Ilus laul

Vaatasin uut saadet "Eesti otsib lemmiklaulu".
Ilusad laulud kõik. Nii palju on veel laulmata. Minu lemmiklaule.

Muide, mulle meeldis ka Tanel Padar (nagu kultuuriministrilegi!) - ilus laul ja nunnu poiss!

Ja muidugi igavesti armas Ivo Linna.

Tegelikult on minu lemmiklaul nr 1 see ja selles esituses.

Kes on süüdi?

Vaatan igal reedel "Vabariigi kodanikke". See saade meeldib mulle rohkem kui "Foorum". Mõlemad on poliitilised ja päevakajalised, aga Rannamäe võtab saatesse ka mitte-poliitikuid ja arendab teemat sügavuti. Üldjuhul ei muutu seal õhkkond närviliseks, vahel küll sissehelistajad heietavad liiga pikalt ja teemast mööda, aga inimesed tahavad ennast tühjaks rääkida.

Seekord oli teemaks küüditamine.
Pean kohe ütlema, et ma ei taha hakata vaidlema teemal, kas eestlased ise küüditasid oma kaasmaalasi, koputasid, röövisid, kaebasid. Iga rahva hulgas on reetureid, argpükse, eks ka meie hulgas.

Aga mulle meeldis seekord Merle Karusoo arvamus, et kõik sai alguse juba palju varasemast ajast, baaside lepingust ja ilma püssipauguta alistumisest. Ja hirmust... surma ees, selle ees, et kõik võib korduda, et pole garantiid. Väiksele on lihtne liiga teha, eriti hirmunud rahvale.
Koos Merle Karusooga imestan/olen nördinud, miks lastakse meil siin müügile igasugust rämpsu, mis õhutab vihavaenu, miks ei võeta vastu otsust, et kommunism oli samasugune inimsusevastane režiim nagu fašism, miks laseme end rahumeeli natsideks/fašistideks sõimata, miks oleme nõus igasuguste süüdistustega. Ja miks me ei lakka süüdistamast iseend.
Mina seda ei tea, miks.

Milleski ma olen süüdi

Milleski ma olen süüdi.
Millestki ma olen prii.

Isamaa mul maha müüdi.
Kuid sest maast ma pole prii.

Vana-Jumal vaatas päält.
Kas ta kordki tõstis häält?!

Milleski ma olen süüdi.
Millestki ma olen prii.

Isamaa mul maha müüdi-
kes sest süüst on päris prii?

Vana-Jumal vaatas päält,
tema ka ei tõstnud häält!

Hando Runnel kogust " Laulud eestiaegsetele meestele" 1988

Jaan Tätte

Tahtsin algul pealkirjaks panna "Jaan Tätte, mu arm", aga ei julgenud. Ei pannud siis.
Aga Jaan Tätte meeldib mulle väga, ja tal on täna sünnipäev.
Ma olen tema elu uurinud, õigemini juhendanud üht uurimistööd tema kohta. Sellega seoses tekkis süvendatud huvi.
Laulud meeldivad ja sõnad ka. Mul on Jaan Tätte laulusõnade kogu (välja antud 2002) - kingitus, kahjuks mitte Jaanilt.
Tätte laulude ja sõnade juures on üks kummaline fenomen - ta kirjutab nii lihtsalt. Olen aru saanud, et suurim võlu üleüldse peitubki lihtsuses. Mitte segi ajada lihtsameelsuse, lihtsustatuse, elementaarse, labasuse või banaalsusega!
Samas valdab Tätte täiuslikult eesti keelt, nüanssideni.
Veel: Jaan Tätte on generatsioonideülene.
Üks näide.

Mis teed
(laulusõnad, viimane kolmandik)
--------- ---------------------------------

Mis teed, mis teed, mis teed peaks minema,
et näha, kas toomingad õitsevad veel?
Mis teed, mis teed, mis homme õhtul teed?
Läheks vaataks, kuis kraavides voolavad veed.
Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea, miks te ei tee
vahel rõõmsamat nägu, kui näete mind teel?
Tean ju küll - teie ka tahaks tulla minuga,
aga täna ei jõua ja homme ei saa.

Jaan Tätte on sõnu teinud ka teistele, näiteks Olav Ehalale.
See ka.

Mis asi on kultuurikriis?

Merle Karusoo on "kuri tädi". Ma kohe kardaks teda, kui peaks tema all töötama.
Muidugi hindan ma teda kui lavastajat - nii palju, kui näinud olen.
Neid elulugusid alates "Olen 13-aastane" jt

"Halbade aegade tagasitulekut ei ole enam karta, halvad ajad on käes," loen Merle Karusoo antud intervjuust. (PM Arter, 21. märts 2009)
Ja veidi allpool: "Majanduse varinguga tekkinud august me ronime välja - ja kukume tagasi. Ehk ronime veel kolmandatki korda, aga siis on ka kõik. Siis oleme rahvusena lõpetanud."

Mulle ei meeldi, kui mind ehmatatakse ja ähvardatakse. Ei meeldi ka, kui süütundeid tekitatakse ja parastatakse - seda tahtsite, jah, laenasite ennast lõhki, müüsite ennast, nüüd vahite lõhkise küna ees. Paras-paras! Me ju ütlesime teile kohe!!! Kes MEIE?

Vat selline on kõnesoleva intervjuu toon!
Ei midagi positiivset praegu ega tulevikus!
(vähe sellest, et mingi Rapla mees maailmalõppu ennustab juba 3 aasta pärast)

Lugesin Mari Tarandi mälestusteraamatut Juhan Viidingust. Seda ei saanud kiiresti neelata, sest liiga valus oli vahetevahel. Ei pea näägutama, näpuga vibutama, süüdlast otsima.
Me oleme "ühe väikse rahva liikmed", kirjutas Mari Tarand, ja "sellel imelikul rahval on tugev luulevajadus."
Kustotsast me kultuuritud oleme või siis totaalses kultuurikriisis? Või kui ongi kriis, siis ära võta lootust!!

Kui mind enam ei ole

Kevade tulemine

Meil on siin neli aastaaega, aga kõige rohkem oodatakse ja räägitakse ikka kevadest. See on peaaegu sama tähtis kui uue aasta saabumine. Otsitakse kevade märke, tunnet, tõmmatakse õhku ninasõõrmeisse - kas on juba kevade lõhna?
Esialgu ei toimu midagi - öösel külmetab, päeval sulatab. Tuul on vinge ja mahlakase asemel tilgub nina. Üks märk on see, et hommikul läheb vara valgeks. See viga aga parandatakse varsti ära, kui minnakse üle suveajale.
Nii et kevad on küll meeltes, igatsustes, aga reaalsuses alles kaugel.

Tunnen inimesi, kel hakkavad sõrmed surisema - tahaks mulla sisse neid panna. Kellel on ammu seemned ostetud/tellitud, võib-olla pottigi pistetud.
Mina ootan kevadet väga, aga sellist, kui kask on õrnalt heleroheline, ussike ukerdab mullast välja, linnud on ärevuses ja ei lase magada, hing on haige, sest igatseb tont teab mida.
Mina ootan kevadet, kus rohulible kasvab silmnähtavalt, pungad pakatavad kõigest väest ja metsaalune on (sini)lilli täis. Ja päike põletab nagu läbi suurendusklaasi.
Miks mulle tundub, et sellised kevaded on jäänud ka aegadesse, kus "rohi oli rohelisem"?
Peale selle ma kardan, et SEE aeg on nii üürike, et ei jõua märgatagi.

Ükskord kirjutas laps kirjandis "Kevadet otsimas": otsisin "Kevadet" toast ja köögist, küsisin vanaema käest, kas ta pole näinud. Otsisin päeva, teise, tüki kolmandatki. Lõpuks leidsin ...madratsi alt. Kes ta sinna küll oli pannud?

Kevadest on palju luuletusi, mõned neist on väga tuntud.

Ühte lugesin hiljuti.

Hullkauge kevad, roheline kleit
ja huulil, mis veel polnud puudutand,
campari. Elu esimene klaas,
mis muutis kõik - see magusus, hõrk,
mõrkjus,
see meeletus - ja haljas, haljas valu,
mis hoiab ärkvel läbi unegi.

Doris Kareva kogust "Lõige" (2007)

Pildil punarind

Kuidas süüa pulkadega

See on ju imelihtne!
- Võtad kaks pulka õigetpidi kätte - peenemad ja ümmargused otsad taldriku poole, kandilisemad ülespoole.
- Haarad umbes keskelt natuke sedamoodi kui pliiatsit, ainult näpud üsna sirged.
- Siis algab söömine - püüad saavutada midagi kahe pulga vahele. Esialgu ei õnnestu, aga mis siis - naljakas on ikkagi. Lõhki just ennast ei söö. Pulkadega.
- Pärast ponnistusi võtad noa ja kahvli ning lõpetad "piruka" kiiresti ja kadudeta.
- Et järgmisel korral paremini esineda, tuleb kodus harjutada - pulgad pihku ja riisi nokkima!!!

Vaatasin õhtul üht dokfilmi, kus hiinlased sõid rikkaliku laua taga, pulgad peos. Mingi raskesisuline film oli immigrantidest ja ülemaailmsest majandussurutisest.

NB! Sel aastal tuleb kevad teisiti! Kuula ise!

Epp on pulkadega väga osav(pilt erakogust)

Kole elu

"Küll on praegu ikka kole elu! " kurtis kunagine kolleeg, nüüd juba ammu pensionil.
Noogutasin kaasa, ise mõtlesin, et ei tea, mida ta konkreetselt silmas peab.
"Tütar sai koondamisteate," jätkas ta kurtmist.
"Toit on nii kallis, ühest pensionist küll ära ei elaks."
Noogutasin. Mis mul öelda oli! Vaatasin, kui palju ta oli süüa kärusse vinnanud, aga mis see minu asi on. Võib-olla tulevad külalised või ostab pikemaks ajaks ette.

Tulin koju, nüüd istun arvuti taga (või ees?).
Loen netist lehti ja Delfist uudiseid, õigemini vaatan pealkirju.
Justin Petrone kolumni lugesin Päevalehest esimeses järjekorras läbi. Vaimukas vaatenurk Eesti elule, ja peaasi - positiivne.

Siis lasin silmadega üle kuriteoteated, õnnetused, katastroofid, tapmised, tulistamised, pankrotid (NB! pank+ rott), kriisid, vägistamised jne, jne
Kole elu, panin neti kinni.

Nüüd mõtlen: kuni hing on sees, kuni on lähedasi ja sõpru, kuni on kodu ja ka mingi sissetulek, mina ei kurda.
...sest ma tean, et palju koledamaid elusid ja aegu on olemas. Ja kuulan Ivo Linnat.

Algas Laululahing

Eelmisel aastal palju vaatajaid ja toetajad kogunud saade sai avalöögi.
Kuigi formaat ja muu korraldus on täpselt sama, on ikka vahva näha, kui palju innustunud lauljaid-koore on eesti rahva hulgas. Olgu mis on, aga laul teeb rinna rõõmsaks ja paneb silmad särama.

Vaatasin seda Kambja segakoori ja ei jõudnud ära imestada - kui toredad mammid seal laulsid. Noori oli küll vähe(m), aga maal elavadki enamasti ju vanemad inimesed, kellel see kodupaigatruudus on veres.
Mul on hea meel, et televaatajad hääletasid selle koori jätkama.

Maire Aunaste saab jälle žüriis silmi välgutada ja vaimukusi pilduda, Tarmo Leinatamm omas elemendis helada.
See saade kohe sobib eestlastele, igatahes palju rohkem kui mingid euro - või uuema nimega eesti laulu projektid.

Mida teha vanade lauludega?

Ühel hommikul küsiti raadios kuulajate käest, mida teha vanade lauludega, kas kaverdada neid või mitte.
Hea teema, rahvas läks kohe liimile. Üldse ma imestan, et on olemas nn valvekuulajaid, kes on igas küsimuses nõus kaasa rääkima, helistama või sõnumeid saatma. Enamasti on need vist pensionärid, kel läheb uni varakult ära ja kel on aega telefoninumbrit pikema aja jooksul valida.

Probleem oli vist selles, kas Urmas Alenderi laule võiks laulda Joel Steinfeldt ja Jaak Joala laule Koit Toome. Rahvas arvas nii ja naa, aga kõlama jäi siiski mõte, et parem kui ei kaverdataks. Tihtipeale rikutakse nii ilus laul ära.
Ainuke erand tehti Maarja-Liisile, kes võib Rannapi laule laulda, ta teeb seda nii ilusti.
Minul siin oma seisukoht puudub (kaverdamise suhtes, sest enamus tuntud lauludest on nagunii juba kaverid), aga noor Joala on Toomele küll kättesaamatu. Sestap mulle meeldib esimene ikka rohkem.

Mu armas kallis ilus emakeel

Sünnipäevanädal õnnelikult üle elatud, kallistatud-lillitatud, mõtlen täna emakeelest- eesti keelest.
Ikka ma imestan, et mida vanemaks saadakse, seda tähtsamaks muutuvad väärtused, millele nooremalt üldse ei mõtle või vähemasti ei pea nii oluliseks. Ehk siis asjadele, mis kestavad (peavad kestma) üle meie aja, kas või igavesti.
Ma ei valeta, kui ma ütlen, et mind ei pane muretsema nii võrd ülemaailmne finantskriis, majandussurutis, osooniaugud, suur kuritegevus jms (eks ikka need ka, mis must muidu arvatakse?!) kui künism, skeptitsism, ülbus, ükskõiksus, üleolev suhtumine meie oma emakeelde ja kultuuri. Siin ei tõmba ma piiri generatsioonide vahele, sest seda pole. Väärtushinnangud ja prioriteedid ei pruugi sõltuda vanusest. Vanusega nad võivad muutuda, seda küll, aga sellest ma juba kirjutasin.
Mul oleks nii palju kirjutada, aga kartes langeda professionaalsesse kretinismi, piirdun üldisemaga.
Eesti keel ei sure mitte välja, vaid ta jääb vaeseks nagu sandike, kes elab küla armust, kel pole oma koda ega kauneid riideid selga panna, hea, kui mingid räbalad üll on ja hütike, kust tuulevarju saab.
Lugesin PMst ühe eesti keele õpetaja mõtteid ja olen temaga igas asjas nõus.
Oma ameti tõttu näen kõike seda pealt, mis toimub meie keelega. Ta lihtsalt lamendub, kasutusel on ainult kõige igapäevasemad sõnad ja mõned moeväljendid, peentest nüanssidest ei saa rääkidagi, sest neid ei vallata.
Kunagi ütles Doris Kareva Fred Jüssi kohta, et ta räägib/kirjutab/mõtleb peenes kirjas. Vat see "peen kiri" jääbki mitmel põhjusel omandamata, kättesaamatuks, arusaamatuks.
Eks me kõik tea seda tunnet, kui oleme sunnitud suhtlema mõnes võõrkeeles, mida oskame heal juhul rahuldaval tasemel. Kuidas tuleb kobada, otsida sõnu ja väljendeid, mis enam-vähem sobiksid ja annaksid edasi ligilähedaseltki mõtet, mis peas pesitseb ja keelel sügeleb.
Vanemad lapsed ei saanud kuidagi aru mõttest, et/ kuidas "keel loob isiksust".( Vt Mihkel Mutt PM, 4.märts)
Samal ajal hakkavad lausa õhust külge moeväljendid nagu "pikemas-laiemas perspektiivis" ja "hetkel" igas lauses, "inimesele" ei leita ühtki sünonüümi.
Ma pole mingi ülipeps või isegi lausa allergiline kõnekeelsuse või võõrapärasuse suhtes, ütlen ise ka tsau, pakaa, okei ja dasvidanija, kasutan sõnu diil, tiim, kopi ja paste and so on, aga asi on ju hoopis muus. Aga ma ei seleta rohkem. Saate isegi aru!!!

Ilusat emakeelepäeva, kaunid blogiinimesed! Tänu teile on meie armas emakeel hoitud!

Rohelised niidud

Ükskord olin Luule Komissaroviga ühel sünnipäeval. Oli südasuvi, laulsime õues. Luule ütles, et "Rohelised niidud" on väga ilus laul - seal on kogu inimese elukäik sees. Ja ta laulis seda.
Vahel on nii, et kui teine midagi ütleb, võtad selle paugupealt omaks.

Vaade aknasse (-st)

Liikus siin mõnda aega tagasi meem "Mida näen aknast?". Tegelikult oli vist hoopis nii, et mida näed arvuti tagant (peale arvuti enese muidugi).

Kuna ma istun arvuti taga päris palju tunde, siis vaatan otse ees olevasse aknasse - mõtteid kogudes, sõnu valides, muusikat kuulates ja niisama silmi puhates. Vaade, mis avaneb, on iga päev erinev. Selle tingib aastaaeg, päev, ilmaolud - igaüks eraldi ja kõik kokku.

Täna ma näen kahvatusinist taevast üksikute pilveräbalatega, lund need ei puista. Näen kaht lume all kokku vajunud kilekasvuhoonet, kolme paneelelamut (ehitatud veel sovhoosi ajal), alõtšahekki, mis praegu meenutab maasse torgatud peenikesi puuvõrasid (aga kuidas nad õitsevad kevadel!!!). Kaugemal on täiskasvanud kased ja pärnad, igaühel oma aeg.
Kui puud ja hekid pole lehtinud, paistab kätte ka koolimaja, muul ajal mitte.

Enamasti on vaikne ja inimesi liikumas näeb harva. Ainult koeraomanikud käivad siin linnale kuuluval maatükil oma elukaid jooksutamas.
Ahjaa, mõni lind lendab mööda.

Köögiaknast avaneb umbes sama pilt, aga seal ma istun otse akna all, võin kokku lugeda ka autod meie maja ees - hommikul, lõunal ja õhtul. Parimatel päevadel on neid kahekümne-kolmekümne vahepeal. Mida lähemalt vaatad, seda rohkem detaile näed.

See vaade aknast rahustab mind, see on nii lõputult omane ja pisiasjadeni tuttav. Isegi siis, kui ma kaotaks nägemise, võin seda täpselt kirjeldada. Kui ma jään jalutuks, siis ongi vaade aknast kogu minu maailm.
Mulle meeldib siin - ma ei ela linnas ega maal.

....Vahepeal on ilmaolud muutunud - taevas on pilve läinud ja hästi peenikest, lausa mikroskoopilist lund sajab. Justkui udu langeks maha.

Kevade alguseni on jäänud 10 päeva ja sünnipäevani veel vähem.

Pilt leitud minu fotokast - ei ole vaade aknast

Olla naine nagu merelaine

Vaatasin eile poole ööni seda Eesti Laulu konkurssi. Ükski laul mulle sealt sedavõrd ei meeldinud, et oleks viitsinud hääletada. Võib-olla võitis tõepoolest ilusaim - vähemalt sõnumiga lugu kenade noorte neidude ja keelpillide esituses. Ja eestikeelne.
Mulle tundub endiselt, et Eestil poleks sel aastal küll Eurovisioonile asja, aga...
Kui ma mõtlen meie kõikide aegade eurolugudele tagasi, siis mulle meeldib ikka kõige rohkem see esimene - "Nagu merelaine" (1994)
Viis Ivar Must, sõnad Leelo Tungal, esitaja Silvi Vrait.
Sobib küll naistepäevaks, seda enam, et riim naine/laine on seal sees.
Laine on liiati ilus naisenimi ja Silvi Vrait üle aegade üks paremaid naislauljaid ja ka muidu tark naine. Tasub kuulata ka laulusõnu.
Naistepäev on kena päev - kingitakse lilli ja saadetakse südamlikke sõnumeid.

Minu kass

Minu kass - üles võetud 7. märtsil fotokaga, mis kuulub mulle!

Mind kutsuti pulma

Ammu pole pulmas käinud. Moodsal ajal ju tihti pulmi ei peetagi. Elatakse niisama ja kui üksteisest ära tüdinetakse, minnakse uuele ringile. Ikka nii, et "mina otsin ja sina otsid, kes hooletu, jääb ilma."

Peig oli pikk, kõhn ja uje, pruut väike, armas ja väle. Mõlemad noorukesed, 18-19aastased. Nii noored ju ollakse 12. klassis.
Kõik oli nagu päris: pulmamarss, paaripanemine ...et "hoidke teineteist nii heas kui halvas, kuni lõpupidu teid lahutab". Sõrmused punasel padjakesel (tõenäoliselt lõpusõrmused).
Siis: peig võib pruuti emmata, nüüd võite noorpaari õnnitleda. Kohal oli ka kaks fotograafi.
Klassiõde laulis "Vaiki, kui võid..." Kogu klass oli kohal, sõpru ka mujalt, õpetajatest need, kes viitsisid ennast peoriideisse panna ja tööpäeva järel tagasi minna. Mõni parastas päeval: õppigu parem kodus!!

Minul tulid küll pisarad silma, nii ilus oli.
Pärast pulmatordi söömist asutasid vanad minekut. Noored läksid pulmasõitu tegema ja pidu pidama.

Nüüd ma siin mõtlen, mis elu neid kõiki ees ootab. Annaks jumal, et õnnelik.
Muide, päriselus nad "paar" pole, aga sõbrad küll.

pilt netist

Mõnikord ma komistan ja mõnikord ma kukun

Ivo Linna - igavesti optimistlik, minu põlvkonna iidol, saab 60. Suvel vististi, aga juba valmistub.
Lasen tal endale laulda.
Let's go, Iff! Kaua veel! "Kaunilt kaua" on üks Tõnis Mäe laul. Eks see vana kaardivägi on minu noorusaja lemmikud, koos oleme vananenud;)

Pühapäev, 1. märts

Kuu algused tuleb ära fikseerida, on mu kinnisidee.
Keerasin lehte ka oma kolmes kalendris. See on nagu mingi rituaalne toiming.
Terve kuu pead sa vaatama seda pilti, mida üldjuhul näed esimest korda 1. kuupäeval. Arvutitoa kalendri tõi Triin eelmisel suvel Itaaliast ja seal on kuues keeles kirjutatud kuu- ja päevanimed. Mis keeles on märts Mars?
Fotod on üles võetud Toscanas ja kõik on eranditult suvised.

Mul kohe peab igas tähtsamas ruumis kalender olema!!!

Kuna veebruar oli täpselt 4 nädalat, siis märts kordab seda plaani. Järelikult tuleb ka märtsis 13. ja reede. Ega see kuupäev mind õlgu väristama pane! Minu ebausk välistab selle ohuna.

Märtsilaulu ma ei leidnud.
Kevade tulek seostub Jaan Tättega, kes on ise ka kevadepoiss, sündinud 24. märtsil (1964), kelle minemine-tulemine-olemine on mu südamele oluline.

Seni on kevad veel kaugel.
Märts on meie vöötmes ikka talvekuu, lundki sajab pidevalt juurde.
Siia sobib üks lumine talvepilt.

(pilt võetud delfist)