Tuesday, October 11, 2011

Suguvõsa ülevaatus Mulgimaal

Lillis uue silla peal

Kodu tänavas Viljandis

Epu juures Viljandis

Elo kodu Uueveskis Viljandis

Vanaõue Puhkekeskuses

Sunday, October 9, 2011

SuguVÕSAst ja suguPUUst

Võrratu Lilli. Iga kord on seal midagi juurde tehtud. Seekord väike kaarsild. Kuidas sa muidu tiigi teisele kaldale saad!!

Vanaema kiigub lapselapsega. Paula teeb nalja!

Valge kass otsib lähedust Gregori juurest.

Grupipildiks valitakse kohta. Sild peab ka peale jääma!

Elo uus kodu on Uueveski ürgoru serval. Pimedas võib kogemata alla veereda, aga vaade on jumalik või taevalik, kuidas tahate.

Epu köögis on häll, ilmselt selleks, et söögi tegemise ajal ka lapsel silma peal hoida.

Marta toas õitseb õunapuu ja särab kuu.

****
Meil on suur suguVÕSA. Ma ei räägi siin praegu neist, keda enam pole maapealses paradiisis. Olgu nad seal taevases.
Kui nüüd visuaalselt kujutame ette suguPUUD, siis -puudel on teatavasti võra ja oksad- üks oks on eriti elujõuline ja haraline. Ütleme, et see on meie emapoolse suguvõsa üks liin.
Mul on 3 venda, meil on lapsed (kokku 10). Nendel omakorda lapsed (momendil 11, tuleb lisa). Minu onul oli 3 last, kellel omakorda lapsed ja lapselapsed. Nii on tegemist tõeliselt elujõulise PUUga, et mitte öelda lausa VÕSAga.

On ilmas üks väike koht Lilli, üsna Läti piiri lähedal. Vat seal me saame vähemalt korra aastas kokku ja meid on päris palju, sõltuvalt olukorrast ja ajast.
Lillis on alati nii lõpmata kena olla. Kõigile jätkub ruumi, tegevust ja tähelepanu.
Ohh, ma ei jõua seda kõike ära kiita!

Panen siia ka mõned pildid nö SUGUVÕSA kokkutulekust, mis seisnes tegelikult selles, et juhtgrupp(9 inimest) külastas sugulaste kodusid Viljandimaal ja tegi igal pool grupipilte. Neid ma siia üles panna ei saa, sest neid mul lihtsalt pole. Aga ma tegin oma digikaga ka klõpse. Siin on väike valik.

Wednesday, September 28, 2011

Sügis kodulinnas 28.sept 2011

Lilled Arturi Juures

Lemmikvaade järvele

Vahtrad on langetanud lehti

Õuetund 6. klassiga - Lembitu juures


Käivad kanalisatsiooni jm tööd

Justkui park, ongi park - staadioni taga

Friday, September 16, 2011

Õnne võimalikkusest...igas eas








Lugesin Sirje Kiini raamatut Ameerikast (Kas Ameerika on olemas? Kirjad Madisonist 2005 - 2009)
Tunnen SK päris hästi (passiivselt), sõbrannaks muidugi ei kvalifitseeru, aga on mõningaid kokkupuutepunkte. Ta on tubli filoloog ja kirjandusteadlane. Uurinud mitmete luuletajate elulugu. Kõige mahukam, lausa elutöö (doktoritöö) oli muidugi Marie Underi monograafia, mida lugesin suvi tagasi.
Sellega kaasnes ka väike skandaalike seoses Adsoni intiimsete märkmete avaldamisega Underi seksielu kohta. Mind see ei häirinud teps:)
Nüüd loen SK kirjadest, kuidas ta oma kolmanda mehe, elu suurima armastuse leidis. Kohtusid internetifoorumis, kus kirjutasid 4 ja pool kuud teineteisele kirju ja rääkisid Skype`s iga päev, kuni ... armusid. Suur armastus tabas inimesi, kes on küpses keskeas või natuke isegi üle selle. SK oli eelmisest mehest lesk ja Jack Walters lahutatud. Nii et mõlemad vabad inimesed.

Edasi läks kõik nagu Holliwuudi vilmis - esmakohtumine nn näost näkku Hispaanias, tunnetes lõplik selguse saamine, kolimine Ameerikasse, abiellumine, kodu rajamine Madisonis. Ilus elu. Ja mis väga tähtis - rikas elu, jah, just majanduslikus mõttes.
Õige pea hakkab ka SK tarbimisühiskonna täieõiguslikuks liikmeks. Missugused võimalused!! Ja muidugi lõpmata suur harmoonia ja armastus. Kõik on Ameerikas nii suur-suur, kinnitab ta korduvalt.

Katsusin ka ennast asetada analoogilisse situatsiooni. Tühja sest Ameerikast. Noh et leian netist endale mehe, kellega paistab kõik klappivat. Ei osutu petiseks, vastupidi - osutub hingesugulaseks.
Ja edasi? Ei koliks vist kuhugi, ei jätaks maha oma senist elu... Aga mina olen mina, suur konservatiiv ja argpüks. Ja arutlus on ainult teoreetiline.
Minu väike õnn on siinsamas. Ja suurega ei oskaks ma vist midagi ette võtta.

Panen pilte Pärnust(10.-11. sept 2011)

Friday, August 26, 2011

Jälle algab kõik, algab uuesti...











Täna on viimane laupäev enne uue kooliaasta algust. Magasin öösel pahasti, nagu ikka, kui mingi mure on. Mure sisu - jälle peab tööle minema. Ma ei tea ühtegi oma kolleegi ei praegusest ega varasemast ajast, kes hõiskaks "jälle saab klassi ette minna, näha laste innustunud nägusid, anda edasi oma rohket pagasit, hurraaa!" jne
Naerma ajab! Või siis hoopis nutma!? Aga midagi pole teha - tööl käimine on hädavajalik, et teenida raha, mis aitaks järjekordse talve üle elada. Kaks aastat veel - nii olen ma omas mõttes otsustanud.
Siis hakkan täiskohaga vanaemaks. Selleks ajaks on tütrel kaks last ja ta tahaks/peaks tööle naasma, et teenida endale ja oma perele elatist.

Hommikul hakkasin kohe suure hooga toimetama. Veel viimased ilusad ilmad - pesu vaja pesta, natuke süvakoristust teha, aknad vahendiga üle tõmmata, ajalehed kokku siduda, eilsed nõud kappi panna...
...ja siis äkki tundsin, et silme ette tulevad triibud ja udu. Piirjooned ähmastuvad. Kas ma hakkan minestama? Itaalias käisin ära, kõik kuumad ilmad pidasin vastu ja nüüd ...? Läksin kergelt paanikasse, siis püüdsin rahuneda. Vaatasin silmi peeglist hästi lähedalt, midagi erilist ei täheldanud. Pea uimane ei ole, natuke valutab, aga see on igal hommikul nii. Vererõhk pole veel paika läinud, sest rohi pole veel mõjunud.

Nüüd istun arvutis ja kirjutan sedasama asja siin.
(alustan uut rubriiki, kus võin vabalt hädaldada)

Muide, olen viimasel ajal väga palju lugenud, silmad võivad ka sellest kurnatud olla.
Lõpetasin eile Kristiina Praakli "Minu Itaalia". Mulle meeldis, hästi kirjutab tüdruk.

Pildid ikka Itaaliast, kust siis veel!
Kui Trevi purskkaevu visatakse üks münt(üle õla), et Itaaliasse tagasi tulla, siis mina ei visanud. Esiteks ma ei pääsenud nii ligidale, et oleksin objekti tabanud, aga ma mõtlesin ka, et vaevalt ma enam Itaaliasse selles elus satun:)

Sunday, August 14, 2011

Oo Itaalia, imeline maa!

Praegu ei oskagi öelda, kus see täpselt võetud on - Itaalias noh!

Roomas ja Firenzes olid sellised suured skulptuurid. Praegu jääb lisamata, kus/mis see täpsemalt on.

Pompeji linna varemed - üks vapustavamaid reisielamusi. Iidsed kivimüürid, Vesuuvi tulikuum tuhk, ergav lõunapäike.

Piletikassa Vesuuvi jalamil. Jalgsimatka sooritamiseks Vesuuvi kraatrile tuli osta 8eurone pilet. Putka oli just selline, ilmselt arvestusega, et kui vulkaan jälle purskama hakkab, on ju kama, mis laava alla jääb.

Ilma mütsita ei tihanud keegi olla!

Vesi Capri saarel oli sinisest sinisem, kaljud ja koopad väga ilusad!

Vatikani muuseumi lagi. Mitte Michelangelo maalitud Sixtuse kabel, kus pilti teha ei lubatud ja kus oli äärmiselt põnev. Kahjuks ei lastud seal kaua vahtida, sest rahvas pidi liikumises olema. Turiste oli väga-väga palju ja kabel ise väike.


Vatikani kiriku torn, mille "vallutamine" oli üks meie esimesi katsumusi. Ära tegime - liftiga pool maad ja jalgsi edasi üle 300 trepiastme üles-alla.

Roomas võlusid mind vanad akveduktid, mis töötavad tänapäevani. Üks selliseid oli meie esimeses ööbimise kohas - Montecatini Termese hotelli juures. Taamal paistab meie buss.

Selliseid elavaid monumente ja igasuguseid kujusid oli palju. Nad teenisid niimoodi endale raha. Panid sente - võisid pildistada lasta ennast koos kujuga! Kõrvalt tuleb mööda meie reisijuht Merje.

****
Mida päevi edasi, seda uskumatum tundub kõik - mina käisin Itaalias! Turismireis kestis kokku 8 päeva - neljapäevast neljapäevani. Lennusõit on ikka jube ajavõit- ainult 2,5 tundi ja kohal me olimegi Trieste lennujaamas, mis tundub palju väiksem kui Tallinna oma.
Kohalikud otsad tegime muidugi Germalo bussiga. Mõned vahemaad olid ikka päris pikad - nii ca 500 km. Aga bussis on ju tänapäeval mõnus - konditsioneer tagab normaalse äraolemise. Hea tukkuda või mõtteid mõlgutada omaette. Kiirteed.

Reis oli kallis- ligi 12 tuh krooni ehk üle 800 euro pluss lisakulud (lõunasöögid, piletite hinnad, kohaliku giidi ja broneerimise tasud jms) Ma ei armasta numbreid sedavõrd, et teha täpsem kokkuvõte. Laias laastus läks sel moel juurde veel 200-250 eurot, nii et kokkuvõttes 1000eurone reis.
Midagi erilist ma ei ostnud, v. a suveniire, mis konkreetse kohaga seotud. Eriline magnet oli külmkapimagnet-suveniir! Naised ostsid ka käekotte ja korallidest ehteid. Kübaratest rääkimata:)
Kõik ostsid Limoncellot - sidrunilikööri. Mina ka. Liiati, kui giidi kaudu saime pudelid kohale tellida hotelli. 1l - 11 eurot.

Vaatamisväärsustest hiljem ja siis juba põhiblogis.

Monday, August 1, 2011

Juuli läind, august käes




Kuhu küll see juuli jäi/ mis on tast küll saanud?/...kaob kiirelt aeg.

Juulikuus käisin neljal tähtsal sünnipäeval, kusjuures need langesid kokku (2 ühel n-vahetusel, 2 teisel), mis oli mu jaoks liig mis liig.
August on ka ilus aeg - saak valmib. Viljapõllud on ammu kollased, esimesed kaselehed kleepuvad autoaknale, õunapunne on puualune täis ja pihlad punetavad peaaegu.
Miks nii vara? Igal aastal aina varem?

Olen marju ostnud ja külmkappi pannud.
Lapselapsega palju koos olnud.
Ma ei taha olla selline vanaema, kellest ühel sünnipäeval väga kriitiliselt räägiti. Et tuli lapselaste (kaksikud) sünnipäevale, tegi tordist paar pilti ja jooksis kohe neid FB üles panema. Samas õnnitles ka FB kaudu asjaosalisi, ja varsti läkski. Nii kiire on ju tänapäeval... ka vanaemadel.
Ma ei taha olla ainult internetivanaema, vaid ikka reaalselt olemas.

Mõne päeva pärast alustan Itaalia-reisi. Närv on juba sees, aga kohver veel pakkimata.

Pildil üheealised. Nende suhtlus oli väga nauditav. Mõlemad eakohaselt kidakeelsed, sõnavara piirdus paari tuttava ja aimatava tüvega, ülejäänud kommunikatsioon toimus mitteverbaalsete vahenditega. Kumbki teisele liiga ei teinud, ainult poisil oli natuke rohkem jõudu, tüdrukul see-eest aga rohkem kannatust.
Nad on meie A ja O(täht-tähelt).