Kui AL sündis, siis vaatasin - ema nägu, ainult lohukesi põskedes polnud. Aga sama kiilaspea, ümar nägu ja sinised silmad. Ja väga rahulik loomus. Sellest ajast, kui naeratama- naerma õppis, teeb seda vahepidamata. Nii rõõmus laps.
Mida aeg edasi, seda rohkem on läinud isa nägu. Nüüd ma vaatan, et polegi emast midagi...või siiski on- edevus, naiselikkus.
Kui väikelaps matkima hakkab, siis on nii vahva jälgida, mida ta teeb. Võtab näiteks tühja kreemitopsi, tahab seda kirglikult lahti saada, seejärel määrib näpuga kreemi näole (mängult). Ema on talle "komplekteerinud" kosmeetikakoti, millega võib asjatada tunde. Kannatlikkust on tal lapse kohta kuhjaga.
Kõige rohkem pani mind imestama see, et AL magab täpselt nagu tema ema- üks padi pea all, teine peal. Uskumatu!
Ja riideid ei trööpa ta mustaks: kui läheb kas või veetilk särgi peale, on kohe vaja midagi ette võtta. Armas putukas!
Ma ei tea, kas see on mingi omamoodi egoism, et otsid vaistlikult OMA last ka lapselapses?
ReplyDeleteEi ole see mingi egoism, hoopis armastus, mis märkab kõike.
ReplyDelete:-)
Minul nii hirm, et ei saa hingata, kui magab sedasi padi näo peal. Lasteaias võtan alati lapsel, näo pealt ära, kui nii magama jääb.
ReplyDeleteIkka otsid oma ja lead ka. Ma isegi oma vennalastes leian oma (et minu laste nägu on) :)
ReplyDelete