Täna, 5. juunil on meie ema Aino sünnipäev.
Mitte kunagi ei saa ma leppida sellega, et ta suri nii ülekohtuselt vara. Tema haigus - südame isheemiatõbi - oleks võib-olla tänapäeval olnud ravitav või vähemalt leevendatav. Või oleks saanud infarkti ära hoida.
Mitte kunagi ei suuda ma leppida sellega, et me olime nii pimedad ja rumalad, et me ei osanud südamehaigust ära tunda. Need validoolitabletid ja südametilgad, mis tal kogu aeg käepärast olid, ei teinud meid ka valvsaks. Võib-olla oleks aidanud, kui oleksime teda arsti juurde ajanud. Kui ta oleks kurtnud. Me arvasime, et ema on igavene. Suurim viga.
Nüüd on kõik tema viis last tema eluea ületanud. Kui ema suri, olin mina 30. Vennad veel nooremad. Meie lapsed olid alles tillukesed ja pooled veel sündimata.
Pildil: palliga tüdruk- Aino, raamatutega tüdrukud - Helle ja Pille, Aino tütred.
Ema on tõesti alati kallis ja vajalik. Ükskõik kui vanad me oleme. Mäletan heldimusega seda aega, kui maal mu 70-ne aastane isa tuli küla pealt koju natuke naabrimehega koduveini joonud ja voodisse koperdas. Tema 90-ne aastane ema pani talle teki peale ja kamandas meid õega tasa olema sest isa magab. Me olime ju siis juba mõlemad mitme lapse emad, aga vanaemale oli tema laps tähtis.
ReplyDeleteJäin oma vanematest ja õest ka noorena ilma. Kõik läksid ühel aastal raske haiguse tõttu. Istusin järjest kõigi haigevoodite kõrval ja põetasin. See oli raske aeg. Kroon oli just tulnud ja nende rahadega oli nagu oli.Õnneks oli siis palju häid inimesi. Näiteks Ivi Eenmaale olen ma alati südamest tänulik selle eest, et ta õe matuste ajal oli meile suureks abiks.
Minu vanemad pole ka minu nooremat last näinud. Mu kolmas oli siis 3 aastane ja ma ise 32. Õde oli ainult 43, kui suri. Vanaema elas 98 aastani ja pidi ka oma poja maha matma. Elu on vahel ebaõiglane.
Hellele meeldisid siis raamatud juba noorest peast.Kas ta juba siis mõtles, et temast saab kunagi õpetaja?
Vanal ajal tehti ju nii harva pilte, ju siis oli näärivana käinud. Aga tore, et need mõnedki pildid on.
ReplyDeleteEi tea, millal mul see õpetaja-mõte tuli, vist alles ülikoolis. Alternatiiv oli ajakirjanik.
Meil ju õpetajate suguvõsa - juba vanaema-vanaisa (pildil Ainoga) olid õpetajad, siis veel tädid-onud, meie isa jne
Justkui muid ameteid ilmas polekski....
Aitah, et kommenteerisid.