Kevade tulemine

Meil on siin neli aastaaega, aga kõige rohkem oodatakse ja räägitakse ikka kevadest. See on peaaegu sama tähtis kui uue aasta saabumine. Otsitakse kevade märke, tunnet, tõmmatakse õhku ninasõõrmeisse - kas on juba kevade lõhna?
Esialgu ei toimu midagi - öösel külmetab, päeval sulatab. Tuul on vinge ja mahlakase asemel tilgub nina. Üks märk on see, et hommikul läheb vara valgeks. See viga aga parandatakse varsti ära, kui minnakse üle suveajale.
Nii et kevad on küll meeltes, igatsustes, aga reaalsuses alles kaugel.

Tunnen inimesi, kel hakkavad sõrmed surisema - tahaks mulla sisse neid panna. Kellel on ammu seemned ostetud/tellitud, võib-olla pottigi pistetud.
Mina ootan kevadet väga, aga sellist, kui kask on õrnalt heleroheline, ussike ukerdab mullast välja, linnud on ärevuses ja ei lase magada, hing on haige, sest igatseb tont teab mida.
Mina ootan kevadet, kus rohulible kasvab silmnähtavalt, pungad pakatavad kõigest väest ja metsaalune on (sini)lilli täis. Ja päike põletab nagu läbi suurendusklaasi.
Miks mulle tundub, et sellised kevaded on jäänud ka aegadesse, kus "rohi oli rohelisem"?
Peale selle ma kardan, et SEE aeg on nii üürike, et ei jõua märgatagi.

Ükskord kirjutas laps kirjandis "Kevadet otsimas": otsisin "Kevadet" toast ja köögist, küsisin vanaema käest, kas ta pole näinud. Otsisin päeva, teise, tüki kolmandatki. Lõpuks leidsin ...madratsi alt. Kes ta sinna küll oli pannud?

Kevadest on palju luuletusi, mõned neist on väga tuntud.

Ühte lugesin hiljuti.

Hullkauge kevad, roheline kleit
ja huulil, mis veel polnud puudutand,
campari. Elu esimene klaas,
mis muutis kõik - see magusus, hõrk,
mõrkjus,
see meeletus - ja haljas, haljas valu,
mis hoiab ärkvel läbi unegi.

Doris Kareva kogust "Lõige" (2007)

Pildil punarind