Lugesin ühest blogist, et Inglismaal saavad koolilapsed vaheajale alles juuli lõpust. Ma ei tea, kuidas see võimalik on. Seal pole ju ka aastaringset päikesepaistet ja muidu viljastavat kliimat.
Meie lapsed on küll kevadeks nii kapsad, et õppeaasta pikendamine oleks kuritegu. Liiati ongi vahel kõige ilusamad ilmad just maikuus. Maikuus toimub meil kõige tormilisem õitsemine, tärkamine, ärkamine.
Nüüd siis on kõik kindel, et ma lahkun töölt ja kolin ära. Tuleb täiesti uus peatükk mu elulooraamatus:) See on mu senise elu üks tähtsamaid lehekeeramisi. Hakkasin otsima vanadest kroonikatest, millal mul tuli mõte kolida pensionipõlves Pärnusse. Kindlasti oli see seotud Triinu laste sünniga.
Triin mäletab, et esimest korda rääkisin ma sellest 2010. aasta sügisel.
2011. a suvel olen pannud otsuse kirja. Väike arvutus ütleb, et seega 2(3) aastat tagasi. Asjaolud on olnud mulle soodsad. Just see, et Triin kolis aasta tagasi oma majja ja tema senine korter jäi vabaks. Kui ma oleks pidanud hakkama otsima endale Pärnus elamist või koguni ostma, siis poleks see vist võimalik olnud. Või vähemasti väga keeruline. Nüüd on ainult oma korter siin tühjaks teha ja vajalikumad asjad ära kolida.
Tööl tõmban ka juba otsi kokku. Lõpetan oma 9. klassiga koos. Kõik on läinud suurepäraselt. Lapsed teevad eksameid hästi, viimane ongi veel jäänud. Kool alustab sügisel viimast aastat nö vanamoodi, siis tuleb tõsine reorganiseerimine. Seda ma vaatan juba kaugelt. Arvatavasti olen otsa lahti teinud ja mulle järgnevad ka mõned teised, kel aeg käes.
Õigel ajal lahkuda on suur kunst. Arvan, et mul see õnnestub/s.
Suvi Pärnus saab alguse täna, kui sõidan Triinu perele külla. Sinna koondub veel mitu pesakonda, nii et saavad alguse ka meie igasuvised suuremad ja väiksemad kokkutulekud.
Ilmad on suvised, taevas on sinine ja muresid ei lase lihtsalt ligi.
Lisan ka mõned pildid lastelastest.
Igaühel meist on üks ja ainuke elu. Sõltub saatusest, juhusest, õnnest, aga ka võib-olla iseendast, kui ilus, pikk, rikas ja huvitav see on. Kindlasti teevad elu ilusamaks inimesed, kellega sul on olnud õnn kohtuda. Ilusat elu!
Showing posts with label suvi käes. Show all posts
Showing posts with label suvi käes. Show all posts
Friday, June 7, 2013
Sunday, July 22, 2012
Õu täis lapsi
On juuli 2012. Päike paistab. Rand naa tühi, kuigi on parim aeg rannas viibimiseks. Inimesed võib tahtmise korral üle lugeda. Selline suvi siis.
Vanemad tüdrukud uurimas aukartust äratavat masinaparki. Eriti vägev on tuletõrjeauto.
Kaheaastased on mestis - koos liumäest alla ja koos palli järele.
Kaksikud ja üksik lahendavad probleemi elektroonikaga. Kõik funktsioonid ei tööta millegipärast (all)
Üritus ise on traditsiooniline. Eelmisel aastal olid kõik nooremad.
Monday, August 1, 2011
Juuli läind, august käes


Kuhu küll see juuli jäi/ mis on tast küll saanud?/...kaob kiirelt aeg.
Juulikuus käisin neljal tähtsal sünnipäeval, kusjuures need langesid kokku (2 ühel n-vahetusel, 2 teisel), mis oli mu jaoks liig mis liig.
August on ka ilus aeg - saak valmib. Viljapõllud on ammu kollased, esimesed kaselehed kleepuvad autoaknale, õunapunne on puualune täis ja pihlad punetavad peaaegu.
Miks nii vara? Igal aastal aina varem?
Olen marju ostnud ja külmkappi pannud.
Lapselapsega palju koos olnud.
Ma ei taha olla selline vanaema, kellest ühel sünnipäeval väga kriitiliselt räägiti. Et tuli lapselaste (kaksikud) sünnipäevale, tegi tordist paar pilti ja jooksis kohe neid FB üles panema. Samas õnnitles ka FB kaudu asjaosalisi, ja varsti läkski. Nii kiire on ju tänapäeval... ka vanaemadel.
Ma ei taha olla ainult internetivanaema, vaid ikka reaalselt olemas.
Mõne päeva pärast alustan Itaalia-reisi. Närv on juba sees, aga kohver veel pakkimata.
Pildil üheealised. Nende suhtlus oli väga nauditav. Mõlemad eakohaselt kidakeelsed, sõnavara piirdus paari tuttava ja aimatava tüvega, ülejäänud kommunikatsioon toimus mitteverbaalsete vahenditega. Kumbki teisele liiga ei teinud, ainult poisil oli natuke rohkem jõudu, tüdrukul see-eest aga rohkem kannatust.
Nad on meie A ja O(täht-tähelt).
Saturday, July 9, 2011
Suverutiinist ja motivatsioonist
Kolm aastat tagasi tabas mind ootamatu jalahäda, millele tuli õnneks lahendus. Aga seda paanikat, mis mind haaras, ei unusta ma iialgi. Mure, et jään ratastooli või teiste aidata, oli nii suur, et ma olin valmis ükskõik mida tegema, et veel terveks saada.
Üks, mida ma tegin, olid pikad kõnniringid staadionil. Hommikul vara, kell 5-6. Ma kõndisin automaatselt, vahepeal panin silmad kinni ja kujutlesin, et ma olen pime. Mõnel hommikul läksin linnast välja. Ma ei tahtnud inimesi kohata. Sel suvel ei sõitnud ma kordagi jalgrattaga. Olin sügavalt mures ja õnnetu.
Mul polnud küll sammulugejat peal, aga arvan, et kindlasti üle 100 km käisin maha selle suvega.
Pärast selgus jalahäda põhjus ja ma sain abi. Paugupealt kadus motivatsioon ehk vajadus staadioniringidega jätkata.
Nüüd alustasin kepikõnniga. Esimesel korral olin staadionil üksi. Tegin 5 ringi, olin endaga väga rahul. Järgmistel kordadel on juba treeningupartner ka ja ringide lugemine läheb juteldes sassi. Kui tuppa jõudsin, vaatasin kella - täna üle tunni.
Mis mind motiveerib?
Ma ei teeks midagi, kui mind ei kannustaks hirm, et jään jalutuks (esialgu mitte just otseses mõttes). Ma vaatan neid kõveraid kepiga vanainimesi ja mõtlen, et selline ma ei taha olla. Konkreetsem põhjus on see, et ilma füüsilise ettevalmistuseta ei jõua ma turismireisil grupiga kaasas käia.
Mulle sobib rutiin - talvel on ühtmoodi rutiin, suvel teistmoodi. Suvel ei saa ennast liiga laisaks ja lodevaks harjutada. Seepärast püstitan endale eesmärke ja teen plaane.
Kepikõnd igal hommikul on üks neist asjust, mille tegemiseks leidsin endas motivatsiooni. (Muidugi mitte ainult keppidega, ikka rattaga ka!)
Näis, kui kauaks seda jätkub, motivatsiooni nimelt:)
Pildil Annaliisa harjutusi tegemas. Laps teeb asju intuitiivselt? (juuli 2011)
Monday, July 4, 2011
Mis maa see on?
Muusika Siiri Sisask
Sõnad Peeter Volkonski
Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge,
vaid metsad lõputud ja laukasood.
Kuid siinne rahvas täis on imeväge
ja kummalised nende laululood.
Mis maa see on? Kord öö sööb ära päeva,
kord päev on nõnda pikk, et neelab öö.
Ühtmoodi mõlemad siin mööda läevad-
kui võõras puhkab, kohalik teeb tööd.
Mis maa see on? Kas tõesti üksnes orjaks
veel ainult kõlbab inimene siin?
Kes selle valu ükskord kokku korjaks,
et tuleks armastus ja lõppeks piin?
Mis maa see on, kus halastus on ohus,
kus vabadus on maasse kaevatud,
kus on siin õiglus, kus on rahukohus,
kust õiglust otsima peaks vaevatud?
Mis maa see on? Kaastunne siin on roostes,
on roostes häbi südameta rind.
Siit põgeneda võiksin lausa joostes,
kuid miski hoiab tagasi veel mind.
Mis maa see on, mis saab mind kinni hoida,
ja millega ta seda teeb, ei tea.
Ta ju ei kata mind, ta ju ei toida,
kuid ometigi endaga mind veab.
Mis maa see on? Kas suudan teda mõista?
Kas suudan enam olla temata?
Mis maa see on? Kuis ometigi võis ta
kõik oma lapsed jätta emata?
Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge.
Vaid metsad lõputud ja laukasood.
Kuid siinne rahvas täis on imeväge
ja kummalised nende laululood.
Sõnad Peeter Volkonski
Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge,
vaid metsad lõputud ja laukasood.
Kuid siinne rahvas täis on imeväge
ja kummalised nende laululood.
Mis maa see on? Kord öö sööb ära päeva,
kord päev on nõnda pikk, et neelab öö.
Ühtmoodi mõlemad siin mööda läevad-
kui võõras puhkab, kohalik teeb tööd.
Mis maa see on? Kas tõesti üksnes orjaks
veel ainult kõlbab inimene siin?
Kes selle valu ükskord kokku korjaks,
et tuleks armastus ja lõppeks piin?
Mis maa see on, kus halastus on ohus,
kus vabadus on maasse kaevatud,
kus on siin õiglus, kus on rahukohus,
kust õiglust otsima peaks vaevatud?
Mis maa see on? Kaastunne siin on roostes,
on roostes häbi südameta rind.
Siit põgeneda võiksin lausa joostes,
kuid miski hoiab tagasi veel mind.
Mis maa see on, mis saab mind kinni hoida,
ja millega ta seda teeb, ei tea.
Ta ju ei kata mind, ta ju ei toida,
kuid ometigi endaga mind veab.
Mis maa see on? Kas suudan teda mõista?
Kas suudan enam olla temata?
Mis maa see on? Kuis ometigi võis ta
kõik oma lapsed jätta emata?
Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge.
Vaid metsad lõputud ja laukasood.
Kuid siinne rahvas täis on imeväge
ja kummalised nende laululood.
Subscribe to:
Posts (Atom)