Vahel ma mõtlen, miks peaksin kõiki maailma muresid endasse laskma, nagu endal vähe muresid oleks (ikka jagub!).Samas, ega loomuse vastu saa.
Veerpalu dopinguskandaal häiris mind eelkõige sellest aspektist, et valetamist-vassimist peetakse riiklikul-ühiskondlikul tasandil nii võimalikuks, et otsitakse endale õigustusi kuni lõpuni.
Kui kuulasin "Ringvaatest" ekspert Kristjan Pordi arvamust, siis rahunesin maha. Viimastel päevadel on see üks asjalikumaid ja adekvaatsemaid antud teemal.
Muidugi on valus ja häbi paljude asjade pärast, aga tuleb tunnistada: tehtut ei saa tagasi võtta. Vabandamised ja tagantjärele õigustamised võivad asjale isegi kahjuks tulla. Usaldusväärsust kaotasid kõik need 5 inimest, kes olid positiivsest dopinguproovist teadlikud juba 2 kuud tagasi ja otsustasid selle maha vaikida.
Nii tulebki - vastutust jagada, mitte vabandada lõputult.
On muidugi kena, et Veerpalul on rahva armastus ja raudkindel usk tema süütusse. Võibki nii olla, et sangar ei olnud teadlik, mis talle sisse söödetakse ja et tahtlikult keegi kasvuhormooni vales koguses ei manustanud, aga et seda tarvitati (ja tarvitatakse), mainis ju pressikal ka Mati Alaver. Nii et asi on lihtsalt saatuslikus eksituses - midagi on jäetud arvestamata, millestki poldud teadlikud.
Kuulasin ka Kaja Tampere intervjuud ERRis, kus ta ütles, et kangelaselt, kes Andrus Veerpalu rahva silmis ikka jätkuvalt on, oleks oodanud ka kangelaslikku käitumist ja et suhtekorralduslikult oli asi ikka väga pahasti.
Kõik on pahasti...
Nüüd tuleb edasi elada, leida endas jõudu leppida paratamatusega.
Sama on ka raskest diagnoosist teada saamisega. Algul on õudne, tekib paanika. Pärast tuleb rahunemine, leppimine olukorraga.
Elu ongi selline, keeruline ja raske.
No comments:
Post a Comment