Täna on selline päev, mille kohta võiks öelda: kui ma selle veel üle elan, siis ...
Siis on suvi käes, olgu ja tulgu ta nii vihmane ja jahe kui tahes.
Lühidalt - täna on kaks lõpuaktust ja nende vahel veel üks urnimatus.
Ma küll pole igas pulmas pruut ega igal matusel kadunuke, kuid mul on siiski viimasega seoses oma ülesanne.
Lubasin, sest teisiti ei sobinud, kõnelda endise kolleegi urni sängitamisel. Nüüd peakski natuke läbi mõtlema, võib-olla isegi kirja panema mõned mõtted. Või rääkida seda, mida koha peal tunnen?
Et kadunuke oli minu kooliõde, minu ema sõbranna ja töökaaslane, minu kolleeg? Et mina õpetasin tema tütart ja tema minu oma?
Inimese elu on üks tee. Kui oled stabiilne natuur ja ei kaldu äärmustesse oma eluviisides, siis läheb kõik loogilist rada pidi. Ükskord saab aeg otsa. On hea, kui surm tuleb siis, kui oled valmis minema. Enamasti ju ei olda. Aga usun teooriat, et hingetõmmete arv on ette määratud ja viimase ohkega lahkub kehast ka hing.
Järele jääb peotäis tuhka, mille me siis täna maamulda paneme. Kadunukese 80. sünnipäeval.
Ma tahtsin jahedamat ilma, aga mitte nii jahedat. Sellisega ei oska isegi riidesse ennast panna.
ReplyDeleteVahelduv pilvisus, hoo- või äikesevihm, sooja kuni 20 kraadi.
Ei ole ka inimene kunagi rahul!
Vana tõde ju,et ilma üle saab alati viriseda.Minul on vähemalt süda rahul, et eile tuli korralik vihm ja mu väike aed on selleks korraks kõrbemisest päästetud. Korjasin veel suure hulga vihmavett ka tagavaraks.Tegelikult oli eile soe vihm. Kleidiga ja paljajalu aias pläterdada oli nii mõnus.
ReplyDeleteMa panin ka küünla põlema. Mul täna ämma 84. sünniaastapäev. Olen enda juures tähele pannud, et kui teen mingeid märkmed, et just nüüd räägin seda ja seda, siis koha peal tuleb hoopis teistsugune jutt. Just see, mida sa hetkel südames tunned ja see on kõige õigem.