Igaühel meist on üks ja ainuke elu. Sõltub saatusest, juhusest, õnnest, aga ka võib-olla iseendast, kui ilus, pikk, rikas ja huvitav see on. Kindlasti teevad elu ilusamaks inimesed, kellega sul on olnud õnn kohtuda. Ilusat elu!
Saturday, September 29, 2012
Tuesday, September 11, 2012
Tehtud!

Tegime üheskoos korda oma ema-isa hauaplatsi. Lõplik valmimine 11. sept 2012.
Oli erakordselt soe ja kaunis ilm.
Edit 13. oktoobril 2012
Iseenda jaoks märgin siia ära ka maksumuse - hauakivi koos kohalepaigutamisega 500 eurot, ääred ja killustik 600 eurot. Oma tööd siin pole arvestatud. Andres ja Aap kaevasid välja heki ja vedasid minema kivid, Toomas koos Lauriga (ja Egoniga) tegid ülejäänud tööd, millest ma lähemalt ei tea (hauaplatsi täitmine algul ühe killustikuga, siis teisega, kinnirullimine jms). Kokku läks siis 1100 eurot.
Friday, September 7, 2012
Algus ja lõpp

Algas minu viimane tööaasta. Algas ka Annaliisa esimene lasteaia-aasta. Elus on ikka nii, et midagi algab ja midagi lõpeb. Kolleegid aasivad, et nagunii ma ei raatsi lõpetada ja olen veel tööl n aastat. Minu veendumus on seekord nii kindel, et loen juba (esialgu sümboolselt!) kalendris päevi, mis on jäänud tööperioodi lõpuni (juuni 2013).
Ees ootab uus elu. Pärnusse! Pärnusse!
Selle õppeaasta esimene töönädal oli tappev. Kolmapäeval tundus, et nädal ei lõpegi. Õnneks olid järgmised päevad veidi kergemad.
Minu esimene lapselaps alustas lasteaiateed. Ma ei mäleta, et oleks oma lapse puhul nii elevil olnud. Siis olid olud ja veendumused ka teistsugused. Ei peetud vajalikuks, et lapsevanem harjutab last kollektiivis viibimisega tasapisi - noh, et algul tunnike ja siis poole tunni kaupa kuni lõunasöögini. Järgmisel nädalal proovib juba lõunatki lasteaias magada.
Meie laps on loomult väga seltsiv, peenemalt väljendudes kommunikatiivne ja sotsiaalne. Ta ei karda uusi olukordi ega võõrasta kedagi. Alati on muidugi oht, et see ületab nn viisakuse piiri ja last võidakse pidada tüütuks või/ja kasvatamatuks.
Olen näinud küll ja rohkem kasvatamatuid lapsi, kes ei tunne elementaarseidki kombeid.
Tütre juures kohtusin ühe nö naabritüdrukuga, kes tungis vägisi aeda, kiskus vägisi väikest last sülle, kamandas mind ja Annaliisat. Lõpuks kaotasin kannatuse ja käskisin tal koju minna. Ta ei läinud!!! Ma olin täitsa vapustatud. Hiljem kuulsin, et ta tuleb ja lahkub ka nii, et ei kasuta väravat, vaid roomab aia alt. Püha taevas! (Ta läks sügisel 1. klassi!)
Eile rääkisime väikese lasteaialapsega telefonitsi. Põhiuudis oli see, et Annaliisa ütleb nüüd r-tähte. Täitsa äratuntavalt kõlab r sõnades roheline ja krooksub.
Miks ma ei mäleta, kuidas, millal ja kui kiiresti mu oma tütar kõne omandas???
Mitmetes blogides on arutatud teemal, miks tahta üldse lapsi ja kui palju neid tahta. Alles hiljuti kirjutati emast, kes näljutas oma beebi surnuks. Ma ei suutnud seda artiklit isegi läbi lugeda.
Järglaste saamine on kogu elusa looduse vääramatu püüd ja instinkt. Ainult inimene oskab, saab ja soovib oma järelkasvu planeerida. Olen kogu aeg arvanud ja arvan siiani, et naise elu jääb kuidagi vaeseks, kui tal pole last(lapsi). Lugesin äsja Silvi Vraidi elulooraamatut, kus ta jutustab oma ainukese poja Silveri sünnist ja kasvamisest. Ta ei varjagi, et hellitas teda hullupööra - lasteaeda ei pannud, oli hoidja, koolis võttis Silveri oma klassi, et kaitsta teda võimaliku koolikiusamise eest. Kõikidel emadel pole see võimalik ja kas on see ka vajalik. Tihtipeale on just üksikemad ja üksiklaste vanemad ära keeranud oma lapse liigse poputamise ja hellitamisega, tehes sellega karuteene. Või ei ole see nii - kas üldse saab armastada liiga palju?
Wednesday, August 15, 2012
Kalmistuklubi koosolek





Ma olen üldiselt mööduva suvega rahul, v. a need ilmad. Ei oleks tahtnudki pidevalt 30+, aga sekka oleks võinud ikka mõni nädal + 25 olla. Üks inimene püüdis mulle selgeks teha, et oli - juulikuus. No ei tea, ei pannud tähele.
Aga millal inimene absoluutselt rahul on!?
Oli mitu suguvõsa kokkutulekut, väikseid Eesti reise, lugesin ja vahtisin volilt telekat, keetsin moosi, koristasin tasapisi oma kappe. Ühegi asjaga liiale ei läinud...
Viimane asi, mis selle suve sisse peab veel mahtuma, on vanemate haua rekonstrueerimine. Hädaldasin juba mitu aastat, et me peame midagi oma haudadega ette võtma. Ma riisun küll ja istutan kevadel lilled, lõikan paar korda suve jooksul hekki, aga kõik on kuidagi ... ära vajunud. Lühidalt - piinlikult hale.
Nüüd siis saime kokku - 3 venda ja mina, 1 õde - ja tegime plaane. Nalja sai ka selle tõsise asjaga.
Siis meenutasime kauget lapsepõlve ja ma leidsin järjekordselt, et oleks nagu mõnes teises peres ja kodus kasvanud. Mälestused ei kattunud vendade omadega üldse, ainult aastaarvude teadmises olin parim.
Jagasime ülesanded omavahel ära ja panime paika kuupäeva, millal aktsioon "hauad" toimub.
Siis on selle suvega kõik.
Saturday, August 4, 2012
Rakveret (taas)avastamas
Virumaalt on pärit minu isapoolne suguvõsa ja vanasti käisin ma sealmail tihti. Nüüd pole enam sugulasi, keda külastada. Ja ongi nii läinud, et pole oma kümmekond aastat Rakveres käinud (klassieksursiooni ma ei arvesta).
Rakvere on ilus!
Vaade linnale kiriku juures olevalt platoolt.
Õhtul oli lossimägedes Kukerpillide juubelikontsert. Rahvas elas innukalt kaasa - laulis ja tantsis kuni südaööni.
Teatritagune park oli kui paradiisiaiake. Maitsekas lillepeenar vähemalt 100 m pikk.
Selliseid veesilmi on Rakveres igal sammul, see ilmselt korvab suuremat sorti veekogu puudumise.
Vanad tuttavad lossivaremed.
Pulli ma pildistasin eest ja tagant.
Käisime ka Vihulas, kus oli samuti niiii ilus. Üldse leidsime, et Eestimaa on ilusaim paik maailmas. Rakverega tunnen ma seotust nabanööri kaudu - mu isa on seal lõpetanud ühisgümnaasiumi ja onu on õppinud- töötanud Rakveres. Kohe kontrollin vastavaid fakte, et täpsustada!
Rakvere on ilus!
Vaade linnale kiriku juures olevalt platoolt.
Õhtul oli lossimägedes Kukerpillide juubelikontsert. Rahvas elas innukalt kaasa - laulis ja tantsis kuni südaööni.
Teatritagune park oli kui paradiisiaiake. Maitsekas lillepeenar vähemalt 100 m pikk.
Selliseid veesilmi on Rakveres igal sammul, see ilmselt korvab suuremat sorti veekogu puudumise.
Vanad tuttavad lossivaremed.
Pulli ma pildistasin eest ja tagant.
Käisime ka Vihulas, kus oli samuti niiii ilus. Üldse leidsime, et Eestimaa on ilusaim paik maailmas. Rakverega tunnen ma seotust nabanööri kaudu - mu isa on seal lõpetanud ühisgümnaasiumi ja onu on õppinud- töötanud Rakveres. Kohe kontrollin vastavaid fakte, et täpsustada!
Sunday, July 22, 2012
Õu täis lapsi
On juuli 2012. Päike paistab. Rand naa tühi, kuigi on parim aeg rannas viibimiseks. Inimesed võib tahtmise korral üle lugeda. Selline suvi siis.
Vanemad tüdrukud uurimas aukartust äratavat masinaparki. Eriti vägev on tuletõrjeauto.
Kaheaastased on mestis - koos liumäest alla ja koos palli järele.
Kaksikud ja üksik lahendavad probleemi elektroonikaga. Kõik funktsioonid ei tööta millegipärast (all)
Üritus ise on traditsiooniline. Eelmisel aastal olid kõik nooremad.
Friday, July 13, 2012
Käime kokku!
Grupipilt. 29. juunil 2012 Lillis.
Pikkuse järjekorda sättimine:) Väga naljakas ettevõtmine.
Suguvõsa blondid.
Onud ja lapsed."Teeme pilti nüüd!" kutsub Annaliisa.
Roosa majake - kõikide väikeste tüdrukute unistus.
Kõige noorem kohal viibinud sugulane - Väike Mali.
Pillimehed annavad igale kokkutulekule värvi ja särtsu juurde! Vasakul minu vend Tiit, kelle õues pidu toimus 10. juulil 2012.
Annaliisa peojärgsel hommikul. Vt millised kingad!
Üllatuskülaline (ülal). Tüdrukute tubased tegelused (all)
Selle suve märksõna on vist sugulaste kokkutulek! Seni on neid kaks olnud, aga suvest pool veel ees. Mine tea, mine tea!
Panen mõned pildid, sest parem kahvatu pilt kui värvitu sõna!
Subscribe to:
Posts (Atom)
