Kõikidest nö võõrpühadest respekteerin ma mingil määral sõbrapäeva 14. veebruaril, sest see pole eriti pealetükkiv ja omab üldinimlikku mõtet.
Sõpru meil ju kõigil vaja ja on ka. Eriti nüüd internetiajastul, kus feissbuki kaudu tuleb sõpru uksest-aknast. Vaatasin oma kontot -109 sõpra. Neid oleks kindlasti vähemalt 3 korda rohkem, kui ma kõik pakkumised vastu võtaks.
Huvi pärast lugesin kokku - neist 25 on otseselt sugulased. Ülejäänud on endised õpilased, tütre sõbrad, minu enda klassiõed, blogituttavad-sõbrad. Kolleege nende hulgas ei ole.
FB sõltlane ma pole - või äkki olen?- , aga vaatan iga päev küll, mis seal toimub- kes on pilte või videosid üles pannud, kes mõnele huvitavale asjale lingitanud. Elu keeb!
Kui kellelgi on sünnipäev, siis on lehekülgede viisi õnnitlusi, sest spikker ju paremal küljel.
Õige sõber teab su sünnipäeva ka peast.
Tõelisi sõpru on ikka vähe. On selliseid, kellega suhtled iga päev messengeris või räägid telefoniga pikalt-laialt, arvele mõtlemata. On ka lapsepõlvesõpru, kellega kohtud aastas kord või paar, aga ikka on hingele lähedal.
Kui ühes hiljutises "Wallanderi"osas küsis peategelane oma naiskolleegi käest, kas tal on sõpru, vastas too pika mõtlemise peale:" Varem ma arvasin, et on ... mu mees, nüüd ma ei tea."
Kes üldse on sõber, kes niisama hea tuttav ja semu või lihtsalt kolleeg?
Head sõbrapäeva igal juhul!
Kui ma tahtsin teha kompa oma sõbrakohvitassiga, siis hüppas pildile ka Pätu. Olgu siis nii.
Head sõbrapäeva :D. Aga Facebookist on ka reaalsuses kasu, kui ma hommikul piuksusin, et torud külmunud, ei läinud poolt tundigi, kui juba helistati ja abi pakuti :D. Sõbrad on toredad :D
ReplyDeleteKa minu jaoks on uutest pühadest Sõbrapäev enim vastuvõetav. Või hoopiski sisuliselt paremini mõistetav. Vaatamata sellele, et oma teekonnal mul vist polnudki ega jäänudki sõpru. Seda enam rõõmustan kui kellelgi nad on siiski olemas.
ReplyDeleteNeljajalgne sõber ju ka sõber :)
ReplyDeleteArmast sõbrapäeva.Kindlasti koolis on see eriline. Meil lasteaias ka.
ReplyDeletePäikselist sõbra-aastat, Helle!
ReplyDeleteOlen mõelnud, miks mu pojal on Facebookis üle 700 sõbra ja põhjuseid on päris mitu, kuid esikohal on seesama, miks ta pildistab inimesi, mitte loodust - Mait armastab inimesi. Kui ta poisike oli, siis elas seal Välja tänavas üks poiss, kellega keegi ei mänginud, aga Mait mängis ja ta ei hoolinud ka, kui sõbrad teda selle eest nöökisid. Kaarelil seevastu pole ühtegi sõpra ja Kaarel inimesi ka ei pildista.Vaat selline huvitav seos.
head kirjasõprust!
ReplyDelete