Ei kõnni veel

Meie Mali ei kõnni veel. On küll osav ronija ja tõuseb püsti iga vähemagi toe najal, aga sammukest ise ei astu. Tugesid mööda käib küll.
Kui nad emadepäeval siin käisid, siis tundus mulle, et edasiminekut on märgata. Sai teisega mööda koridori kõnnitud, kätest kinni. Võttis pikki samme ja näis nautivat.
Õues on eriti jama, vankris ka imelik hoida. Murul läheb edasi kui väike siil, kiiresti-kiiresti. Katsu kätte saada!! Püksipõlved puha rohu- ja mullaplekke täis. Pestes ei taha mahagi tulla.
Muus arengus väga hea. Ütleb kümmekond sõna. Teab, kus on naba (näitab), käed, suu, nina, silmad.
Tavalistest asjadest rääkimata, nagu emme, kasssss,  nkah( Inka). Väga õrn ja empaatiline - kallistab-musitab.
Sööb hästi. Lust vaadata. Magamisele ei saa ka midagi ette heita. (Triinu lapsed on üldse head magajad, v.a kui mingi haigus kallal on või muu ärritav tegur segamas).

Ajasin  Triinule peale, et käigu ikka arstiga rääkimas selle Mali kõndimise osas. Las vaatab, milles asi või ei pea üldse muretsema (eestlastel ikka see muretsemine).
Perearst oli vaadanud, kuidas laps astub ja leidnud mingi vea küll olevat. Et astub  parema jalaga pikemalt ja vasak  jääb kuidagi taha, nagu oleks vähe nõrgem.
Diagnoos pandi ka- hilinenud arengutähis. Mul ei tahtnud  see üldse meelde jääda, kirjutasin siis endale paberi peale! Anti suunamine taastusravi arstile juulikuusse. See tundus küll väga imelik. Kui areng on hilinenud, siis abi ja nõu saab alles 2 kuu pärast!! Siiski on lootust veidi varem vastuvõtule saada, arst käib enne puhkamas ära.

Vaata!  Isegi liivakastis teeb Mali oma kuulsat harjutust (pepu upakil)
Teadjad ütlevad, et see on üks jooga põhipoose-  allavaatav koer!

Kuidas ma lapsehoidjaks olin

Oma lapselaste peal elan ma uuesti üle oma lapse kasvamise. Kahjuks on nii vähe konkreetset, mis mälu abistaks. Peale mõne(kümne) pildi pole suurt midagi. Ka pikkust ja kaalu olen üles märkinud süsteemitult, ainult esimese poolaasta jooksul. Puudus ju siis arvuti ja selle võimalused. Loen nüüd noorte emade blogisid ja ahmin  tagantjärele teadmisi.
 "Meie ajal" oli ju ainuke piibel  Benjamin Spocki "Teie laps", mis tegelikult ei õpetanud ju valet. Otse vastupidi. Teine tähtis raamat oli Eesti arstide poolt välja antud "Lapse tervishoid".  Hämmastab käsitluse põhjalikkus ja autoritaarsus.

Triin kauples mind juba nädalaid tagasi lapsehoidjaks, kuna neid kutsuti pulma. Eks ma muidugi läksin.
Annaliisaga pole probleeme - õhtused hügieeniprotseduurid tehtud, läheb ta oma voodisse. Triin hoiatas juba ette, et ta hakkab hüüdma ja igasuguseid asju soovima. Palub, mitte ei nõua. Võimatu keelduda. Triin ütles, et tema ei lähe liimile ja AL teab seda, ei katsetagi.  Mina aga olen nõrk vanaema ja kui laps ilusa häälega hüüab "vanaema Helle", siis ma lähen muidugi...liimile. Vahel on igasuguseid elukaid ja nukke voodi täis, laps mahub sinna vaevalt, aga ükskord vaibub  ramm ja uni võtab ta oma kaissu.

Väike Mali oli aga parajasti haige. Nohu ja köha. Nina nii ära nuusatud, et isegi katsumine vallandas  nutuhoo. Millegagi lohutada pole, sest lutti ja lutipudelt selles peres pole olemaski. Ema tiss aga oli pulmas. Meil oli küll kokku lepitud, et kui asi hulluks läheb, siis helistan, aga  muidu hakkab ta kell 12 tulema.
 Kell 12.20 jalutasime majas ringi, kuulasime õuest hääli (üks koer haukus) ja vaatasime aknast, kuidas värvilised jõulukaunistused tuules liiguvad. Siis astus ema tuppa. Me olime pääsenud!

 Järgmisel päeval oli kõik OK. Kuulasime lastelaulude plaati, üürgasime kaasa laulda, õppisime jõulusalmi (Hando Runnel "Nutikas lutikas"!!!). Ema õmbles Annaliisale valget peopluusi. Annaliisa ei tahtnud "proovis käia", pigem tahtis õmblusmasina juures asjatada.
Mali istus süles (lapse koht on süles!), sest  kolossaalne nohu oli teda ikka lõputult ära kurnanud.
Kordasime Annaliisaga üle kehaosad, sh ripsmed, kulmud, põsesarnad, kintsud, sääremarjad, pöidlad, rinnad. Ma seletasin, et kõiki asju on vähemalt 2, v.a suu, nina, kael, pea ja veel midagi.
Annaliisa on kõne omandanud (2 aastat 8 kuud). Teeb erinevate sidesõnadega liitlauseid, kasutab õigesti isikuid ja ime küll, isegi verbi ajavorme!!! (Täiskasvanud räägivad tihti lapsega iseendast 3. isikus, näiteks "emme ütles sulle, et ....", ja siis hakkab ka laps samamoodi kasutama ainult 3. isikut)
Mali ütleb "emme". Tõuseb püsti,  käib toe najal, istub, käputab, plaksutab, lehvitab, loobib asju maha ja tunneb suurt heameelt, kui sellest kõva kolks tuleb. Võib-olla on tema füüsiline areng veidi aeglasem, kui oli Annaliisal, aga see ei tähenda tuhkagi.
BS kirjutab: "Iga laps on kordumatu, täiesti omanäoline ja niisama kordumatu on ka tema areng."
Mina näen Mariliisis väikest Triinu ja ootan huviga, kuidas tema areng kulgeb.

Igavene laps

Kui Triin läks kooli, siis kinkisid ristivanemad talle imikusuuruse nuku. Nimeks pandi Erki ühe reaalse poisslapse järgi. Ma ei tea, kas ta (nukk!) ongi poiss. Sootunnuseid pole juurde lisatud. Keha on pehme, paljalt pole ta üldse atraktiivne.
Kõik lapsed on teda riidest lahti kiskunud ja siis huvi kaotanud. Mina olen tema eest hoolitsenud.
Viimati kiskus ka Annaliisa teda kättpidi, tõstis õlale, püüdis pükse maha rebida.
Otsustasin Erkile korralikud riided selga panna. Sokid ja särgi leidsin Annaliisa beebiriiete kotist.

Kaltsutite kinkisin Annaliisale eelmise aasta jõuluks. Nii et saab varsti aastaseks. Nime panin ise - Kata. Need nukud elavad praegu vanaema juures. Eks siis näe, mis edaspidi saab.
Siin on veel paljude nukkude ja kaisuloomade kodu. Lastel on siin palju tegemist alati.