Showing posts with label üks elu. Show all posts
Showing posts with label üks elu. Show all posts

Tuesday, June 12, 2012

Elu uues kodus

Oma liivakasti äärel - seisan, kui tahan:)

Oma tuba- oma luba!

Timm ja Mali, sõbrad.

Sunday, April 8, 2012

Aprill 2012

Kolme pere kohta 7 tüdrukut ja 0 poissi.

Noorimad ei püsi paigal:)

Annaliisa ja Marta.



Mariliis ja Maria Leena, 2kuune ja 7kuune. Esmakohtumine.

Panin siia pilte, mis tehtud 6. - 7. aprillil meie kodus. Erilistel momentidel tuleb alati ka pilte teha!

Monday, March 26, 2012

Ülevaade elust ja inimestest






Kevad on tulnud. Ei ütleks, et salaja- ootasin juba ammu, nagu kõik inimesed meie kliimavöötmes, sest talv, külm ja pime aeg, kurnab ära nii keha kui vaimu. Energiat saab päikesest ja millestki veel, mida aga kunagi liiga palju ei ole.
Kevadine koolivaheaeg sai otsa märkamatult. Tegin väikese ringreisi ka marsruudil Tallinn-Pärnu.
Kolme päevaga 3 + n kohtumist ja palju suhtlemist. Minu sünnipäev nooruspõlve sõprade ringis. Ehamai sünnipäev ilma peategelaseta. Tütre sõprade ring, kuhu olen samuti märkamatult integreeritud. Ja muidugi lapselapsed, kelle järele hakkan igatsema samast momendist, kui neist lahkun. Võib-olla lähebki varsti täide unistus, millest siinsamas kunagi kirjutasin.

Väikseid apsakaid tuli ka ette. Ootasin Olustveres Tallinna bussi. See aga hilines pool tundi. Kui bussijuhi käest küsisin (väga viisakalt!), miks ta hilines, nähvas üks esimesel pingil istuv naisterahvas (ilmselt bussijuhi tuttav):
"Küll on ikka imelik inimene! Tuleb bussi ja kohe hakkab sõimama. Buss läks katki, see on asendusbuss!"
Bussijuht ei öelnud sõnagi.
Vahel piisab vähesest, et terveks päevaks tuju ära rikkuda. Võib-olla ei ole tõesti reisija asi pärida, aga "sõimamine" oli küll sulaselge liialdus.
Tallinnas sõitsin ühistranspordis tasuta, sest keegi teadis rääkida, et see on eksperiment. Olgu, ainult ma ei teadnud, kas see laieneb ka maakatele.
Teisel päeval istusin trammi, mis bussijaama asemel hakkas sõitma hoopis Kadriorgu. Kui reisijad kisa tõstsid, tagurdas trammijuht Viru keskuse juurde tagasi. Õnneks jõudsin õigeks ajaks Pärnu bussi peale.

Kui virisemiseks läks, siis märgin ära veel selle, et kellakeeramine on mulle vastukarva - nii sügisene kui kevadine. Minu psüühikale mõjub see halvasti.

Saturday, February 18, 2012

Üks ilus tütarlapse nimi!


"Võta nimeraamat kaasa, kui tuled!" helistas tütar.
Võib-olla mul kusagil ongi see ammu ilmunud nimeraamat, aga mul polnud aega seda otsida ja ei pidanud vajalikuks ka.
Ega me siis hakka neid tuhandeid nimesid läbi lappama, mõtleme lihtsalt lapsukesele ilusa nime.
Tutkit!
Ilusaid nimesid on ju NII vähe (või palju!), ja kui ongi mõni väga ilus, on see juba kuidagi nagu ära lörtsitud eelneva kandja poolt või on siis liiga levinud. No aga laps ei saa ju ometi ilma nimeta jääda!
Paberile tulid variandid Kristiin, Katriin, Katariina, Katiriin, Karoliine, Heleriin...
(Oli ka neid, kes viskasid villast ja pakkusid nimedeks Mandariine, Pabuliina, Almaviira jt)
No te ju taipate, missugune on "meie stiil"?!!

Kuidas aga õige välja valida? Võtta loosi? Hääletada?
Lapse isa vaatas asja muigelsui pealt ja ütles, et tema käest pole küsitudki, mis nime ta tahab!!!Ometi olevat olnud kokkulepe, et esimesele lapsele paneb nime ema, teisele isa.
"Nohh!" vaatasime lootusrikkalt isa poole. "Pane oma nimi siis ka kirja!"

Nii saigi meie lapsuke endale ilusa nime - Mariliis.

Siis meenus mulle, et tahtsin oma tütrele panna Mari-Liis nimeks, aga meie kolkaküla ametnikud ütlesid (see oli pime nõuka-aeg veel!), et sellist nime seadustes ei soovitata, tuleb kokku kirjutada. Hiljem kohtusin ma paljude Mari-Liiside ja teiste topeltnimede kandjatega, kes polnud sellisest seadusest kuulnudki.
Selline lugu.
Kui Mariliis kunagi hiljem tunneb huvi, kuidas sai tema endale nime, siis võib ta vanaema blogist lugeda!!

(Palun mitte liiga tõsiselt ja kindlasti mitte isiklikult võtta! Seda ütlen seepärast, et nimemaitse on nii individuaalne asi. Seda olen tõdenud, kui ma kuulen näiteks, milliseid nimesid kuulsused ja ka lihtinimesed oma lastele panevad.)

Saturday, February 4, 2012

Kahekordne!

Paar päeva enne "uuekese" sündi.


Ema ja tütar uurivad, kas pildid on ikka välja tulnud (vanaema pildistas)

Õed. Pilt poseeritud, muidu ikka igal oma voodi. Annaliisa sai nüüd suure lapse voodi.

Paaripäevane, veel nimeta.

Ma sain teist korda vanaemaks 01.02. 2012, mis on väga ilus kuupäev, nagu kõik isegi näevad.
Inimesed, kellel on rohkem kui 1 laps, on rääkinud, milline võrratu tunne on alguses öelda "lapsed magavad" - mitmuses. Hiljem harjub ära.
Annaliisa on rõõmus ja rahul - talle loomad ja tited meeldivad. Oleks, et see jääks nii.
Huvitav on, et mõlemad lapsed on väga sarnased. Kohe näha, et ühtede vanemate kätetöö, nagu kirjutas Triin.
Praegu märkasin erinevusena, et väiksel on suujoon hoopis teistsugune.

Ilmast kah!
Alates veebruarist on kõva pakane, mis ei mõtlegi järele anda. Eile öösel oli minu rõdul -30. Kindlasti polnud see rekord.
Praegu on -25. Pakane tuli Venemaalt Siberist ja on erakordselt kange ja püsiv. Kodus pean õliradikaga juurde kütma, sest paneelelamu ei pea sooja, vastupidi- kõik seinad huugavad külma.

Monday, January 9, 2012

Vana uus

Tiiu pilt, tehtud 7. jaanuaril, kui "lumi tuli maha ja valgeks läks maa".

KuulsinTerevisioonist, et käesolev aasta on aktiivse vananemise ja põlvkondadevahelise sidususe aasta. Otsisin välja kunagi ammu Kukupai käest saadud palve ja leidsin, et see pole aktuaalsust kaotanud. Otse vastupidi.

Keskealise palve

Jumal, Sina tead paremini kui mina ise, et vananen ja ühel päeval olengi vana. Hoia minust kaugele see saatuslik mõtteviis, et ma igas olukorras iga asja kohta pean midagi ütlema. Vabasta mind soovist korraldada kõikide teiste inimeste asju. Muuda mind mõtlikuks, aga mitte halvatujuliseks, abivalmiks, aga mitte ettekirjutajaks.
KUNA MUL ON SUUR TAGAVARA TARKUST, ON KÜLL VÄGA KAHJU JÄTTA SELLEST OSA KASUTAMATA, AGA SINA TEAD, ISSAND, ET MA VAJAN ELU LÕPUNI MÕNINGAID SÕPRU.
Vabasta mind lõpmata üksikasjade jutustamisest, anna mulle tiivad, millega pääsen otse asja juurde. Ei julge paluda paremat mälu, kuid suurenevat alandlikkust ja vähenevat enesekindlust.
ÕPETA MULLE SEDA AUSTAMISVÄÄRSET KÄSKU, ET VAHETEVAHEL VÕIN KA EKSIDA. JA ANNA MULLE, OH JUMAL, ARMU SEDA TEISTELE TUNNISTADA.
Aamen.

Kopitud tekst, ei lase midagi enda juures toimetada, olgu siis selline.

Thursday, December 29, 2011

Geenid




Kui AL sündis, siis vaatasin - ema nägu, ainult lohukesi põskedes polnud. Aga sama kiilaspea, ümar nägu ja sinised silmad. Ja väga rahulik loomus. Sellest ajast, kui naeratama- naerma õppis, teeb seda vahepidamata. Nii rõõmus laps.
Mida aeg edasi, seda rohkem on läinud isa nägu. Nüüd ma vaatan, et polegi emast midagi...või siiski on- edevus, naiselikkus.
Kui väikelaps matkima hakkab, siis on nii vahva jälgida, mida ta teeb. Võtab näiteks tühja kreemitopsi, tahab seda kirglikult lahti saada, seejärel määrib näpuga kreemi näole (mängult). Ema on talle "komplekteerinud" kosmeetikakoti, millega võib asjatada tunde. Kannatlikkust on tal lapse kohta kuhjaga.
Kõige rohkem pani mind imestama see, et AL magab täpselt nagu tema ema- üks padi pea all, teine peal. Uskumatu!
Ja riideid ei trööpa ta mustaks: kui läheb kas või veetilk särgi peale, on kohe vaja midagi ette võtta. Armas putukas!

Friday, November 18, 2011

Unistus ilusast elust


Ma pole kunagi suur unistaja olnud, selline, kel pea pilvedes. Isegi noorena mitte. Asjad ja olud on minu ellu tulnud ja ma olen pidanud nendega arvestama ja leppima. Tagantjärele pole ka mõtet kahetseda. Mis old, see old.

Aga nüüd on mul suur unistus - ma tahan oma 4toalise korteri maha müüa ja kolida Pärnusse. Igal õhtul, kui mul und ei tule, mängin ma selle unistusega (mõttega). Ma katsun silme ette manada 2toalist korterit, kuhu paigutada oma asjad. Palju sinna ei mahu. Ongi hea, kui saab passiivsest tränist lahti.

Ja siis ma unistan veel sellest, et tööl ma enam ei käi. Selle asemel naudin elu. Hoian ja õpetan lapselapsi, olen see vanaema, keda minu tütrel ei olnud. Igaks juhuks ei luba, et hakkan sokke ja kindaid kuduma (aga mine tea!), kuid oma lapselastega lähen teatrisse, loen neile ette, laulan naljakaid laule improviseeritud sõnadega. Kui nad kasvavad, siis olen neile arusaaja ja krapsakas vanaema, mitte see, kes ahastab, et noorus on hukas, ja heietab pidevalt, kuidas vanasti kõik paremini oli.
Säilitan oma iseseisvuse ja privaatsuse, ei võta enda peale üleliia palju kohustusi.
Suhtlen edasi "minu inimestega". Nad võivad mul külas käia, aga ükshaaval, sest enam pole mul ju suurt korterit. Jään ikka natuke ka arvutisõltlaseks.

Ma unistan sellest imeilusast elust nii intensiivselt, et see PEAB täituma. Hea, kui see juhtuks õige varsti... Enne, kui ma seniilseks ja väga vanaks jään.

Üks vana-vana pilt, mis on mulle hirmus armas.

Friday, September 16, 2011

Õnne võimalikkusest...igas eas








Lugesin Sirje Kiini raamatut Ameerikast (Kas Ameerika on olemas? Kirjad Madisonist 2005 - 2009)
Tunnen SK päris hästi (passiivselt), sõbrannaks muidugi ei kvalifitseeru, aga on mõningaid kokkupuutepunkte. Ta on tubli filoloog ja kirjandusteadlane. Uurinud mitmete luuletajate elulugu. Kõige mahukam, lausa elutöö (doktoritöö) oli muidugi Marie Underi monograafia, mida lugesin suvi tagasi.
Sellega kaasnes ka väike skandaalike seoses Adsoni intiimsete märkmete avaldamisega Underi seksielu kohta. Mind see ei häirinud teps:)
Nüüd loen SK kirjadest, kuidas ta oma kolmanda mehe, elu suurima armastuse leidis. Kohtusid internetifoorumis, kus kirjutasid 4 ja pool kuud teineteisele kirju ja rääkisid Skype`s iga päev, kuni ... armusid. Suur armastus tabas inimesi, kes on küpses keskeas või natuke isegi üle selle. SK oli eelmisest mehest lesk ja Jack Walters lahutatud. Nii et mõlemad vabad inimesed.

Edasi läks kõik nagu Holliwuudi vilmis - esmakohtumine nn näost näkku Hispaanias, tunnetes lõplik selguse saamine, kolimine Ameerikasse, abiellumine, kodu rajamine Madisonis. Ilus elu. Ja mis väga tähtis - rikas elu, jah, just majanduslikus mõttes.
Õige pea hakkab ka SK tarbimisühiskonna täieõiguslikuks liikmeks. Missugused võimalused!! Ja muidugi lõpmata suur harmoonia ja armastus. Kõik on Ameerikas nii suur-suur, kinnitab ta korduvalt.

Katsusin ka ennast asetada analoogilisse situatsiooni. Tühja sest Ameerikast. Noh et leian netist endale mehe, kellega paistab kõik klappivat. Ei osutu petiseks, vastupidi - osutub hingesugulaseks.
Ja edasi? Ei koliks vist kuhugi, ei jätaks maha oma senist elu... Aga mina olen mina, suur konservatiiv ja argpüks. Ja arutlus on ainult teoreetiline.
Minu väike õnn on siinsamas. Ja suurega ei oskaks ma vist midagi ette võtta.

Panen pilte Pärnust(10.-11. sept 2011)

Friday, June 17, 2011

Täna, 18. juuni


Täna on selline päev, mille kohta võiks öelda: kui ma selle veel üle elan, siis ...
Siis on suvi käes, olgu ja tulgu ta nii vihmane ja jahe kui tahes.

Lühidalt - täna on kaks lõpuaktust ja nende vahel veel üks urnimatus.
Ma küll pole igas pulmas pruut ega igal matusel kadunuke, kuid mul on siiski viimasega seoses oma ülesanne.

Lubasin, sest teisiti ei sobinud, kõnelda endise kolleegi urni sängitamisel. Nüüd peakski natuke läbi mõtlema, võib-olla isegi kirja panema mõned mõtted. Või rääkida seda, mida koha peal tunnen?
Et kadunuke oli minu kooliõde, minu ema sõbranna ja töökaaslane, minu kolleeg? Et mina õpetasin tema tütart ja tema minu oma?

Inimese elu on üks tee. Kui oled stabiilne natuur ja ei kaldu äärmustesse oma eluviisides, siis läheb kõik loogilist rada pidi. Ükskord saab aeg otsa. On hea, kui surm tuleb siis, kui oled valmis minema. Enamasti ju ei olda. Aga usun teooriat, et hingetõmmete arv on ette määratud ja viimase ohkega lahkub kehast ka hing.
Järele jääb peotäis tuhka, mille me siis täna maamulda paneme. Kadunukese 80. sünnipäeval.