
Ühel hilisõhtul vaatasin ETV pealt mingit dokki toitumishäiretest ja nende ravist.( Ma ei teegi päris hästi vahet, mis on buliimia ja mis anoreksia. Esimese puhul vist õgitakse ohjeldamatult ja teisel juhul süüakse ja oksendatakse see kohe välja?)
Masendav film oli. Tegelasteks noored naised, kes olid juba lapsena (mõned neist 7-8-aastastena) arvanud, et on liiga paksud ja hakanud "teadlikult" kaalu langetama. Tagajärjeks maks läbi, juuksed langevad välja, küüned lillad, nahk raisus, tohutu masendus. Igaühega tegeles psühholoog, arst ja õde eraldi. Mõnele ei tohtinud kaalunäitu öelda. Mitte ükski neist ei söönud vabatahtlikult ega isuga. Nad varjasid ja valetasid, sest see käib söömishäiretega käsikäes.
Kuulsin uudistest, et valitsus kavatseb ära jätta koolitoidu doteerimise. Meie koolis saavad tasuta süüa kõik õpilased. Põhikooli eest tasub vist riik, vald annab ülejäänu. Õpetajad söövad ka (maksavad ise). Toit on korralik, mitte midagi ei saa ette heita, aga lapsed vinguvad. Kord ei meeldi neile pudrud, siis supid. Eriti närud sööjad on väiksemad. Valus on vaadata, kuidas tõstetakse taldrik täis, songitakse natuke kahvliga ja siis viiakse ära. Ega nad näljas ole - kohvikust saab ju üht-teist osta. Millal jõuab tõeline, ees terenduv puudus laste teadvusse?
Käisime ekskursioonil. Kuigi toit pidi igal kaasas olema (oli ka), nuiasid nad üht poepeatust. Lasime siis 20 minutiks Jõgeva Selverisse näljased lahti. Ja millega nad tagasi tulid? Suurte kartulikrõpsupakkidega ja starteri pudelitega, mõnel oli ka kali, see 0,0... protsendiga. Kohemaid oli bussis jube krõpsuhais. Said ometi lapsed kõhu täis!!!
Mis ma siis kogu selle jutuga öelda tahtsin? Isegi ei tea täpselt. Vist seda, et vanemad peaksid õpetama oma lapsed korralikku toitu sööma, mitte laskma sonkida nagu siga külmunud maad.
Muide, ma loodan, et need ämbritäied laste poolt põlatud toitu söödetakse sisse vähemalt sigadele. Aga ma ei ole kursis.
Lugesin eelnevalt läbi Nirti postituse ja siis otsustasin kirjutada.






