja jooksul olen teinud järgmised sammud elu sisukuse tõstmise osas.
1. Võtsin raamatukogust lugemist.
2. Läksin eakate ! võimlemisrühma ( tegelikult alles otsin sobivat rühma)
3. Käisime Triinuga "Kertut" vaatamas. ( väga rahul)
4. Otsustasin sõita nädalavahetustel kuhugi või kutsuda endale külalisi ( üle ühe nv). Eile tulin Tallinnast.
5. Teatripiletid on kinni pandud.

Lapsehoidmine nagunii, mis käib suhteliselt rutiini järgi. Olen sellest juba kirjutanud.
Peaks  kroonika huvides kirja panema, mis veel toimub.
Mariliis on 1 aasta 9 kuune (saab mõne päeva pärast). Kõne tuleb tasapisi. Mitte et ta vait oleks, aga lauseid veel pole. On üksikud sõnad, mida võib vist süstematiseerida kuidagi nii, et ühesilblised ja loomariigiga seotud. Iga päev tuleb ikka midagi juurde. Keha keel on tal ka välja kujunenud, näiteks ühtleb ta "ei"  mitteverbaalselt (ei oska seda kirja panna) ja jaatuse asemel noogutab.
Jalutamas käime ikka ühte marsruuti pidi. Vana- Sauga jõe äärde parte vaatama ja siis väikese ringiga tagasi. Möödume ühest lasteaiast, kus on lapsed parajasti õues. Mari tahab seal ikka seisatada ja vaadata, mida teised lapsed teevad. Aga ma olen aru saanud, et see polegi väga hea, sest siis tulevad aialapsed ka oma tegevuste juurest ära meiega rääkima.
Ükskord ma kuulsin, kuidas kasvataja hüüdis lastele:"Tulge ära sealt, te ju teate, et võõraste inimestega ei tohi rääkida!"
Ma  saan aru, et kommionud jne, aga üks vanaema väikese lapsega. Kas siis nii saab last õpetada, et aiast väljas on kõik võõrad, seega ohtlikud.  Kord on kord, nüüd ma püüan sealt kiiresti mööda purjetada

Täna õhtuks pidi siia torm jõudma. Panin mobiili laadima.
Sügis on olnud ilus ja soe, justkui tellitud.

Kuidas mitte manduda

Varsti saab Pärnus 2 kuud täis. (Loen kuid, kuni aasta saab täis:)
Mingi rutiin on muidugi tekkinud. See pole sugugi halb, sest mind on rutiin alati aidanud iseendaga hakkama saada. Muidugi on väga hea, et pole tundide ettevalmistamist ja vihikute parandamist. Pähh!
Mõeldagi ei taha!
On nii juhtunud, et vähemalt üle nädala olen sõitnud kuhugi. Liiklus on hea, pole nii, et üks buss päevas. Tallinnasse näiteks sõidab iga poole tunni tagant buss.
Kasutamata on täiesti Pärnu tugevad boonused - teater ja spaateenused.
Hirm manduda on ikka täitsa reaalne, sest ...no mõelge ise.
Blogida pole millestki ja ei viitsi ka. Seepärast jätan postituse pooleli...
Kuidas mitte manduda?

Sügis, juba langevad lehed...

Ma olen nüüd siis ära proovinud, mis on lapsehoidmine täiskohaga.
Päev näeb välja nii. Tõusen hommikul kell 7, pool 8 läheb buss. Siin on imelikud bussiliinid, enamasti tuleb ümber istuda. Mina näiteks sõidan nr 14 ja istun ümber nr 10le. Hommikul on palju sõitjaid - lapsed lähevad kooli( kotid seljas) ja vanemad tööle.
Kohale jõuan kella 8ks, kui perekond on juba ärganud, aga mitte veel omadega valmis. Vanem tütar vahib veel viimaseid multikaid ja venitab riidesse panemisega. Neil on kiire, ainult meil Mariga on aega. Lõpuks on nad läinud ja meie Mariga kahekesi.
Hommikupuder söödud, tulevad tegelused, mida dikteerib väike tegelane.
Tunnen, et ma  pole eriti loominguline. Praegu vaatame lapse eestvedamisel ühte loomaraamatut, mis on raske nagu kivi. Isegi kui püüan selle vahepeal ära peita ja väiksemaid-eakohasemaid raamatuid ette sööta, ei lähe see mitte.
Kui ilm  vähegi kannatab, läheme välja jalutama. See on kõigi jaoks kasulik tegevus. Lühidalt, hommikupoolik möödub mängides ja lauldes. Lõunaunega pole ka üldse probleemi. Vaatamata ilmale, magab ta värskes õhus. Kui ühel lõunal proovisin tuppa magama panna, tekkis selline hüsteeria, et oi-oi.
 Lõunauni kestab 2 tundi, mida ma siis võin oma äranägemise järgi sisustada. Kahjuks olen ma natuke ülemuretsev ja käin iga natukese aja pärast kuulatamas, kas laps ikka magab (vihmase ilmaga kuuri all).
Söömistest ma ei räägi- Marile ei pea toitu sisse toppima ega meelitama. Sööb ise ja kui toit meeldib, siis läheb toredasti. Ma ei kujuta ette, kuidas Tähismaade Juulike veel üksnes rinnapiimast toitub.
Õhtupoolik möödub oodates. Ootame, et emme helistab, et kell oleks juba rohkem, et teised tuleks koju. Me oleme Mariga mõlemad teineteisest väsinud.
Kui ükskord pääseme, siis on küll hea kerge tunne. Mina katsun esimese bussi peale jõuda. Koju!
Koti peale, sest midagi rohkem ma õhtul teha ei jaksa. Aga eks ma harjun.

Esimene kuu Pärnus

Esimene kuu täitus 17. septembril. Ei oska hinnata, kas aeg on möödunud kiiremini kui tavaliselt või mitte. Seda küll tajun, et jubekiire on otsa saanud, aga see võib ka ajutine olla. Mingi väike rutiin on juba tekkinud. See küll muutub järgmisest nädalast, kui hakkan hommikuti sõitma Lupja Marit hoidma ja Triin läheb päriselt tööle. Siiani on ta tükati käinud. Lapse hoidmine ei heiduta mind enam, sest laps on minuga harjunud ja ...küllap kõik laabub.
Esimesed külalised on juba käinud, aga elamine pole mul veel kaugeltki korras. Ootan remondimeest ja on igasuguseid muid mõtteid, mis tahavad realiseerimist. Kuhu mul kiiret!
Ühtegi tuttavat pole mul tekkinud. Tervitan küll viisakalt trepikoja mutte, aga jutuks pole läinud. Ainult pesunööride juures küsisin, kas igaühel peavad isiklikud olema, kui üks mammi kurtis, et "jälle see 3. korruselt on mitu nööri täis ladunud." Igal pool omad kombed - eestlane tahab, et kõik oleks oma ja  privaatne.
Mutid istuvad maja ees ja naudivad kaunist suve lõppu.
Triin toob Annaliisa lasteaeda ja siis tulevad Mariga siit läbi. Koos sööme putru, ma olen ka hommikupudruusku üle läinud. Üle õue on pagaripood, kus tehakse häid pirukaid. Seda igal hommikul siiski endale ei luba, sest mõelge, kuidas see mõjub!!!
Muide, haiglas kaotatud kilod pole tagasi tulnud ja hea ongi.
Eelmisel nädalavahetusel käisin Suure-Jaanis. Seal oli laat ja ühtlasi kohtusin paljude tuttavatega. Siis mõtlesingi, et ega enam nii häid sõpru leia, tuleb vanadest kinni hoida. Ma olen vahel vaadanud neid, kes istuvad pingil ja jutustavad, et ega ma ikka nendega oska ennast veel samastada.
Nii ongi mu ainukesed Pärnu inimesed tütre pere ja tema sõpruskond.
Ma tean, et Pärnus elab ka mitu blogijat, keda olen lugenud (Ritsikas, Tikker).

Korduma kippuvad küsimused*

Kuidas ma olen kohanenud oma uues kodus?
Ma tunnen  ennast nagu kodus st väga hästi. Võibolla aitas kaasa ka see, et see korter ja piirkond oli mulle  tuttav. Igal juhul oli tähtis ka, et mõte kolimisest küpses nii pikalt ja alternatiive ei tekkinudki. Tegelikult oleks olnud ikka  suur jama, kui ma poleks saanud oma 4toalist korterit maha müüdud. Mis siis oleks, ei kujuta ette. Õnne peab ka olema ja mul oli.

Kuidas on mu tervis praegu?
Kuna ma olen veendunud, et ka siin oli mul õnne, siis tekib salalootus, et ma olen pailaps. Pärast seda kadalippu (raske isegi uskuda) tunnen ennast natuke teise inimesena. Minu maitse-eelistused on muutunud- üldse ei taha enam magusat ja isegi liha mitte.
Jõudu on tagasi tulnud, aga mitte täies mahus. Olin oma arvates suve algul (enne haigust) heas füüsilises vormis, millest nüüd on räbalad järel. Rattaga tahaks sõita, spaasse tahaks. Esialgu tuleks rohkem liikuda, kõndida.
Kuna ma olen oma loomult selline paranoiline ja hüpohondrik nagunii, siis iga väike valu või kiskumine kõhu piirkonnas ärritab.

Kas 1. september paneb ka kuidagimoodi hinge kripeldama?
Ei, ei, ei. Arvan, et järgmine kord hakkab mulle see kuupäev midagi tähendama, kui lapselapsed lähevad kooli. Sinna on veel aega õnneks.

Kuidas lapsehoidmine edeneb?
Annaliisa läks lasteaeda, väike Mari on emaga kodus. Mina olen paar korda lapsehoidmistööl käinud, aga päris järjepidev see pole veel. Usun küll, mida elu näinud inimesed räägivad- et üht väikest tegelast päev otsa ohjata pole kergem, kui terve klassi ees tundi anda. No ei tea, vaatame.

Eelviimast korda

Kui ikka asjad lähevad nii, nagu nad peavad, siis oli see eelviimane kord,  kui lapsed käisid vanaemal  Suure-Jaanis külas. Ma ei tea, kuidas väikelapsed mõtlevad, aga  Annaliisa arvates on SJ ikka ainult SEE maja ja võibolla  ka SEE korter, sest kui me tulime pikalt jalutuskäigult, siis  küsis ta iga natukese aja tagant, millal me suurejaani jõuame.
Edaspidi saab rääkida, et vanaemale külla tähendab minna Riia maanteele (praegu on muide Pärnu tänav).
Käisime läbi kõik väikelinna mänguväljakud (neid on mitu, üks koguni pärjatud "kaunima kodu" tiitliga), kohalikus lasteaias mängimas, tuttavate aias kirsse näppimas, laululaval "esinemas".
Kahju on lahkuda, sest siin on suvel nii mõnus.

Mari teeb käteharjutusi

Käbi käes!

Ajas auto ära

Neiu valges kleidis

Lähme jalutama!

Rõdult emale lehvitamas

Kiire! Kiire!

Tööl olin jaanipäevani (ametlikult), aga et ma ei saanud oma asjadega valmis, siis olin veel mitu päeva pärast jaani kah. Ise olin süüdi, oleks pidanud puhkust edasi lükkama nädala võrra.
No vähemalt nüüdseks on kooliga ühel pool. Jäädavalt.
Tegin peas sellise kolimise plaani, mille järgi alanuks tänasest ehk 1. juulist  täistööpäevadena pakkimine, sorteerimine, likvideerimine, organiseerimine.

On hommik. Kõigepealt käin ära vallas, koolis (eraasjus), apteegis, poes (pappkaste juurde tellimas). Ei tea, kas lõunaks jõuan koju!!??
Muidugi on mul üht-teist juba tehtud. Nii näiteks olen  sahtlitega ja nahkkarpidega tegelnud (neid on rohkesti!). Poleks uskunud, et see kõik võtab nii palju aega. Või on mu jõudlus lihtsalt nii madal.

Eile käisid Petroned oma, õigemini Epu raamatuid ära viimas. Andsin vaba voli võtta rohkem. Mis puutub raamatutesse füüsilises mõttes, siis Epp on täielik sõltlane. Raamatud tekitavad temas kirge, kogumiskirge.
Võibolla on see tingitud ka sellest, et nende lapsepõlvekodu  väga hinnaline raamatukogu sai tulekahjus nii suitsu-  kui  veekahjustusi ( st hävines).

Pärnus pole nüüd üldse käinud ja võibolla ei lähegi enne, kui kolin lõplikult (augustis).
Kutsusin siia Triinu koos lastega, varsti ju pole see enam võimalik.
Panen ka  mõned pildid. Ise ma enam pildistada ei saa, minu digikas pani pildi taskusse!

Selle kohta kirjutas Triin allkirjaks, et "Marju Länik laulab "Rongisõitu"".

Minnakse lasteaeda ( vanem tütar)

Meie Mariga aktsioonis.

Muide, Mali alias Mariliis kõnnib juba paar nädalat, isegi jookseb:) Ei saa muidugi öelda, et ta selle kõndima hakkamisega just kiirustas, aga peaasi, et nüüd on kõik korras. Muudest oskustest - sööb ise. Mis veel, ei oskagi öelda, sest ma ju pole  tükk  aega neid näinud. Vb on lapsed juba vanaema näo unustanud:)

Suvevaheaeg on alanud!

Lugesin ühest blogist, et Inglismaal saavad koolilapsed vaheajale alles juuli lõpust. Ma ei tea, kuidas see võimalik on. Seal pole ju ka  aastaringset päikesepaistet ja muidu viljastavat kliimat.
Meie lapsed on küll kevadeks nii kapsad, et õppeaasta pikendamine oleks kuritegu. Liiati ongi vahel kõige ilusamad ilmad just maikuus. Maikuus toimub meil kõige tormilisem õitsemine, tärkamine, ärkamine.

Nüüd siis on kõik kindel, et ma lahkun töölt ja kolin ära. Tuleb täiesti uus peatükk mu elulooraamatus:) See on mu senise elu üks tähtsamaid lehekeeramisi. Hakkasin otsima vanadest kroonikatest, millal mul tuli mõte kolida pensionipõlves Pärnusse. Kindlasti oli see seotud Triinu laste sünniga.
Triin mäletab, et esimest korda rääkisin ma sellest 2010. aasta sügisel.
2011. a suvel olen pannud otsuse kirja. Väike arvutus ütleb, et seega 2(3) aastat tagasi. Asjaolud on olnud mulle soodsad. Just see, et Triin kolis aasta tagasi oma majja ja tema senine korter jäi vabaks. Kui ma oleks pidanud hakkama otsima endale Pärnus elamist või koguni ostma, siis poleks see vist võimalik olnud. Või vähemasti väga keeruline. Nüüd on ainult oma korter siin tühjaks teha ja vajalikumad asjad ära kolida.

Tööl tõmban ka juba otsi kokku. Lõpetan oma 9. klassiga koos. Kõik on läinud suurepäraselt. Lapsed teevad eksameid hästi, viimane ongi veel jäänud. Kool alustab sügisel viimast aastat nö vanamoodi, siis tuleb tõsine reorganiseerimine. Seda ma vaatan juba kaugelt. Arvatavasti olen otsa lahti teinud ja mulle järgnevad ka mõned teised, kel aeg käes.
Õigel ajal lahkuda on suur kunst. Arvan, et mul see õnnestub/s.

Suvi Pärnus saab alguse täna, kui sõidan Triinu perele külla. Sinna koondub veel mitu pesakonda, nii et saavad alguse ka meie igasuvised suuremad ja väiksemad kokkutulekud.
Ilmad on suvised, taevas  on sinine ja muresid ei lase lihtsalt ligi.
Lisan ka mõned pildid lastelastest.

Ei kõnni veel

Meie Mali ei kõnni veel. On küll osav ronija ja tõuseb püsti iga vähemagi toe najal, aga sammukest ise ei astu. Tugesid mööda käib küll.
Kui nad emadepäeval siin käisid, siis tundus mulle, et edasiminekut on märgata. Sai teisega mööda koridori kõnnitud, kätest kinni. Võttis pikki samme ja näis nautivat.
Õues on eriti jama, vankris ka imelik hoida. Murul läheb edasi kui väike siil, kiiresti-kiiresti. Katsu kätte saada!! Püksipõlved puha rohu- ja mullaplekke täis. Pestes ei taha mahagi tulla.
Muus arengus väga hea. Ütleb kümmekond sõna. Teab, kus on naba (näitab), käed, suu, nina, silmad.
Tavalistest asjadest rääkimata, nagu emme, kasssss,  nkah( Inka). Väga õrn ja empaatiline - kallistab-musitab.
Sööb hästi. Lust vaadata. Magamisele ei saa ka midagi ette heita. (Triinu lapsed on üldse head magajad, v.a kui mingi haigus kallal on või muu ärritav tegur segamas).

Ajasin  Triinule peale, et käigu ikka arstiga rääkimas selle Mali kõndimise osas. Las vaatab, milles asi või ei pea üldse muretsema (eestlastel ikka see muretsemine).
Perearst oli vaadanud, kuidas laps astub ja leidnud mingi vea küll olevat. Et astub  parema jalaga pikemalt ja vasak  jääb kuidagi taha, nagu oleks vähe nõrgem.
Diagnoos pandi ka- hilinenud arengutähis. Mul ei tahtnud  see üldse meelde jääda, kirjutasin siis endale paberi peale! Anti suunamine taastusravi arstile juulikuusse. See tundus küll väga imelik. Kui areng on hilinenud, siis abi ja nõu saab alles 2 kuu pärast!! Siiski on lootust veidi varem vastuvõtule saada, arst käib enne puhkamas ära.

Vaata!  Isegi liivakastis teeb Mali oma kuulsat harjutust (pepu upakil)
Teadjad ütlevad, et see on üks jooga põhipoose-  allavaatav koer!

Aeg ei peatu....oo ei

Olen jätnud blogimise unarusse, pole aega ja isegi tahtmist on vähemaks jäänud. Lapselaste juures tahaks tihedamini käia, aga palgatöö võtab aja ja jõu ära. Siiski käisin nüüd eelmisel nädalavahetusel, sest Annaliisa sai ju 3aastaseks.
3aastane on juba täitsa tegija, vähemasti oskab ta üllatada omamoodi mõttekäikudega ja muude tegudega. Kui reede õhtul Pärnusse jõuan, siis olen ma vaieldamatu lemmik. Mõlemad lapsed istuvad süles, külvan nad üle musidega ja kallistame kõvasti. Ütlen Annaliisale "linnupoja" ja  Mariliisile  "tibu", kui vastupidi läheb, siis Annaliisa parandab varmalt. Ma olen üliemotsionaalne vanaema.

Annaliisaga käisime jalutamas - kohalikku poodi ja tagasi. AL võttis kohe väikese ostukäru ja hakkas sinna produkte kühveldama. Mina käisin järel ja tõstsin asju riiulitele tagasi. Ega erilist skandaali  sellest tulnud, leidsime mõlemaid pooli rahuldava lahenduse (šokolaadivärviliste  krõbuskite osas).
Tagasiteel käis AL kõik lombid läbi. Kesse poleks lapsena seda teinud! Kodus selgus, et vesi oli tulnud saapa sisse ka ja jalad puha märjad.
Mariliis on sülelaps, tema võib kasvõi päev otsa süles istuda. Käimine pole veel käpas, katsed mõned iseseisvad sammud teha ebaõnnestusid. Ja ohhh seda nuttu siis! Pole ju ka kuhugi kiiret. See-eest oskab Mali ilusaid harjutusi teha. Ja see pole sugugi kerge. Tehke järele! Annaliisa ei teinud, temal oli teine leivanumber.

Talv, mis lõppeda ei taha...

Jõudsin äsja oma koju. Kui mitu korda ma veel nii sõidan - Pärnust Suure-Jaani? Korter on müügis, aga erilist huvi pole täheldada. Lohutan ennast mõttega, et iga asja jaoks on ostja, ju ka minu korter leiab kord oma.
Nii külma märtsikuud ei mäletagi. Ootasin pool tundi bussi  ja siiani pole veel sooja naha vahele saanud.
Aga Pärnus oli tore.
Lapsed on nii  armsad, et ma ainult hellitaks neid.
Annaliisa räägib nii palju ja arukalt. Ainult "banaan" ei oska öelda, ütleb "baljaan". Kui ma parandasin, tegi teist juttu. Vaatasime temaga albumeid. Mind hämmastas, et ta ütles ühe pildi kohta, et "siin on emme töökaaslased". Annaliisast on palju pilte alates sünnihetkest, Mariliisi omad ootavad kõik arvutis oma järge. Tuleb lähemal ajal see lünk täita.
Mariliis on ka palju arenenud. Just vaimselt ja emotsionaalselt. Jah, kõndima pole veel läinud, ei proovi kah. Küll ta jõuab. Selle- eest ronib nagu käbe orav. Oma loomult on siiski väga alahoidlik, asjatult riskima ei hakka. Kui jalg jääb kuhugi taha kinni, siis karjub appi. Tahab süles istuda, tõeline sülelaps. Musitamine ja kallistamine on juurde tulnud. Kui tantsime, siis otsib ise kätt. Nii vahva.

Käisime kogu perega ka Estonia termides. Kolm täiskasvanut kahe lapse kohta oli  päris optimaalne, sest siis oli võimalik igaühel ka veidi omaette spaatada. Annaliisa on vana spaahunt. Tema ei kartnud midagi. Päästerõngas ümber kere andis talle niisuguse turvatunde, et hüppas igalt poolt vette. Juhtus ka, et vajus vee alla või rõngas keeras ta selili, aga sellest pold kohe midagi.
Mariliis ehmatas ära, kui nii palju vett nägi. Tema  oli  ju esimest korda. Õnneks ei sattunud paanikasse. Kõige parema meelega istus ikka basseinis ka süles (on alahoidlik, ütlen ma). Pikapeale harjus ja kohanes temagi. Tuleb tihedamini käia!

Üks jalutuskäik jättis mulle kahetise mulje. Nimelt käisime kasse toitmas. Ühe vana paadikuuri juures jõe ääres on kassikoloonia. Viisime sinna toitu. Annaliisa läks lähemale vaatama. Mariliis imestas kaugelt. Üks uus sõna, mida ta selgelt ütleb, on "kass". Neid oli seal kümmekond, kaugemalt jooksis juurde, aga need vist pold omad. Paar vana ja enamjaolt noored. Olid julged ja sugugi mitte rääbakad. Ju siis ümbruskond neid toidab. Aga see on vastutustundetu. Kodutud loomad on väga hale vaatepilt.

Kassid ja Annaliisa.

Mida oskab Väike Mali aastaselt?

Pildil sõpruskonna lapsed. Meie omad - väike Mali Sandri süles, Annaliisa keskel. Aastase sünnipäev.

Mida oskab Väike Mali aastaselt?
Nagu näha, käsi plaksutada. Ta ei kõnni veel (ikka küsitakse seda aastase kohta, nagu oleks see põhinäitaja). Ta on väga "jutukas" ja ilmeka miimikaga. Ütleb sõnu "emme" ja "aitäh" . Koera ja kassi nähes paneb huuled torru ja teeb huvitavat kurguhäält. Inka nime teab ka, ütleb "nka".
Kuulab hästi sõna, ütled "ei tohi", vaatab otsa ja  jätabki järele. Ronib diivani peale ja alla. Oskab ise maha tulla, pepu ees. Diivani alt taganeb tuldud teed, ei löö pead ära.
Vaatab pikalt raamatuid, tõstab näpu püsti -üks! Teisi numbreid veel ei tea.
Naeratab kõigile vastu. Ei võõrasta kedagi. Teeb kõvasti kalli-kalli. Lühidalt - on väga sotsiaalne.
Kui muusikat kuulab, siis õõtsub rütmis kaasa. Väikesele ksülofonile saab pulgaga pihta. 
Viskab asju maha ja tunneb suurt rõõmu, kui tuleb kolks. Võib asju lõpmatult loopida, kui tähelepanu kõrvale ei juhi. Oskab lastetoas mängida ja ei hakka nutma, kui suur õde tema käest midagi ära võtab. Ilmselt sellega leppinud...esialgu.
Istub meelsasti süles, aga magada tahab ainult omaette voodis. Läheb isegi närvi, kui teda nutu pealt püütakse süles rahustada.
Öösel tahab ikka tissi. Ema kiusab ja iga kord ei anna. Söögiisu on väga hea. Ise nägin, kuidas puder ja püree kaob nagu mutimullaauku, suuke ootavalt lahti. Oma vanemale õele teeb ses osas küll silmad ette.
Päeval ja ärkvel olles on väga hea ja rahulik laps. Tegelikult magab ka öösel  hästi, kui just  nohu või mõni muu tervisehäda ei kimbuta. Teeb 2 korralikku päevaund.
Oskab ise magama jääda nii toas kui õues. Lutti ja lutipudelit pole kunagi saanud.
6 hammast - 2 all ja 4 üleval. Võib-olla on mõni veel tulekul, ei tea nii täpselt.

On üks lõpmata armas putukas!

Väike Mariliis aastane!

Õed. Varsti tuleb aeg, kus vanuse vahe pole enam nii märgatav. Pilt on poseeritud- ise nad poleks tohtinud laua peale ronida!

Alles see oli, kui ... jne
Ja juba ongi  meie väike Mali ühe-aastane. (Võib-olla peaks hakkama last korrektselt õige nimega kutsuma?)
Triin ütleb ka Mali. No vaatame, kuidas kujuneb.
Lähen sünnipäevale alles järgmisel nädalavahetusel, kui saab 2 ühe hoobiga. Triinul ju sünnipäev 10. veebruaril. Keskmise pildi peal on Mariliis Triinuga väga sarnane. Ma ei tea, kas see on vanainimeste komme otsida aina sarnaseid jooni. Iga laps on oma nägu! On ka neid, kes ütlevad, et mõlemad õed on hämmastavalt sarnased:)