Monday, August 1, 2011

Juuli läind, august käes




Kuhu küll see juuli jäi/ mis on tast küll saanud?/...kaob kiirelt aeg.

Juulikuus käisin neljal tähtsal sünnipäeval, kusjuures need langesid kokku (2 ühel n-vahetusel, 2 teisel), mis oli mu jaoks liig mis liig.
August on ka ilus aeg - saak valmib. Viljapõllud on ammu kollased, esimesed kaselehed kleepuvad autoaknale, õunapunne on puualune täis ja pihlad punetavad peaaegu.
Miks nii vara? Igal aastal aina varem?

Olen marju ostnud ja külmkappi pannud.
Lapselapsega palju koos olnud.
Ma ei taha olla selline vanaema, kellest ühel sünnipäeval väga kriitiliselt räägiti. Et tuli lapselaste (kaksikud) sünnipäevale, tegi tordist paar pilti ja jooksis kohe neid FB üles panema. Samas õnnitles ka FB kaudu asjaosalisi, ja varsti läkski. Nii kiire on ju tänapäeval... ka vanaemadel.
Ma ei taha olla ainult internetivanaema, vaid ikka reaalselt olemas.

Mõne päeva pärast alustan Itaalia-reisi. Närv on juba sees, aga kohver veel pakkimata.

Pildil üheealised. Nende suhtlus oli väga nauditav. Mõlemad eakohaselt kidakeelsed, sõnavara piirdus paari tuttava ja aimatava tüvega, ülejäänud kommunikatsioon toimus mitteverbaalsete vahenditega. Kumbki teisele liiga ei teinud, ainult poisil oli natuke rohkem jõudu, tüdrukul see-eest aga rohkem kannatust.
Nad on meie A ja O(täht-tähelt).

Saturday, July 9, 2011

Suverutiinist ja motivatsioonist


Kolm aastat tagasi tabas mind ootamatu jalahäda, millele tuli õnneks lahendus. Aga seda paanikat, mis mind haaras, ei unusta ma iialgi. Mure, et jään ratastooli või teiste aidata, oli nii suur, et ma olin valmis ükskõik mida tegema, et veel terveks saada.
Üks, mida ma tegin, olid pikad kõnniringid staadionil. Hommikul vara, kell 5-6. Ma kõndisin automaatselt, vahepeal panin silmad kinni ja kujutlesin, et ma olen pime. Mõnel hommikul läksin linnast välja. Ma ei tahtnud inimesi kohata. Sel suvel ei sõitnud ma kordagi jalgrattaga. Olin sügavalt mures ja õnnetu.
Mul polnud küll sammulugejat peal, aga arvan, et kindlasti üle 100 km käisin maha selle suvega.
Pärast selgus jalahäda põhjus ja ma sain abi. Paugupealt kadus motivatsioon ehk vajadus staadioniringidega jätkata.

Nüüd alustasin kepikõnniga. Esimesel korral olin staadionil üksi. Tegin 5 ringi, olin endaga väga rahul. Järgmistel kordadel on juba treeningupartner ka ja ringide lugemine läheb juteldes sassi. Kui tuppa jõudsin, vaatasin kella - täna üle tunni.

Mis mind motiveerib?
Ma ei teeks midagi, kui mind ei kannustaks hirm, et jään jalutuks (esialgu mitte just otseses mõttes). Ma vaatan neid kõveraid kepiga vanainimesi ja mõtlen, et selline ma ei taha olla. Konkreetsem põhjus on see, et ilma füüsilise ettevalmistuseta ei jõua ma turismireisil grupiga kaasas käia.

Mulle sobib rutiin - talvel on ühtmoodi rutiin, suvel teistmoodi. Suvel ei saa ennast liiga laisaks ja lodevaks harjutada. Seepärast püstitan endale eesmärke ja teen plaane.
Kepikõnd igal hommikul on üks neist asjust, mille tegemiseks leidsin endas motivatsiooni. (Muidugi mitte ainult keppidega, ikka rattaga ka!)
Näis, kui kauaks seda jätkub, motivatsiooni nimelt:)

Pildil Annaliisa harjutusi tegemas. Laps teeb asju intuitiivselt? (juuli 2011)

Monday, July 4, 2011

Mis maa see on?

Muusika Siiri Sisask
Sõnad Peeter Volkonski

Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge,
vaid metsad lõputud ja laukasood.
Kuid siinne rahvas täis on imeväge
ja kummalised nende laululood.

Mis maa see on? Kord öö sööb ära päeva,
kord päev on nõnda pikk, et neelab öö.
Ühtmoodi mõlemad siin mööda läevad-
kui võõras puhkab, kohalik teeb tööd.

Mis maa see on? Kas tõesti üksnes orjaks
veel ainult kõlbab inimene siin?
Kes selle valu ükskord kokku korjaks,
et tuleks armastus ja lõppeks piin?

Mis maa see on, kus halastus on ohus,
kus vabadus on maasse kaevatud,
kus on siin õiglus, kus on rahukohus,
kust õiglust otsima peaks vaevatud?

Mis maa see on? Kaastunne siin on roostes,
on roostes häbi südameta rind.
Siit põgeneda võiksin lausa joostes,
kuid miski hoiab tagasi veel mind.

Mis maa see on, mis saab mind kinni hoida,
ja millega ta seda teeb, ei tea.
Ta ju ei kata mind, ta ju ei toida,
kuid ometigi endaga mind veab.

Mis maa see on? Kas suudan teda mõista?
Kas suudan enam olla temata?
Mis maa see on? Kuis ometigi võis ta
kõik oma lapsed jätta emata?

Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge.
Vaid metsad lõputud ja laukasood.
Kuid siinne rahvas täis on imeväge
ja kummalised nende laululood.

Friday, June 17, 2011

Täna, 18. juuni


Täna on selline päev, mille kohta võiks öelda: kui ma selle veel üle elan, siis ...
Siis on suvi käes, olgu ja tulgu ta nii vihmane ja jahe kui tahes.

Lühidalt - täna on kaks lõpuaktust ja nende vahel veel üks urnimatus.
Ma küll pole igas pulmas pruut ega igal matusel kadunuke, kuid mul on siiski viimasega seoses oma ülesanne.

Lubasin, sest teisiti ei sobinud, kõnelda endise kolleegi urni sängitamisel. Nüüd peakski natuke läbi mõtlema, võib-olla isegi kirja panema mõned mõtted. Või rääkida seda, mida koha peal tunnen?
Et kadunuke oli minu kooliõde, minu ema sõbranna ja töökaaslane, minu kolleeg? Et mina õpetasin tema tütart ja tema minu oma?

Inimese elu on üks tee. Kui oled stabiilne natuur ja ei kaldu äärmustesse oma eluviisides, siis läheb kõik loogilist rada pidi. Ükskord saab aeg otsa. On hea, kui surm tuleb siis, kui oled valmis minema. Enamasti ju ei olda. Aga usun teooriat, et hingetõmmete arv on ette määratud ja viimase ohkega lahkub kehast ka hing.
Järele jääb peotäis tuhka, mille me siis täna maamulda paneme. Kadunukese 80. sünnipäeval.

Friday, June 10, 2011

Ilmast ... ja suvest kah





Maikuu oli jahe, aga siis tuli Aafrika kuumus, mis kestab juba 2. nädalat. Minu jaoks on liig mis liig. Higistan ja ahmin õhku. Tuuleke aitaks leevendada. Kraadid on + 30 ja rohkem. Enneolematu kuumalaine, ütlevad uudised. Tavaliselt juunikuus selliseid ei esinevat.
Ma pole nii üksikasjaliselt kursis, aga lämmatab küll. Vihma oleks hädasti tarvis - rohi kõrbeb ja metsades on tuleoht. Järgmisel nädalal temperatuur veidi langeb. Oleks hea.

Teen suveplaane. Õigemini tehakse neid minu eest. Pärast jaanipäeva tulevad kursaõed siia. Tahavad ümbruskonna vaatamisväärsustega tutvuda. Selleks muretsesin juurde 2 jalgratast ja viisin hooldesse.
Ühe sain sõbranna käest. "Jäta endale," ütles, sest ise ostis uue ja uhkema. Ega ma pole päris kindel, et need uued paremad ongi. Kallimad ja ilusamad võib-olla, kindlasti.
Teine jalgratas on seisnud mu keldris päris pikka aega. Selle tõi kunagi mu klassiõde, kelle isakodu on maha müüdud ja kes tahtis igal suvel siin käia (marjul, surnuaias, vanas kodukohas). Nüüd pole teda mitu aastat näinud.
Rattaga on ju hea maal liikuda. See ratas on tõeline uunikum. Algul ma mõtlesin, et sellest ei saa vist asja. Sadul ka nii näru. Rattaparandaja aga ütles, et see on väga äge ratas, ta ostaks selle kohe ära.

Minu oma vene-aegne Saluut on pidevalt käigus, ma ei tee suvel ainsatki sammu jalgsi.

Seekordsed Kappide muusikapäevad on mind jätnud külmaks. Olen kümmekond aastat ostnud passi ja siis vehkinud käia ühelt kontserdilt teisele. Eks ma ikka mõnele lähen nüüdki, aga tundub, et üritus on kuidagi säästuhõnguline... või on siis väsinud.

Eelolev nädal on veel töö, siis PUHKUS.
Küll on tore, et kõik on veel ees. Suvi noh.

Pildid eelmisest suvest

Saturday, June 4, 2011

Ema sünnipäev



Täna, 5. juunil on meie ema Aino sünnipäev.

Mitte kunagi ei saa ma leppida sellega, et ta suri nii ülekohtuselt vara. Tema haigus - südame isheemiatõbi - oleks võib-olla tänapäeval olnud ravitav või vähemalt leevendatav. Või oleks saanud infarkti ära hoida.
Mitte kunagi ei suuda ma leppida sellega, et me olime nii pimedad ja rumalad, et me ei osanud südamehaigust ära tunda. Need validoolitabletid ja südametilgad, mis tal kogu aeg käepärast olid, ei teinud meid ka valvsaks. Võib-olla oleks aidanud, kui oleksime teda arsti juurde ajanud. Kui ta oleks kurtnud. Me arvasime, et ema on igavene. Suurim viga.

Nüüd on kõik tema viis last tema eluea ületanud. Kui ema suri, olin mina 30. Vennad veel nooremad. Meie lapsed olid alles tillukesed ja pooled veel sündimata.

Pildil: palliga tüdruk- Aino, raamatutega tüdrukud - Helle ja Pille, Aino tütred.