Täna on viimane laupäev enne uue kooliaasta algust. Magasin öösel pahasti, nagu ikka, kui mingi mure on. Mure sisu - jälle peab tööle minema. Ma ei tea ühtegi oma kolleegi ei praegusest ega varasemast ajast, kes hõiskaks "jälle saab klassi ette minna, näha laste innustunud nägusid, anda edasi oma rohket pagasit, hurraaa!" jne
Naerma ajab! Või siis hoopis nutma!? Aga midagi pole teha - tööl käimine on hädavajalik, et teenida raha, mis aitaks järjekordse talve üle elada. Kaks aastat veel - nii olen ma omas mõttes otsustanud.
Siis hakkan täiskohaga vanaemaks. Selleks ajaks on tütrel kaks last ja ta tahaks/peaks tööle naasma, et teenida endale ja oma perele elatist.
Hommikul hakkasin kohe suure hooga toimetama. Veel viimased ilusad ilmad - pesu vaja pesta, natuke süvakoristust teha, aknad vahendiga üle tõmmata, ajalehed kokku siduda, eilsed nõud kappi panna...
...ja siis äkki tundsin, et silme ette tulevad triibud ja udu. Piirjooned ähmastuvad. Kas ma hakkan minestama? Itaalias käisin ära, kõik kuumad ilmad pidasin vastu ja nüüd ...? Läksin kergelt paanikasse, siis püüdsin rahuneda. Vaatasin silmi peeglist hästi lähedalt, midagi erilist ei täheldanud. Pea uimane ei ole, natuke valutab, aga see on igal hommikul nii. Vererõhk pole veel paika läinud, sest rohi pole veel mõjunud.
Nüüd istun arvutis ja kirjutan sedasama asja siin.
(alustan uut rubriiki, kus võin vabalt hädaldada)
Muide, olen viimasel ajal väga palju lugenud, silmad võivad ka sellest kurnatud olla.
Lõpetasin eile Kristiina Praakli "Minu Itaalia". Mulle meeldis, hästi kirjutab tüdruk.
Pildid ikka Itaaliast, kust siis veel!
Kui Trevi purskkaevu visatakse üks münt(üle õla), et Itaaliasse tagasi tulla, siis mina ei visanud. Esiteks ma ei pääsenud nii ligidale, et oleksin objekti tabanud, aga ma mõtlesin ka, et vaevalt ma enam Itaaliasse selles elus satun:)
Sa oled isegi pikalt puhata saanud. Ma käin juba nädal aega tööl. :)
ReplyDeleteMina viskasin oma 10 aastat tagasi selle mündi sinna purskaevu, aga tagasi pole siiani jõudnud minna. No eks jõuab veel.
Pole siin blogis ammu käinud. Sul oleks üks nagu võõrastele ja teine oamdele.
ReplyDeleteMis töösse puutub, siis oled ikka vapper küll, kuigi just sinu amet koolis on kõige loomingulisem!
Lugesin täna Lemmele Väikest nõida, kus nõiake kohtub metsas kolme mutikesega, kes endale talvekütust varuvad. Mõtlesin, et ehk peaks ise kah mõnele metsaomanikule ettepaneku tegema, et koristan ta metsaalust ja toon iga päev seljatäie hagu koju. Vaat see oleks terviseks! Elaksin talve nagu niuhti üle.
Kumb siis kummale?
ReplyDeleteTeine ehk see blogi on lihtsalt niisama, tagavaraks. Siin käibki ainult mõni juhuslik. Seda põnevam on kommentaari leida.
Ära, Tiiu, selle töö otsimisega praegu kiirusta. Küll töö tuleb ise su juurde, kui paras aeg on.
Tere. Kirjutasin Sulle oma blogis küll vastuse, aga kopin selle ka siia, siis asi selgem:
ReplyDelete"Helle, see on ju eilne postitus ja rahvusvaheline blogijate päev oli eile, 31. aug.
Esimene koolipäev ja tarkusepäev on muidugi täna. Mille puhul Sulle palju õnne ja jaksu uueks kooliaastaks soovin :)"
(Muide, selle rippuva kommentaarivormiga on mul mõnevõrra keerukas kommenteerida, seepärast ma neis blogides kommenteerin hästi vähe, kus see kasutusel on. Muidu olen Sul siin ikka külas käinud.)
Aga esimesel Roomas käigul väga ammu viskasin küll mündi Trevi purskkaevu ja palju aastaid hiljem sattusingi sinna tagasi. kui palju selles mündi teenet oli, kes teab.
mina viskasin ka mündi. tagasi tahan ka.
ReplyDeleteaga üks tõelise elu kirjelduse blogi nii nagu see Sul siin, on väga hea blogi.