Kolm aastat tagasi tabas mind ootamatu jalahäda, millele tuli õnneks lahendus. Aga seda paanikat, mis mind haaras, ei unusta ma iialgi. Mure, et jään ratastooli või teiste aidata, oli nii suur, et ma olin valmis ükskõik mida tegema, et veel terveks saada.
Üks, mida ma tegin, olid pikad kõnniringid staadionil. Hommikul vara, kell 5-6. Ma kõndisin automaatselt, vahepeal panin silmad kinni ja kujutlesin, et ma olen pime. Mõnel hommikul läksin linnast välja. Ma ei tahtnud inimesi kohata. Sel suvel ei sõitnud ma kordagi jalgrattaga. Olin sügavalt mures ja õnnetu.
Mul polnud küll sammulugejat peal, aga arvan, et kindlasti üle 100 km käisin maha selle suvega.
Pärast selgus jalahäda põhjus ja ma sain abi. Paugupealt kadus motivatsioon ehk vajadus staadioniringidega jätkata.
Nüüd alustasin kepikõnniga. Esimesel korral olin staadionil üksi. Tegin 5 ringi, olin endaga väga rahul. Järgmistel kordadel on juba treeningupartner ka ja ringide lugemine läheb juteldes sassi. Kui tuppa jõudsin, vaatasin kella - täna üle tunni.
Mis mind motiveerib?
Ma ei teeks midagi, kui mind ei kannustaks hirm, et jään jalutuks (esialgu mitte just otseses mõttes). Ma vaatan neid kõveraid kepiga vanainimesi ja mõtlen, et selline ma ei taha olla. Konkreetsem põhjus on see, et ilma füüsilise ettevalmistuseta ei jõua ma turismireisil grupiga kaasas käia.
Mulle sobib rutiin - talvel on ühtmoodi rutiin, suvel teistmoodi. Suvel ei saa ennast liiga laisaks ja lodevaks harjutada. Seepärast püstitan endale eesmärke ja teen plaane.
Kepikõnd igal hommikul on üks neist asjust, mille tegemiseks leidsin endas motivatsiooni. (Muidugi mitte ainult keppidega, ikka rattaga ka!)
Näis, kui kauaks seda jätkub, motivatsiooni nimelt:)
Pildil Annaliisa harjutusi tegemas. Laps teeb asju intuitiivselt? (juuli 2011)
Suverutiini sobib lugemine ja ka niisama molutamine suurepäraselt. Isegi teada kuu- ja nädalapäeva pole mingit vajadust!
ReplyDeleteTäna on pühapäev, 10. juuli.
Kepikõnnist võib lõpuks sõltuvus tulla ja ilma enam ei oskagi olla. Heas mõttes muidugi. Minul on rattasõidu sõltuvus. Kui millegipärast jääb mõni õhtu mu 20-ne kilomeetrine ring vahele, siis on kohe selline tunne, et midagi tähtsat on tegemata ja kuidagi nii rahutu tunne on. Sõita tahan just üksinda-oma tempoga ja oma mõtetega. Ma ei arva, et ma vähe liigutan. Jagan ennast mitme maja ja aia vahel ja tööl on ju ka vaja seista, joosta, koristada, mängida, aga rattasõit on ainult minu enda jaoks. Sõidan ju talvelgi nii palju kui kannatab.Molutamine ja uimerdamine ei ole mulle kunagi meeldinud. Parema meelega lähen füüsilist tööd tegema.
ReplyDeleteMul ei ole enam ammu aiamaad, elan üksi, seega pole selleks vajadust. Siin maal on vahemaad väikesed, sestap ma otsingi võimalusi liikuda. Muidugi ma loeks heameelega toas raamatut, aga ilusa suveilmaga on patt seda teha.
ReplyDeleteMa sõidan ka palju rattaga.
Mina käin ka igal hommikul kõndimas (väikese jupi jooksen ka). Muidu on mul jalad puusast kanged. Kui ma kõndimas ei käiu, siis on jalad mitu tundi kanged, kui olen oma ringi ära teinud, siis läheb see kangus kohe üle. Kahjuks pole ma ka nii kindlameelne, et hommikust ringi töö ajal teha. Siis saan ma oma jalad kõndima teel tööle.
ReplyDeleteAga kõndimine on mõnus jah. Ja ka rattaga sõitmine. Mõtled omi mõtteid ja muudkui kõnnid (sõidad).
Ilusat reisi Sulle! :)